Olgugi et situatsioon aktsiaturgudel on ebakindel, jätkavad maailma jõukaimad inimesed kujutava kunstiga hoogsalt kauplemist ning hinnatõusud ulatuvad müstiliste kõrgusteni. Kunstimaailm on tuntud paljude rekordite ja pööraselt kõrgete hindade poolest juba aastaid, tavaliselt on paljud rekordid sündinud just majanduslike buumide tipus. Tänasel palavikulisel kunstiturul, olenemata globaalsest majanduslikust ebakindlusest, purustatakse rekordeid isegi keset majandusseisakuid.
Suure majandusliku ebakindluse perioodil üritavad investorid leida materiaalsemaid ning käegakatsutavamaid investeerimisobjekte, kuhu investeerida, näiteks kulda või kunsti. Kunagi varem ajaloos ei ole olnud nii palju ülijõukaid kollektsionääre, kui on täna. Lisaks tekib igapäevaselt juurde uusi jõukaid kollektsionääre tänu arenevatele turgudele. Kujutava kunsti hinnad kerkivad niivõrd dramaatiliselt, et oksjonil müüdud kunstiteoste väärtus tõusis viimase aastaga 10,2%.
Mei Mosesi All Art Index (MMAAI) käsitleb kunsti, kui ohjeldamatult potentsiaalikat trendi kollektsionääride ja nende rahaliste nõustajate seas. Investeerimisfonde, mis koosnevad täielikult kunstiteostest, on eelneva kümne aasta jooksul loodud igal aastal. Pangad pakuvad ka laene, mille tagatiseks on erinevad kunstitaiesed.
Paljude ihaldatud kunstiteoste hinnad on kerkinud juba nii kõrgele, et nende omandamine käib ainult ühe muuseumi rahakotile üle jõu. Eelneva pooldekaadi jooksul on paljud muuseumid ostnud kalleid kunstiteoseid mitme peale. Näiteks veebruaris Tate Londonist, Iisareli Muuseum Tel Avivist ja Pompidou Center Pariisist ühinesid, et osta Christian Marclay 24-tunnine videokollaaž „The Clock“ (kell) avalikustamata väärtuses tehinguga. Iga muuseum saab filmi eksponeerida ajaperioodi jooksul, mis on võrdelises seoses rahalise panusega ostutehingusse.
Olgugi et kunsti hinnad tunduvad tänasel päeval liikuvat vaid ühes suunas, pole kunst siiski riskivaba investeering. 2009. aastal kahanes oksjonil müüdud kunstitaieste hind 23,5% koos globaalse majandussurutisega, mis tulenes suuresti kollektsionääride teadmatusest ning ebakindlusest tuleviku suhtes ning vabu ressursse ei julgetud raisata.
Internetiajastu pikemaajalisem mõju kunstiturule jääb samuti mõningaseks küsimärgiks. Praeguseni on internet, mis on laastanud kirjastuse– ja muusikatööstust, olnud veel kunstitööstusele kaasaaitavaks teguriks. Internetikanalid aitavad muuta informatsiooni ning pildiseeriad potentsiaalsetele kollektsionääridele ja vahendajatele kättesaadavamaks. Samas muretsevad oksjonimajad, et kunstimaailma versioon Amazon.com’st või iTunesist võib juba silmapiiril terendada. Oksjonimajad määravad efektiivselt galeriidele ja eradiileritele kunstitaieste hinna alampiire ning ükskõik milline löök Sotheby’s või Christie’s oksjonimajadele võib peegelduda globaalsetes kunstihindades. Tekkimas on ka uusi tegijaid oksjoniturul ning ilmselt ei lähe viite aastatki, tajumaks ära täielikku kahju ulatust, mida internet põhjustab kunstiturule just nagu ülemaailmne veeb põhjustas hoomamatut kahju muusika- ja kirjastustööstusele.
