Shutterstock
Alates 2005. aastast on Lääne poolkeral tehtud hulgaliselt avastusi uute naftamaardlate osas. Antud piirkonnas on reservide kasvu vedanud Brasiilia soolaväljade alt leitud naftaväljad ning USA, kes tehnoloogia arenguga on saanud odavama ligipääsu seni majanduslikult kallina tundunud naftareservidele. Seetõttu ootavad mitmed sektori analüütikud, et Ameerika sõltuvus Lähis-Ida naftast hakkab järjest vähenema.
Aastaks 2020 peaks Energy Information Administration (EIA) hinnangul ligikaudu pool USA tarbitavast naftast tulema kodumaalt ning 82% Lääne poolkeralt. OPEC aga prognoosib, et 2035. aastal on toornafta eksport Põhja-Ameerikasse pea olematu. Lisaks uutele reservidele tuleneb antud efekt ka väiksemast nõudlusest, mida tingivad ökonoomsemad mootorid ning alternatiivkütuste kasvav pakkumine.
Muutus naftasaaduste ekspordis aitab saavutada üht USA ammuseatud poliitilist eesmärki – saada naftat lähemalasuvatest, stabiilsetest allikatest selle asemel, et importida seda maakera teises otsas asuvast volatiilsest regioonist. Kui varasemalt oli oht, et probleemide ilmnemisel Lähis-Idas ei suuda USA jätkusuutlikult naftaga varustatust tagada, siis nüüd enam nii pole. Siiski toonitavad USA poliitikud, et Lähis-Ida jääb välispoliitiliselt olulise tähtsusega regiooniks, kuna antud piirkond avaldab siiski suurel määral mõju nafta hindadele. See tähendab, et USA jätkab mereteede valvamist, millele kulub ligikaudu $50 miljardit aastas.
US Department of Energy sõnu tuleb ligikaudu 25% USA naftaimpordist Lähis-Ida riikidest ning üldse importis riik eelmisel aastal ligikaudu 60% kogu tarbimisest. Samas võimaldab üha suurenev kodumaine toodang vähendada sõltuvust sellest piirkonnast märkimisväärselt. See omakorda tähendab tugevamaid sidemeid põhjanaabri Kanadaga, kellest on saamas suurim USA energeetikapartner. Unustada ei tohi ka Ladina-Ameerika riike, kus viimasel ajal mitmeid uusi maardlaid leitud on. USA valitsus prognoosib, et aastaks 2020 väheneb import Lähis-Idast, Aafrikast ja Euroopast praeguse 4 miljonilt barrelilt päevas pealt 2,5 miljoni barrelini päevas. Import OPECi liikmetelt peaks samaks perioodiks langema 1,6 mln barrelilt päevas 860 000 barrelini päevas.
Allikas: EIA
Perioodil 2005-2010 näitas USA naftatarbimine languse märke tulenevalt tõusvatest hindadest ja majanduslangusest. Samas ei prognoosita tarbimise kiiret taastumist, vaid alles paarikümne aasta pärast peaks tarbimine saavutama kriisieelse tipptaseme. USA energiabuum on aga riigist tegemas ühte domineerivat naftatootjat, mida illustreerib ka allolev graafik.
Allikas: Harvard Kennedy School
Ameerika Ühendriikide kasvanud tootmine on ka üks põhjustest, mida peetakse hiljutise naftahinna languse põhjuseks. Nagu allolevalt jooniselt on näha on seetõttu riigi naftavarud rekordkõrgetel tasemetel, mis on bensiinihinda autosõiduhooajal tublisti allapoole toonud. Ka analüütikud prognoosivad USAle odavamaid toornafta hindasid, kui analüüsimaja Raymond James langetas 2013. aasta hinnaprognoosi $83 barrelilt $65 barreli kohta. Naftahindade langus tuleb tarbijate jaoks just sobival ajal, sest makrouudised näitavad majanduse jahenemise trende.
Allikas: Bespoke
Viimasel ajal suurenenud naftatootmine on lülitatud ka presidendivalimiste kampaaniasse. Näiteks Barack Obama ütleb, et tema esimesel ametiajal on ehitatud piisavalt palju uusi nafta- ja gaasitorustikke, et need kokkupanduna teeks Maale tiiru peale ja jääks veel ülegi. Mitt Romney lubab uurimisaktiivsust veelgi suurendada, väites, et Obama takistab tööstusharul täielikku potentsiaali saavutamast.
Teatavasti on USA maagaasitootmine samuti rekordtasemetel ning ettevõtted isegi vähendavad tootmist langenud hindade keskkonnas. Kui 2010. aastal importis USA 11% maagaasist, siis aastaks 2035 peaks riigist saama netoeksportija. Eksportimise pool pole aga kuigi palju avalikkuse tähelepanu saanud. Ilmselt osalt seetõttu, et maagaas pole kunagi olnud poliitiline teema, kuid seoses USA üleüldise energiabuumiga tuleks mõnede poliitikute sõnul ka antud valdkonna arenguid rohkem esile tõsta.
Allikas: EIA
Hetkel taotletakse kaheksat veeldatud maagaasi (LNG) eksportimisluba, mis kokku suudaksid USAst välja viia 12 miljardit kuupjalga gaasi päevas (ca 1/6 USA praegusest nõudlusest). Lubade saamine seisab aga Energy Department’i maagaasisektori regulatsioonide üksuse raporti taga, mis peaks näitama millist majanduslikku mõju LNG eksport endaga kaasa toob. Obama on öelnud, et enne raporti ilmumist ei kavatseta ühtegi luba heaks kiita. Algselt pidi uurimus valmima kevadeks, kuid see lükati edasi aasta teise poolde.
Ka siinkohal on tunda poliitilist maiku. Clearview Energy Partners analüütik Kevin Book ütles, et vaevalt tahaksid poliitikud enda peale võtta potentsiaalset vastutust lõpptarbijatele tõusva gaasihinna ja maagaasiettevõtete kasumi suurenemise osas, eriti veel vahetult enne valimisi. Nimelt kardetakse, et seoses ekspordiga tõusevad maagaasi hinnad nii eraisikutele kui ka ettevõtetele. Palju kriitikat saanud EIA analüüs leidis, et ekspordi tagajärjel võivad maagaasi hinnad järgmise paarikümne aasta jooksul kerkida ca 9% aastas. Brookings Institutioni poolt läbiviidud uuring aga näitas maagaasi ekspordil olevat hindadele ainult tagasihoidlikku mõju ning väitis, et USA tootjad püsivad hoolimata LNG eskpordist konkurentsivõimelistena.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
