Shutterstock
Kolmapäeval tuli kurb teade ühe maailma suurema autotootja Fiat Chrysleri endise tegevjuhi Sergio Marchionne lahkumisest. Kuidas muutis Marchionne Fiati käekäiku, mida on oodata uuelt tegevjuhilt ning mis väljakutsete ees seisab kogu autotööstus, arutame järgnevas artiklis.
Sergio Marchionne sündis 1952. aastal Itaalias politseinikust isa perre. Kui noormees oli 13aastane, emigreerus perekond Torontosse, kus ootasid sugulased. Kanadas sai Marchionne selgeks inglise ja prantsuse keele ning käis ka ülikoolis, kus õppis filosoofiat, ärindust ja õigust. Enne autotööstust jõudis Marchionne aastaid töötada raamatupidaja ja finantsistina, seda nii Kanadas kui ka Šveitsis.
Töötades kaupade kontrollimisteenust pakkuva suurfirma SGS S.A. tegevjuhina, valiti Marchionne 2003. aastal valdusettevõtte Fiat S.p.A. juhatusse. Keerulises seisus autotootja tegevjuhiks määrati mees 2004. aastal ning sealt algas Marchionne tähelend autotööstuse vaieldamatusse tippu, millele pani paraku punkti 21. juulil tulnud teade tema asendamisest õlaoperatsiooni tagajärjel tekkinud komplikatsioonide tõttu. Kolmapäeval saabus aga kurb teadaanne, et Sergio Marchionne on surnud.
Kui Marchionne 14 aastat tagasi Fiati juhtima asus, oli sajandivanuse ajalooga ettevõte pankroti veerel. Rasket seisu ja vajadust suurte muudatuste järele tunnistas ka värske juht ise. Sergio asus neid ka üsna kiiresti ellu viima: ta heitis üle parda põhitegevusest väljaspool asuvad ärilõigud ning lõpetas partnerluse General Motorsiga (GM). Tulemused saabusid ruttu: ettevõte hakkas juba 2005. aastal taas kasumit teenima ning maksis 2007. aastal pärast viieaastast pausi jälle dividende.
Oluline verstapost oli ka 2009. aasta, mil Fiat omandas 20% osaluse Chrysleris, mis oli andnud sisse pankrotiavalduse ning ägas võlakoorma all. Marchionnest sai samal aastal Chrysleri tegevjuht. Kaks aastat hiljem läks Fiati kätte Chrysleri enamusosalus ning 2014. aastal sai tuntud automarke esindavatest firmadest ühine ettevõte Fiat Chrysler Automobiles (FCA).
Sisuliselt suutis Marchionne ühe kümnendi jooksul pöörata pika ajalooga, aga halvas majanduslikus seisus autotootjad kiirele kasvule ning asutada uus ühisfirma, millest on tänaseks saanud maailma suuruselt seitsmes autotootja, kes müüs eelmisel aastal kokku ligi viis miljonit sõidukit ja on võlgadest täiesti vaba. Firma portfelli kuuluvad lisaks mainitutele ka sellised tuntud margid nagu Jeep, Dodge, Ram, Alfa Romeo, Lancia, Maserati, Abarth ning bussi- ja veokimark Iveco. Omaette lipulaev on kahtlemata Ferrari, mis läks 2015. aastal eraldi ettevõttena ka börsile. Jeepi potentsiaali nägemine ja marki panustamine ning seeläbi oluliselt kasvanud müük on samuti üks Marchionne suuri teeneid FCA ees.
Ülinõudlik juht
Juhina on lipsukandmise asemel džempreid eelistanud Marchionnet iseloomustatud äärmiselt nõudliku ja täielikku pühendumist ootava karakterina, kes võis vahel olla isegi arrogantne ja kangekaelne. Ta oli tuntud pikkade tööpäevade poolest ning ootas samasugust suhtumist ka kolleegidelt ja partneritelt. Ühe Marchionnega koostööd teinud pankuri sõnul saatis tippjuht e-kirju suvalistel aegadel ning ootas vastust viie minuti jooksul, isegi keset ööd. Kui vastust ei saabunud, jäädi tehingust ilma.
Legendiga võrreldud Sergio taandumine Fiat Chrysleri tegevjuhi kohalt oli tegelikult plaanis juba pikemat aega, teoks oleks pidanud see saama aprillis 2019. Siiski oli Marchionnel kavas jääda vähemalt 2021. aastani edasi Ferrari etteotsa, mida ta on suuri muudatusi ellu viies juhtinud kaks aastat. Näiteks on Marchionne juhtimisel Ferrari tootmist järjepanu suurendatud: pikaajaliselt laelt 7000 autot aastas ligineb tootmine praegu 10 000 autole aastas. Lisaks on plaanis esimese Ferrari linnamaasturi turule toomine ning positsiooni parandamine vormel-1 sarjas. Kogu Fiat Chrysleri grupiga peaaegu sama suurt turuväärtust (29,9 miljardit dollarit vs. 25,2 miljardit) omava Ferrari tegevjuhiks on nüüd tõusnud senine Philip Morrise juht Louis Camilleri, kel varasemat autotööstuse kogemust pole, mistõttu oodatakse talt vähemasti esialgu senise strateegia jätkumist.
