Joel Kukemelk: kas elame tulevikus laste kulul või säästame rohkem?

Joel Kukemelk

4.02.2019 10:18

Sajandeid vana ütlus, et „maailmas pole midagi muud kindlat kui surm ja maksud“, peab usutavasti paika ka täna. Enne surma tuleb loodetavasti aga ka pensionipõli ja riigi pensionipoliitika määrab ära selle, kes pensionäridele pensioni maksab ja kui suureks see kujuneb. 17. jaanuaril FinanceEstonia poolt korraldatud pensionidebatil arutleti just selle üle, kas ja kuidas Eesti pensionisüsteemi muuta võiks.

Pensioniprobleem on sama kindel kui surm ja maksud

Kui Eesti just ei lase riiki sisse massiliselt võõrtööjõudu, on meie demograafiast tekkiv pensionäride ülalpidamise probleem sama kindel nagu viidatud surm ja maksud. Mõned numbrid: 2016. aastal oli ühe 65+ vanuses inimese kohta Eestis kolm tööealist elanikku. 2040. aastal on see arv langenud kahele. Üle 65 aastaste osakaal tõuseb järgmise kahekümne aastaga Eestis tänase 19% pealt 28%ni ning järgmise neljakümne aastaga ligi 31%ni.

FinanceEstonia debatil osalenud Toomas Vitsut (Keskerakond), Eiki Nestor (Sotsiaaldemokraadid), Priit Alamäe (Eesti 200) ja Andres Sutt (Reformierakond) leidsid kõik, et tänast pensionisüsteemi saab ja tuleb paremaks muuta, arvestades süsteemi loomise ajaga võrreldes mitmeti muutunud olusid. Ühiselt nenditi, et Eesti pensionisüsteemi on vaja raha juurde leida, sest me keegi ei taha oma lapsi ja lapselapsi koormata oluliselt suurema maksukoormaga. Laste arvelt elamise otsust ei tohiks küll kergekäeliselt teha ja ilmselt ei ole eestimaalaste seas palju ka neid, kes tervitaksid massilist sisserännet. Just seda tähendaks meie demograafiat arvestades aga peamiselt esimesele sambale lootmine. Tõepoolest, palgad aastatega kerkivad ja nendega koos kosub indekseerimise toel ka tulevaste pensionäride esimene pensionisammas ehk riiklik pension, kuid demograafiliste trendide tõttu tähendaks vaid esimesele sambale lootmine tulevikus olulist pensioni ja palga suhte langust.

Kuidas soodustada pensionieaks kogumist?

Arvestades meie vananevat elanikkonda ja kahanevat maksubaasi, tuleks leida viise pensionikogumise soodustamiseks. Abiks võiks olla näiteks see, kui võimaldaksime pensionikogujatele lisasissemaksete tegemist oma teise samba pensionifondi ja motiveeriksime tööandjaid sotsiaalmaksu soodustusega tööandjapensioni lahendusi looma. Nii mõnigi erakond on võtnud need mõtted oma kevadistesse valimisprogrammidesse. Pole kahtlust, et need kaks sammu aitaksid Eesti tulevaste pensionäride elujärje parandamisele väga palju kaasa.

Ent poliitikute seas leidus ka teistsuguseid arvamusi. Helir-Valdor Seeder (Isamaa) leidis, et riigi poolt kohustuslikus korras ette kirjutatud teise pensionisamba kogumine peaks olema hoopis vabatahtlik ning esimesele sambale täiendava pensioni kogumise vastutus igaühe enda kanda. Endel Oja (EKRE) hoidis sõnavõttudes Seederi poole ja esines avaldusega, et hoolimata Eesti demograafilisest paratamatusest ei ole pensionisüsteemi lisaraha vaja ning tuleb aktsepteerida, et vanaduspension moodustab inimese viimasest palgast tulevikus väiksema osa kui praegu.

Miks me siis juba vabatahtlikult ei kogu?

Seederi argumentidele vastukaaluks kõlasid ohumärgina Tallinna Börsi juhi Kaarel Otsa sõnad, et Eestis on täna vaid 32 000 väärtpaberikontot, kus inimestel on vähemalt üks ise ostetud väärtpaber. Võrdluseks, samal ajal on teise sambaga liitunud 700 000 kogujat. Seda täiendas Kristjan Tamla Swedbankist näitega, et Swedbanki klientide seas on kõigil sissetulekutasemetel kõige suuremad lisasäästud just neil inimestel, kes on liitunud ka teise sambaga. Rain Lõhmus LHVst lisas, et arvestatav osa aktiivsetest omal käel investeerinutest on LHV klientuuri näitel pikaajaliselt raha hoopis kaotanud, pensionifondid teeninud sama perioodi jooksul aga inflatsiooni ületavat tootlust. Kui inimene on oma raha alates 2002. aasta suvest tänaseni hoidnud automaatselt pikeneval ühe-aastasel tähtajalisel hoiusel, on see kasvanud +34%, Eesti kõige populaarsemates 50% aktsiariskiga pensionifondides keskmise tootluse juures aga +88%. On ju selge, milline valik on andnud parema tulemuse.

Muutused peaksid tegema kogumise atraktiivsemaks

Laias laastus ongi valikuid kaks – kas elame tulevikus oma laste kulul või otsime viise, kuidas rohkem säästa ja pensionivara kasvatada. Selge on, et Eesti pea kaks aastakümmet vana pensionisüsteem vajab muutusi ja ühiskondlik arutelu sel teemal ongi end juba liiga kaua oodata lasknud. Diskussiooni tulemusena jõuame loodetavasti kokkuvõttes selleni, et pikaajalisi säästmisvõimalusi tuleb juurde, pensionisüsteem muutub kogujale atraktiivsemaks ja veelgi olulisemaks finantsvaraks ning inimeste huvi pensioniteema vastu ja ühes sellega ka vastutustunne oma pensionivara suhtes kasvab. Nii võivad ka Eesti tulevased maksumaksjad mõelda enam endale ja oma perele ning vähem sellele, miks tuleb lisaks oma vanaemale üleval pidada ka naabritädi.

Arvamuslugu ilmus FinanceEstonia kodulehel ning kuukirjas.

Joel Kukemelk
LHV Varahalduse juhatuse liige