Shutterstock
Viimane asi, mida investor tahab -50% kukkund aktsiat vaadates üldiselt teha, on seda osta, eriti kui vastava miinusega investeering satub juba portfellis olema. Investeerimine on aga ettevaatav protsess, mistõttu peame mõtlema tänasest päevast kaugemale ning seepärast tekib õigustatud küsimus, kas kõige tugevamalt kannatada saanud aktsiates võiks peidus olla väärtus, mis avaldub kunagi tulevikus ning millest teised praegu liiga kergekäeliselt mööda vaatavad.
Hüpoteesi testimiseks kasutasin laialt tuntud aktsiaturu indeksit S&P 500, noppides sealt välja eelmisel aastal kõige tugevamalt pihta saanud aktsiad. Tabelisse mahtunud kümne ettevõtte tegevusvaldkond on üsna lai, varieerudes kommunaalsektorist mänguasjade tootmiseni välja. Ühendab neid raskus äritegevus, mis saatis aktsiahinna mullu vabalangusesse.
Allolevalt joonisel on näha, kuidas antud ettevõtetest võrdsete osakaaludega kokku pandud portfell oli alates 2018. aasta algusest kuni 23. juulini saavutanud 14,3% tootluse võrreldes S&P 500 indeksi 6,1%ga. Valdava osa perioodist jäi tulemus indeksile alla, ent jõuline tõus algas mais, mille taga võib ühest küljest olla üldise meeleolu stabiliseerumine börsidel ja välistatud pole ka seik, et aprillis ja mais laekuvate esimeste kvartali tulemuste raames võis mõni neist firmadest pakkuda lohutavaid uudiseid.
Allikas: Bloomberg
Kuus kuud on aga liiga lühike aeg, et selle baasil midagi põhjapanevat järeldada. Sestap proovisin sama strateegiat järele tagasiulatuvalt alates 2011. aastast. Järgnevalt jooniselt on näha, et leidus aastaid nagu 2013 ja 2016, mil eelneva 12 kuu suurima kukkujaga portfelli tootlus ületas turu keskmist kaks või enam korda. Paraku tuli rohkem siiski pettuda, seda eriti 2015.a, mil naftahinna langus viis energiatootjad veel sügavamale miinusesse ning oleks kogu portfelli väärtust pea poole võrra vähendanud.
Vähemalt antud ajaperioodil poleks kõige suuremate kaotajate noppimine investoritele järjepidevat eelist andnud: kui S&P 500 indeks kerkis 2011-2017 keskmiselt 13,8% aastas, siis portfell keskmiselt 8,2% aastas.
Allikas: Bloomberg, LHV
Kui aga hoiaksime aktsiatest kinni kaks aastat, lootuses et ehk saavad siis meie nö grafiiditükkidest teemandid, ei oleks ka sellest siiski abi. Tegelikult muudaksime olukorra hoopis hullemaks, sest 2011-2017 oleks antud strateegia andnud kaheaastase perioodi keskmiseks tootluseks 7,9%, samas kui S&P 500 indeks kosus keskmiselt 24,4%.
Kuidas oleks aga lugu tõusjatesse investeerimisega? Allolevalt jooniselt on näha, et 2011-2017 oli vaid kaks aastat (2011 ning 2017), mil eelneva aasta kümnest protsentuaalselt kõige enam kallinenud aktsiast koosnev portfell ei suutnud lüüa S&P 500 indeksit ning sedagi vaid võrdlemisi marginaalselt. Seitsme aasta peale oleks antud strateegia andnud keskmiselt 16,2% aastatootluse võrreldes S&P 500 indeksi 13,8%ga.
Küll aga on vaid kümnest aktsiast kokku pandud portfell oluliselt kõikuvam võrreldes 500st ettevõttest koosneva indeksiga (ja sellel põhinevate fondidega), mistõttu tekib siin küsimus, kas mõni protsent lisatootlust väärib portfelli koosseisu muutmist oluliselt riskantsemaks.
Allikas: Bloomberg, LHV
Aktsiahinna sügavamat langust seostatakse enamjaolt ettevõtte halvenenud finantsnäitajate või väljavaatega. Juhul kui tegu võiks olla mööduvate majandusraskustega, kujuneb aktsiast hea põrke kandidaat. Paraku näitasid eelnevad katsed, et pimesi suurimaid kukkujaid portfelli noppides eelist konkurentide ees ei saavuta. Suurema tõenäosusega on võimalik keskmisest parema tootluseni jõuda hoopis eelmise aasta võitjatele panustades, kuna tihti kandub hinda toetanud katalüsaatorite mõju ka uude aastasse.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
