Populism ja poliitiline demagoogia meie pensionite arvelt

Joel Kukemelk

3.03.2019 11:09

Ausa näoga tulpdiagrammi ees „faktidest“ rääkimine, OECD allikale viitamine ja lubadus pankuritele usaldatud pensioniraha rahvale tagasi tuua, kõlab nagu poliitiku unistus. Kuid kas kaljukindlalt viidatud faktid on ikka tegelikult faktid või omakasupüüdlikud pooltõed? Ja kas inimesed üldse saavad aru, kui magusa jutuga tahetakse nende personaalsessse II samba pensionikassasse maksed lõpetada ja see raha suunata tänastele pensionäridele, jättes tänased töötajad paarikümne aasta pärast räästa alla, kes peavad ise vaatama, kuidas endaga pensionipõlves hakkama saada?

Eesti pensionisüsteemi tootlusest rääkides viidatakse OECD raportis avaldatud negatiivsele reaaltootlusele. Samal ajal ignoreeritakse teadlikult enda Rahandusministeeriumi poolt tehtud arvutusi, mis ütleb, et Eesti pensionifondid on alates nende loomisest inimeste vara hoidnud ja kasvatanud ning ületanud pärast kõiki kulusid inflatsiooni keskmiselt ühe protsendipunkti võrra iga aasta kohta. Keda uskuda – kas Eesti enda riigi ministeeriumi konkreetseid arvutusi või rahvusvahelise organisatsiooni üldistusi?

Aga miks OECD numbrid erinevad fondivalitsejate ja Rahandusministeeriumi poolt tehtud arvustustest? Või miks ei räägita sellest, kuidas riigi otsus 2009. aastal ajutiselt peatada riigipoolsed sissemaksed 1,5 aastaks inimeste II samba pensionifondidesse Eesti fondide rahavoogudega kaalutud tootlust OECD tabelites oluliselt vähendas? Või sellest, et Eestis 2002. aastal loodud pensionisüsteem oli algselt selliste rangete investeerimispiirangutega, mis oluliselt vähendasid meie fondide võimet investeeringutelt tulu teenida ning muutsid sisuliselt võimatuks pensioniraha Eestisse investeerida? Tollal tähendas see sisuliselt seda, et korraldasime jalgpallimatši kahe vastase vahel, kus ühele meeskonnale anti kolm punast kaarti enne kui mäng oli alanudki ja pärast imestati, miks kaheksakesi üheteistkümne vastu võita ei õnnestunud. Möödunud aasta lõpus vastu võetud seadus kaotab Eesti pensionifonde ahistanud käerauad ning laseb meil mänguplatsil edaspidi üksteisest mõõtu võtta kui võrdne võrdsega. Ka Eesti suunalised investeerimispiirangud on hiljuti muutunud, mis on toonud meie pensionifondide rahast paari aastaga juba rohkem kui 10% kodumaale ja aidanud arendada siinset kapitaliturgu, majandust ja ettevõtlust.

Haldustasudest rääkides viidatakse numbreid välja toomata, et need on lihtsalt liiga kõrged. Samal ajal teades, et otsus pensionifondide tasude suuremahuliseks kärpimiseks on juba vastu võetud ja jõustumise kuupäevgi on paigas. Kui 2009. aastal oli keskmine pensionifondi haldustasu 1,6% aastas, 2015. aastal 1,4%, 2018. aastal 1,0%, siis 2019. aasta lõpuks langeb tasu juba 0,6% peale ehk OECD keskmiseni või alla selle. Seda olukorras, kus Eesti pensionisüsteem on OECD keskmisest oluliselt väiksem ehk meie pensionisüsteemilt oodatakse nüüd keskmisest parematki efektiivsust.

Eesti demograafiline perspektiiv on ka kõige roosamate prillidega vaadates nukker

Tänast pensioniks kogumise süsteemi saab ja tuleb jätkuvalt parendada. Selles plaanis tuleb viimastel kuudel valimiste eelselt meedias toimunud debatti tervitada. Kuid see arutelu ei tohiks piirduda sellega, kas kohustuslik pensionieaks kogumine iseenesest on mõistlik ja vajalik tegevus, vaid tuleks otsida viise, kuidas teha seda nii, et tulemus oleks koguja jaoks parim võimalikest ning otsustama, millises määras kogumine on vajalik pensionieaks seatud eesmärkide ja eestlaste soovitud elustandardi saavutamiseks.

