Veest, soost ja UU-st

Sellelaadses avalikus ettevõttes täidavad väikeinvestorid inimkilbi rolli, kelle automaatselt käivituda ähvardav „nutt ja hala“ tavaliselt sunnib riiki järske regulatiivseid liigutusi rohkem kaaluma. Nii et oma etteprogrammeeritud rolli kohaselt anname ka oma väikese osa.

Et Tallinna Veest ei saaks kunagi Tallinna Soo...

UU kõrval teise TV suuromaniku, Tallinna linna (TLV), võimul oleva koalitsiooni poliitiline eesmärk enamusosaluse omandamiseks ei ole hoolimata praegusest madalast hinnast linnale hetkel jõukohane. Enamusosalusega automaatselt kaasnevast kohustuslikust ülevõtmispakkumisest rääkimata. Üks linnavalitsuse ametnik avaldas kunagi mulle mõningast nördimust olukorra suhtes, kus vastavalt lepingule UU-ga peavad linnavalitsuse esindajad ettevõtte nõukogus hääletama majanduslikult mõistlike otsuste poolt. On selge, et sellist linnavalitsusele ebameeldivat olukorda oleks pigem väikeaktsionäride huvides jätkata. :-)

Konkurentsiameti abil hinna reguleerimise esimesed tulemused

Eesti Vabariigil on juba õnnestunud saavutada see, et siinsete riskide suurendamisega nurjas UU-l oma TV kaudse osaluse müügi Veoliale ja tõenäoliselt aitas ka kaasa sellele, et EBRD otsustas realiseerida oma TV kaudse osaluse müügioptsiooni. Selle tulemusena kasvas UU kaudne osalus ettevõttes veelgi. Riigiga on jätkuvalt vastakuti kunagine ettevõtte erastaja, kelle riik oma regulatsiooni muutmisega ja selle vara atraktiivsuse kaotamisega on jätnud selle vara mõistlikel tingimustel realiseerimisvõimaluseta lõksu vähemalt seniks, kuni regulatiivne olukord on paika loksunud.

Erastamise ajal kehtinud eesmärkidest tulenevad tariifipõhimõtted ei pruugi olla pikaajaliselt optimaalsed

TV kunagise erastamise üheks eesmärgiks oli investoritelt võimalikult kõrge hinna saamine. Seetõttu tuli investoritele selle eest midagi ka vastu lubada. Kõik erastamisel võetud  lepingujärgsed kohustused on ostja täitnud. Ettevõte pandi korralikult tööle, vee kvaliteet on paranenud ja linna kanaliseerimisele kehtivad euronõuded on kohe-kohe täidetud. Investoritel oli ja on igati põhjust eeldada, et nad teenivad tehtud investeeringult tulu ja selle võimaldamiseks lubati ettevõttele esialgu kindlaks ajaks eriõigusi.

Pikaajaliselt oleks tarbijatele parim võimalus, kus sellised monopoolses seisundis ettevõtted oleks reguleeritud töötama kvaliteetset teenust pakkudes võimalikult efektiivselt. UU on selles suunas ettevõttet ka viinud. Ettevõtte kõrge kasumlikkus on Eesti võrdlustes TV suhtelise massisäästu, Ülemiste järvest pinnavee ammutamise odavuse ja ettevõtte efektiivselt tööle panemise tulemus. Nüüd leiavad poliitikud, et TV teenib nende enda otsuste tulemusena ootamatult korralikku kasumit ja on lisaks osanud kokkulepete tulemusena TLV-ga oma eriõiguste kehtivust pikendada. Sellele vastukäiguna otsitakse võimalusi, et kunagi võetud kohustustest ja siis mõistlikuks peetud printsiipidest mööda pääseda.

Ülemäära poliitiliseeritud regulatsioonist oleks mõistlik hoiduda

Investor võiks eeldada, et sellisest sektorist saab teenida mõistlikku kasumit. Kui ettevõte tegutseb piiratud konkurentsi tingimustes, tuleb tema kasumiteenimist avalikes huvides reguleerida. Sellest vaatepunktist oleks vee hinna määramine pädeva ja sõltumatu regulaatori poolt igati tervitatav. Printsiibid, mille alusel need määratakse, peavad loomulikult olema läbipaistvad, vastama rahvusvahelistele tavadele ja ei tohi olla poliitikute suval kogu aeg muutumises. Vastasel korral väheneb investorite huvi sellistesse sektoritesse investeerimise vastu. Kui piiratud huviliste ringi kuuluvad investorid saavad olema liiga palju poliitikutest sõltuvad, loob see paratamatult võimaluse korruptsiooniks.

