STRATFOR: Kreeka tuleks visata üle parda

Shutterstock

Strategic Forecasting, mis tuntud ka kui STRATFOR, on 1996. aastal Texases asutatud ettevõte ning tegeleb peamiselt globaalselt olulist tähtust omavate poliitiliste ja majanduslike teemade analüüsimisega. Nüüd on firma välja tulnud üsna julge analüüsiga eurotsooni võlakriisi ja Kreeka kohta, pakkudes välja võimalikke lahendusi ja stsenaariume ning alljärgnevalt toon teieni  sellest arutelust ka kokkuvõtva ülevaate.

STRATFOR alustab oma analüüsi väga konkreetse soovitusega ja ütleb, et Saksamaa on eurotsoonis ainuke riik, millel on vahendeid kriis lahendada ning alustada tuleks Kreeka eurotsoonist välja viskamisega ning tagajärjed likvideerida päästefondiga.

Mõistmaks Saksamaa rolli tänases Euroopa Liidus tuleks minna ajas natuke tagasi. Vaatamata sellele, et Saksamaa on vaieldamatult EU kõige mõjukam ja jõukam riik, ei olnud algselt Euroopa Liit üldse Saksamaa idee. Alguse sai see Prantsusmaa soovist suurendada oma võimu nii Euroopas kui ka globaalsel skaalal. Paraku on aga Prantsusmaa alates Külma sõja lõpust järk-järgult kaotanud kontrolli taasühinenud Saksamaale. See toob meid ka praeguse eurotsooni kriisi ning mitmete erinevate päästeplaanide juurde. STRATFORi sõnul ignoreerivad enamus neist plaanidest fakti, et Saksamaa soov olla osa eurotsoonist ei ole ainult majanduslikult põhjendatud ning need mitte-majanduslikud põhjused piiravad olulisel määral Berliini võimalusi muuta eurotsooni.

Saksamaa on läbi ajaloo olnud üsna haavataval positsioonil ja riiki nii idast kui läänest piiravad  naabrid on olnud varmad Saksamaad ära kasutama nii selle nõrkuses kui ka tugevuses. Tänu Euroopa Liidule saab Saksamaa vabalt tegutseda ja sõna sekka öelda ka maailmaasjades,  ilma et ta  ennast ohustatuna tunneks ja naabrid tema vastu koalitsiooni ei moodustaks.

Just see põhjus elimineerib Saksamaa jaoks enamuse alternatiivsetest lahendustest, mis siiani kõne all on olnud. Eemaldudes oma traditsioonilistest konkurentidest eurotsoonis, muudaks Saksamaa nad enda jaoks potentsiaalseteks rivaalideks. Seetõttu mis tahes muutus, mis jätaks Saksamaa majanduse tegutsema erinevas valuutas kui näiteks Austria,  Holland, Prantsusmaa, Hispaania või Itaalia, ei oleks elujõuline, kui Berliin tahab välistada vaenulikku konkurentsi.

Kreeka enda võime kapitali genereerida on suhteliselt limiteeritud. Isegi oma parimatel päevadel pole Kreeka suutnud ilma välise abita funktsioneerida kui kaasaegne ja arenenud riik.  Peale seda, kui modernne Kreeka 1800 alguses rajati, sai riik välisabi Suurbritannialt, kes kasutas värskelt iseseisvunud Kreekat lakmuspaberina nõrgeneva Türgi vastu. Külma sõja ajal oli Kreeka sponsoriks USA, kes soovis Nõukogude Liitu  Vahemereäärsetest riikidest eemal hoida. Viimastel aastatel on Kreeka saanud kasutada EU fonde ja  2000. aastal võimaldas eurotsooni liikmestaatus riigil turuhinnast märksa odavamalt suures mahus raha laenata. Seega pole ka üllatav, et selle aja jooksul näitas Kreeka eurotsooni kõige kiiremini kasvavat SKT määra.

STRATFORi sõnul on need ajad nüüd lõppenud ja täna pole mitte kellelgi  geopoliitilist vajadust Kreekaga liitlane olla ning Kreeka on jäänud üksi võlaga, mis ulatub 150%-ni SKT-st. Saksamaa õnneks pole Kreeka üks tema peamisi konkurente ja seetõttu pole vajadust ka Kreekat enda lähedal hoida. Sellest tulenevalt usub STRATFOR, et eurotsooni päästmiseks tuleb Kreeka üle parda lükata.

Seda on küll lihtne öelda, aga keerulisem teha, sest Kreekal on 350 miljardi euro ulatuses võlga, millest umbes 75% kuulub võlausaldajatele väljaspool Kreekat. Juhul, kui Kreeka finantsiliselt eurotsoonist ära lõigataks, kuulutaks kreeklased kiiresti välja oma maksejõuetuse (eriti välismaalt saadud laenude osas) ja võttes arvesse Euroopa pangandussüsteemi omapära, siis haavaks see tõsiselt kogu Euroopat.

Seda eelkõige seetõttu, et  Euroopa pangad erinevad  USA pankadest. USA pangandussüsteem kujutab endast ühte ühendatud võrgustikku, aga Euroopa pangad jagunevad riigiti. Kuigi mõlemal süsteemil on omad eelised ja puudused, siis antud kriisi puhul on Euroopa pangandussüsteemi eripärad olukorda keerulisemaks muutnud.