Kui me asetame vaid esimesele sambale pensionäride ülalpidamise vastutuse, on meil tulevikus kaks põhimõttelist valikut: kas tõsta oluliselt makse meie laste jaoks või tuua sisse suurel hulgal võõrtööjõudu. Väga rasked valikud mõlemad. Kuid esimesele sambale lootmine meie demograafiat arvestades just ühte neist kahest valikust paratamatult tähendab. Üle 65-aastaste inimeste osakaal tõuseb järgmise 20 aastaga Eestis tänase 19% pealt 28%ni ning järgmise 40 aastaga ligi 31%ni, tööealiste hulk kahaneb sel ajal aga jõuliselt. Need ei ole sellised tuleviku väljavaated, kus meil oleks luksust valimiste eelselt vaikides poliitikutel lubada meie pensionisääste kergekäeliselt ja ühekordse kasu nimel ära kulutada ja õigustada „teen nii, teen naa“ mentaliteeti.

Eesti rahvastikupüramiidid aastatel 2020, 2040 ja 2060:

728 000 on kakskümmend kaks korda rohkem kui 32 000

Mõned olulised päris faktid. 17 aastat kestnud pensionikogumine on toonud eestimaalaste kontodele pea ainsa finantssäästu – enam kui 80% kaasmaalaste ainus või peamine finantsvara on lisaks jooksvale pangakontole just II sambas. Eestis on vaid 32 000 inimest, kes on oma väärtpaberikontole ise ostnud vähemalt ühe väärtpaberi. Kolmandasse sambasse täiendavalt vabatahtlikult koguvate inimeste arv on samas suurusjärgus. Võrdluseks pensioni teise sambasse kogujaid on aga 22 korda rohkem – üle 728 000.

Eesti pensionifondide reaaltootlus on positiivne - see tähendab, et pensionikogujale on raha teenitud ka siis, kui arvestame teenitust maha vahepealsete aastate hinnatõusu. Kui inimene on oma raha alates 2002. aasta suvest tänaseni hoidnud automaatselt pikeneval 1-aastasel tähtajalisel hoiusel, on see kasvanud 34%, Eesti kõige populaarsemates 50% aktsiariskiga pensionifondides keskmise tootluse juures aga 88%. Keskmisest paremat tootlust näidanud fondides oluliselt rohkemgi. Koos vähenevate investeerimispiirangutega on põhjust oodata ka Eesti pensionifondide tootluste paranemist ja Eesti suunaliste kohalike investeeringute suurenemist.

Investeerimise populariseerimine ja tööandjapension

Arvestades Eesti demograafias valitsevat trendi, peame leidma viise personaalse pensionikogumise soodustamiseks. Selleks tuleks pensionisambad paindlikumaks teha – sissemakseid fondidesse peaksid inimeste nimel saama maksusoodustusega teha ka nende tööandjad ja pensionikogujal endalgi võiks olla valik maksta soovi korral oma isiklikku pensionisambasse rohkem kui 2% palgast, et oma isikliku pensionipõlve paremale kindlustamisele rohkem kaasa aidata. Õnneks on mitu erakonda võtnud need mõtted oma kevadistesse valimisprogrammidesse ja loodetavasti ei unustata neid koalitsioonikõnelustel ja valitsusprogrammides. Sest just need kaks sammu aitaksid Eesti tulevaste pensionäride elujärje parandamisele väga palju kaasa.

Laias laastus ongi valikuid kaks – kas elame tulevikus oma laste kulul või otsime viise, kuidas rohkem säästa ja pensionivara kasvatada. Loodan, et pikaajalisi säästmisvõimalusi tuleb Eesti inimeste jaoks juurde, kohustuslik investeerimine sütitab täiendavat vabatahtlikku investeerimist ja et suudame muuta pensionisüsteemi selliselt, et ta teeniks parimal viisil kogujate huve ja aitaks saavutada nende isiklikke eesmärke. Siis kasvab ka inimeste huvi pensioniteema vastu ja ühes sellega vastutustunne oma pensionivara suhtes.

Joel Kukemelk
LHV Varahalduse juhatuse liige