Miks peaks kompromissi soovima UU?

Pole põhjust eeldada, et UU kergelt tema poolt korrektselt täidetud lepingute alusel teenitavast tulust loobuks. See suurendaks lisaks riski peagi taas samalaadse olukorra kordumiseks. Kord juba kätteõpitud moel üritaksid poliitikud oma populaarsust suurema hulga valijate silmis väiksema arvu investorite vara väärtuse kahjustamise arvel taas tõsta.

TV erastamisel kokkulepitud ja erastamise eesmärkidest mõjutatud tariifipõhimõtete kehtimist on venitatud hilisemate kokkulepetega TLV-ga 2001 aastal erastamisel kokku lepitust märksa pikema aja peale. Erastamisel andis Tallinna linn TV-le 15-aastase opereerimisloa (mida 2007.a pikendati 5 aasta võrra kuni 2020. aastani). Eduka erastamise tagamiseks pidi valitsus vastava 15-aastase loa kinnitama ning kinnitaski enne erastamist. Minu arusaamisel valitsus seda pikendamist kinnitama ei pidanud, kuna seda pole enam otseselt õigusaktides nõutud.

Aastatel 2002 ja 2007 TLV-ga uute kokkulepete sõlmimisel pidi UU regulatiivse riski kasvamisest aja jooksul endale kahtlemata aru andma. Eriti oluline on see juhul, kui erastamisel kokku lepitud tariifipõhimõtted on siiski erinevad vastava valdkonna tavapärastest. Sellisel juhul (mida tundub eeldavat regulaator) oleks TV poolt kompromissi otsimine ootuspärane.

Miks peaks kompromissi soovima EV?

Eesti Vabariik on Suurbritannia investorite ees võtnud kohustuse siinsete investeeringute väärtust kaitsta, erastamisel ja hiljem TLV-le võetud kohustused ja antud õigused siia lisaks. Poliitikutele tõenäoliselt meeldiks, kui nende tegevuse tulemust saaks valimiste eel usutaval moel  saavutusena, mitte lõputu kohtuvaidluste jada vallandaja ja Eesti rahvusvahelise maine kahjustajana, serveerida. Kui poliitikute soov kunagi tehtud otsuseid nüüd muuta võib kaasa tuua võimaluse, et maksumaksjad peavad selle otsuse tulevikus kinni maksma, on muidugi kogu see „-25%“ ääretult silmakirjalik ettevõtmine.

Positsioon kliendina

Madalama veehinna suhtes olen ma kahtlemata positiivselt häälestatud. Tallinna Vee kliendina on mul samas huvi teada, et selle teenused on alati kvaliteetsed ja ettevõte on motiveeritud selle nimel investeerima. Vaadates oma kodukulude jaotust on see kisa veehinna osas võrreldes kulutustega elektrile täiesti ebaproportsionaalne. 

Positsioon väikeaktsionärina

Väikeaktsionärid said esimese võimaluse aktsiate ostmiseks 2005 aasta avalikust müügist lähtuvalt sellel ajal teadaolevast ettevõtte väärtust mõjutavatest kokkulepetest hinnaga 9.25 EUR. Aktsia on pärast seda kaubelnud ka üle kahe korra kõrgemal hinnatasemel, kui praegune turuhind. Investorite hoiakud võivad seetõttu olla antud olukorras minu omast erinevad. Noteerimisprospektis on muidugi selgelt ära toodud ka riskid, millega antud investeeringu puhul tuleb arvestada.

TV (küll keskmisest vast pisut oprtunistlikuma) väikeinvestorina on minu selge eelistus antud olukorras mitte näha Eesti mainet kahjustavat ja ettevõtte väärtust veelgi alandava skandaali eskaleerumist vaid kompromissi. 

5-10% tariifide alandamist koos arusaadavate ja investorite jaoks jätkuvalt piisavalt kasumlikku tegutsemist võimaldavate regulatsiooniprintsiipide kehtestamisega 2020 aastast varem tundub mulle vastuvõetav. 7 EUR hinnaga ma pigem antud olukorras ostaks TV aktsiat, kuna ligikaudu sellise hinna juures on „-25%“ võimalik mõju juba aktsiahinda sisse arvestatud.