Uue tegevjuhi väljakutsed
Märksa suuremad katsumused seisavad aga Michael Manley ees, kellest sai laupäeval FCA uus tegevjuht. Ligi kümme aastat Jeepi üksust juhtinud Manley’t peeti ka enne juhtivaks kandidaadiks Marchionne asemele. Manley, sündinud 1964. aastal Inglismaal ning saanud hariduse insenerina ja ärinduses, on tegutsenud autovaldkonnas kogu oma professionaalse elu. Alustanud Renault’ ja Peugeot’ autode müüjana, liitus Manley 2000. aastal tollase ettevõttega DaimlerChrysler, tõustes kaheksa aastat hiljem firma asepresidendiks.
Töönarkomaanist Manley’t on samuti kirjeldatud nõudliku ja tühja juttu mitte salliva juhina. Marchionnega ühendavad teda vastumeelsus lipsukandmise suhtes, kõrged nõudmised otsearuannetele ning hea esinemisoskus, muuhulgas ka kaamera ees. Manley’l on ka ette näidata viisakad tulemused: kui 2009. aastal, mil Manley juhtimise üle võttis, müüs Jeep üle maailma 337 000 autot, siis möödunud aastal olid müüginumbrid 1,4 miljonit. Aastail 2010-2016 oli Jeep müügikasvu kiiruse poolest maailma edukaim autobränd. Just Jeep’i, aga ka RAMi äriedu tõttu suhtutakse Manley’sse väga positiivselt ning ollakse rahul FCA valikuga.
Kuna Marchionne lahkumine tuli ajal, mil ettevõte oli just kinnitanud uue strateegia aastani 2022, oodatakse Manley’lt esialgu vähe muudatusi. Üks põhjus selleks on autotööstuse tootmistsükkel ja sellega seotud strateegiad, mis on võrdlemisi pikaajalised. Keskmiselt kulub ühe auto arendusprotsessile otsast lõpuni viis aastat.
Samas tekitab seesama juuni alguses esitatud strateegia ka küsimusi. Marchionne visandatud finantseesmärgid aastateks 2018-2022 on küllaltki ambitsioonikad. Ärikasumi suurendamine kaks korda 16 miljardi euroni ja 30 miljardi euro suuruse vaba rahavoo saavutamine järgmise viie aasta jooksul on niigi suured eesmärgid, ja juhivahetus on siin vaid üks faktor, mis seda mõjutab. Teine ja märksa tõsisem murekoht on see, et FCA on asunud konkurentidega võrreldes alles üsna hiljuti investeerima elektriautodesse, kuhu on mahajäämuse tasategemiseks tarvis kõvasti raha paigutada. Lisaks tuleb lõviosa Fiat Chrysleri käibest Põhja-Ameerikast, kus kasv pole aga lõputu. Vähetähtis pole ka asjaolu, et juba on FCA-st hakanud lahkuma need, kes ootasid ise võimalikku edutamist. Manley’lt tuleb siin loota, et ta suudab ülejäänud juhtkonna tugevalt enda seljataha koondada.
Kolmapäeval avaldas ettevõte teise kvartali tulemused, millest selgus, et käive on kasvanud 29 miljardi euroni (aastases võrdluses +4%), samas korrigeeritud puhaskasum kahanes aastaga 9% 981 miljoni euroni. Ärikasum (EBIT) langes teises kvartalis 11% 1,66 miljardini. Samal ajal on langetatud tänavust käibeprognoosi 125 miljardilt eurolt vahemikku 115-118 miljardit ning ärikasumit oodatakse nüüd 7,5-8 miljardit eurot varem välja käidud 8,7 miljardi asemel.
Tariifide võimalik kaotamine
Igal juhul on nii Manley, Fiat Chrysleri kui ka autotööstuse ees laiemalt terve rida väljakutseid, millest vahest päevakajalisim on USA ja teiste regioonide vahel hõõguv kaubandussõda, kus on oma osa ka autodele kehtestatud tariifidel. USAst Euroopa Liitu (EL) imporditud sõiduautodele kehtib praegu 10%-line tariif, samas kui EList imporditud masinatele on USAs tariif 2,5%. Viimastel nädalatel on üha enam kõlanud ettepanekuid mõlemalt poolt Atlandi ookeani, et autode tariifid võiks kaotada. Kui kokkulepet selleks ei sünni, võib USA täide viia ähvarduse kehtestada EList saabuvatele autodele tariif 20%. Seega tasub jälgida täna toimuvat kohtumist USA presidendi ja Euroopa Komisjoni presidendi vahel.
Ent isegi kui tariifide küsimus saab lahenduse, jäävad ikka püsima tehnoloogilised proovikivid ja karmistuvad keskkonnanõuded. Manley on end aga tõestanud võimeka juhina ning Fiat Chrysler on praegu igatahes oluliselt paremas rahalises seisus kui Marchionne ülevõtmise ajal. Seega jääb oodata edasisi arenguid, millest üks võib olla FCA ühinemine mõne teise tootjaga – midagi, mis Marchionne ajal veel tegemata jäi.
Tweet