Esiteks kasutatakse Euroopas panku rahvuslike ja poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja seetõttu on panku tihtipeale julgustatud või isegi sunnitud investeerima sinna, kuhu nad ise pole tahtnud investeerida. Näiteks kriisi algusaegadel survestasid eurotsooni valitsused panku ostma märkimisväärsetes kogustes Kreeka võlga, eeldades, et nõudluse tekitamine aitaks kriisi vältida. Teiseks on Euroopas pankadel kasvu ja stabiilsuse osas mängida märksa suurem roll kui seda on USA pankadel. Euroopa majanduse jaoks on nende pangad elulise tähtsusega, rahuldades üle 70% ettevõtete ja eraisikute laenuvajadustest, aga USA-s on sama näitaja alla 40%-i. Kolmandaks ja kõige olulisemaks asjaoluks on fakt, et pankade kandev roll Euroopa majanduses tähendab riikliku kriisi kiiret muutumist panganduskriisiks. Kuna suurimateks Kreeka võlausaldajateks on just teiste eurotsooni riikide pangad, siis Kreeka maksejõuetus tiriks endaga kaasa ka pangad neis riikides.

Seega peab Kreeka eemaldamine  toimuma nii, et see ei kukutaks Euroopa finantsstruktuuri. Kui võtta aluseks, et Kreeka nö välismaine võlg ulatub 280 miljardi euroni, siis ei tohi siinkohal ära unustada, et võlg ei piirdu ainult valitsuse võlakirjadega. Kreeka on olnud pikka aega EU liige ja sellepärast on riigi pangad ja ettevõtted tihedalt seotud ülejäänud Euroopa omadega. Sellest tulenevalt hindab STRATFOR Kreeka eurotsoonist lahkumise hinnaks 400 miljardit eurot. Nimetatud summa on muidugi ainult esialgse tulekahju kustutamiseks, sest pikemas perspektiivis tekitaks Kreeka pankrot ka seeria väikemaid tulekoldeid.

Muidugi ei saa Kreekat vastu tema tahtmist eurotsoonist välja visata ja see on kahtlemata üks takistus. Samas on see ainult tehniline takistus, sest Kreeka majandus seisab hetkel püsti ainult tänu välisabile ja kui laenukraanid kinni keerataks ning riik keelduks eurotsoonist lahkumast, siis muutuks Kreeka ühtaegu nii vaeseks kui ka kaotaks kontrolli oma monetaarsüsteemi üle, aga kui Kreeka nõustuks lahkuma, siis jääks talle vähemalt kontroll alles.

Kõne all oleva stsenaariumi puhul tuleb ka eeldada, et mitte ainult pangad ei satuks tähelepanu keskpunkti vaid ka eurotsooni riigid. Mitmetel riikidel pole aga seis kiita ja Itaalia on oma suure võla tõttu üks kriitilisemaid. Kõiki asjaolusid arvesse võttes peaks Euroopa päästefond olema võimeline katma umbes 2 triljoni euro suurust kahju.

Teatavasti on EU-l juba ka loodud päästemehhanism, mida tuntakse Euroopa rahalise stabiilsusfondi ehk EFSF nime all. Kindlasti ei vajaks Euroopa 2 triljonit eurot kohe, kui Kreeka välja viskamine aset leiaks, sest isegi kõige halvema stsenaariumi korral ei kukuks Itaalia 24 tunni jooksul kokku. Sel päeval oleks koheselt vaja ca 700 miljardit eurot, millest vähemalt osa saab anda IMF. Ülejäänu peaks tulema erasektorilt.

EFSF –i tõsiseks probleemiks on muidugi selle suurus, sest praegu on päästefondi  käsutuses ainult 440 miljardit eurot, mis jääb väga kaugele vajalikust kahest triljonist. Samas möönab STRATFOR, et enne, kui Kreeka eurotsoonist välja visatakse võib terve rida asju veel valesti minna.

• Esiteks võib mitmel riigil sealhulgas ka Saksamaal tekkida ESFS-i potentsiaalse maksumuse vastu tõrge ja see poleks ka ime, sest päästefondi mahu tõstmine 2-le triljonile eurole kergitaks iga riigi võlakoormust vähemalt 25% SKT-st.  Seega on antud idee mahamüümine  skeptiliseks muutunud liikmesriikidele suur probleem.
• Kui Kreeka valitsus taipab, et riik visatakse eurotsoonist välja nii või teisiti,  võib ta koheselt eurotsoonist lahkuda, mis jätaks Euroopa kriisiga tegelema ilma vajaliku puhvrita.
• Ootamatu pöörde võib asjadesse tuua ka Itaalia olukorra järsk halvenemine.
• Euroopa pangandussüsteem (mis on juba arenenud maailma pangandussüsteemidest kõige enam kahjustada saanud) võib olla hullemas seisus, kui siiani arvatud. Sel juhul võib pealtnäha üsna tühine sündmus vallandada ahelreaktsiooni ning pangad võivad ridamisi kokku kukkuda.

Kokkuvõtteks öeldakse analüüsis, et ülalpool toodud plaan leevendaks olukorda ainult mõneks aastaks, sest eurotsooni strukturaalsed, finantsilised ja organisatoorsed probleemid jäävad.

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.