Kristjan Hänni
Kawe Kapital, partner

Lisaks mõned tsitaadid Stefanilt ja Arvolt:

Stefan: „Kui on soov arvestada investeerimiskeskkonda Eestis, siis oleks kindlasti soovitatav mitte luua seadusi päevapoliitika järgi, vaid pikaajaliselt, ja mingisugune üleminekuperiood peaks kehtima. Juriidiliselt on arvatavasti võimalik tervet Eestit riigistada, ent küsimus on, kas see on kellelegi soovitatav...
 
Mainiksin siinjuures ka analoogiaid:
1) OEG probleemid Ukraina regulatsioonidega, kus Eesti riik asus ettevõtet kaitsma
2) Eesti Energia kunagine börsileminek. Ebaõnnestuks kui investeerimiste reeglistik poleks stabiilne.
 
Seadus peaks reguleerima monopole, aga TVE pole tänases seisus monopol, vaid linna tellitud allhankija, kes osutab veeteenuseid. Kui nõustutaks sellega, et TVE on linna allhankija, siis võiks küll seaduseandja väita, et periood kuni 2020 on liiga pikk rääkides korrektsest allhankelepingust (noh, kui pikk oli selle Pärnu mnt politseimaja rendileping, aga siiski). Sel juhul oleks äkki mõistlik vähendada kokkulepet linnaga näiteks 2015. aastani mingisuguse üleminekuperioodi näol.

"Poliitiline risk" on tekkinud: Tänu käesolevale protsessile on saanud väga selgeks kui suur on poliitiline risk iga Eesti infrastruktuuri investorile. Selline poliitiline riski aga TÕSTAB omakorda  nõutud tootlust siinsetes investeeringutes (ja paraku vähendab tulevaste infrastruktuurvarade müükide väärtust).

Tuleb ka arvestada (kui ma olen õigesti aru saanud), et pärast 2020 ei ole TVE-l sisuliselt mitte mingisugust garantiid, et nendega lepingut üldse jätkatakse. (Seda tuleks muidugi kontrollida.) Sel juhul võiks diskonteerimisel ka laveerida stsenaariumiga, et Tallinna Vesi väärtus on pärast 2020. aastat null.

Lõppude lõpuks: Ainukene mõistlik lahendus kõigile osapooltele ja kõiki asjaolusid arvestades on minu arvamusel mingisugune veehinna 15% alandamine”.

Arvo: „- liigne poliitiline eestvedamine on kahjustanud väidetavat ausat protsessi. Kui oleks tõeline soov ala reguleerida, siis peaks rääkima kõigepealt asja olemusest, ehk teenuse standarditest. Kui TVE poolt väljapakutavad standardid ei ole rahvusvahelised, siis oleks kohane seda ka otse öelda ja esitada omapoolsed, kuid seda ei ole tehtud siiani. Kusjuures sellest kõige olulisemast ei taheta üldse rääkida. Selline reguleerimine ei jäta erapooletut muljet.

Ja muidugi kõige tabavam mõiste, mille Stefan tõi, oli mu meelest see, et tegemist pole mitte monopoli, vaid allhankijaga. Siia võiks veel lisada selle, et omavalitsuse osalusega allhankijaga. Olukorras, kus riik on omavalitsuste tulubaasi järjest kärpinud, olukorras, kus riigil puudub täielikult regionaalpoliitika, mis tasakaalustaks kuidagi omavalitsuste tulude vähenemist, ei ole tulud veefirmas sugugi nii drastiliselt positiivsed ja elanikke koormavad, kui seda on riigiomandis EE vastavad näitajad või soojamajanduse kulud elanikele. Minu meelest need on olulised näitajad, et riik ei hooli tegelikult õiglasest tulemusest, vaid populismist ja konkureerivale erakonnale ärategemisest. Ei saaks ka välistada, et riik käitub ettenägelikult ja "riigimehelikult", nagu "ärimeestele" kohane - vaadates tulevikku. Kui silmas pidada, et riigil on juba ühe infrastruktuuri ettevõtte taasriigistamise kogemus (Eesti Raudtee), siis praeguste tulude kahandamine teenib edukalt ka hilisema odavama väljaostu eesmärki. Siinjuures pole ju oluline, kas selleks on riik või praegusel juhul omavalitsus. Teatavasti on poliitilised tuuled heitlikud ja on täiesti kindel, et ühel hetkel Keskerakonna võim Tallinnas mureneb. Kui selleks hetkeks peaks sama õnnestunud kombinatsioon valitsema ka endiselt riigi tasandil, on kõik võimalused taasriigistamiseks avatud, vaadates meie riigi olematut võlakoormust”.