Tänasel päeval kaubeldakse kuni $1 mln väärtuses kunstitaiestega juba Interneti vahendusel. Interneti vahendusel saavad ostjad ja vahendajad teha tehinguid kunstiteostega ilma suurte operatsioonitasudeta, mida võtavad galeriid ja oksjonimajad ning tõenäoliselt viib Internet turu segmenteerituse uuele tasemele.
Kui suured oksjonimajad on kunstimaailma aktsiaturud, siis MMAAI on kunstimaailma S&P 500. Kaksteist aastat tagasi loodud indeks võrdleb kunstihindasid S&P 500 edukusega. Indeksi loojad Jianping Mei ja Michael Moses loodavad indeksi abil muuta kunstituru atraktiivseks ka finantsringkondades. Indeks koosneb tänaseks juba rohkem, kui 30 000 korduvalt müüdud kunstitaiesest ning mõningate indeksis olevate kunstiteostega toimus viimane tehing üle saja aasta tagasi.
Indeksi looja Moses avaldas, et viimase dekaadi jooksul on kunstiturg olnud võrreldes aktsiaturgudega vägagi edukas. Viimase kümne aasta jooksul oli kunstiindeksi aastane tootlus 7,7%, samal ajal kui S&P 500 aastane tootlus oli 2,9%.
Kuid just nagu esmatarbekaupade sektor võib edestada tööstussektori aktsiad, on ka kunstiturul mõned segmendid olnud teistest edukamad. Vanade meistrite teosed on näidanud vaid 1,6% aastatootlust viimase kümnendi jooksul, samal ajal kui impressionistide ja modernse kunsti perioodidest pärinevad taiesed on näidanud 7,7% aastatootlust ja sõjajärgsed ning kaasaegsed taiesed on näidanud tervelt 12,6% aastatootlust. Kuumim žanr kunstiturul on praegusel hetkel traditsionaalne Hiina kunst, mille aastatootlus on viimase kümnendi jooksul näidanud 17,7% tootlusmäära.
Samas peavad kõik, kes loodavad MMAAI indeksi abil tõestada, et kunstiturg on alati aktsiaturgudest paremat tootlust näidanud, siinkohal pettuma. Viimase 25 aasta jooksul on aktsiaturud olnud kunstiturgudest selgelt tulusamad ning 50 aasta lõikes on kunstituru tootlus umbes samaväärne aktsiaturgudega. Aastate 1986 ja 2011 vahel oli S&P 500 aastatootlus 9,3%, samal ajal kui kunstiturg näitas 6,5% aastatootlust. Aastate 1961 ja 2011 vahemikus kerkisid aktsiaturud 9,2% aastas, samal ajal kui kunstiturul tõusid hinnad 8,8% aastas.
Kunstiinvestorite jaoks on olulisel kohal ka operatsioonikulud, mis võivad ostja jaoks moodustada koguni kuni 25% ostuhinnast. Kõrgeid oksjonitasusid peetakse kunstituru üheks negatiivseimaks aspektiks ning ainus viis operatsioonikulude mõju madalal hoida on soetatavate kunstiteoste hoidmine võimalikult pika perioodi jooksul. Vähem kui kümneks aastaks ei ole kunstituru osaliste sõnul üldse mõtet kunstitaieseid soetada, amortiseerimaks võimalikult suurel määral galeriide või oksjonimajade poolt küsitavaid operatsioonikulusid.
Isegi kalleimad kunstiteosed ei ole tänaseks ilmtingimata ületanud aktsiate aastatootluseid. Sellest hoolimata on rallivad kunstiteoste hinnad silma hakanud ka suurimatele pankadele. Pangad nagu näiteks Banco Santader, Citigroup ja JPMorgan Chase palkavad kunstieksperte, et nõustada enda privaatpanganduse kliente ning pakkuda klientidele laene, mille tagatiseks oleks kunstiteosed. Samas on siiani palju panku, kes hoiavad kliente kunsti suhtes ettevaatlikult meelestatuna. Morgan Stanley investeerimisstrateege häirib asjaolu, et kunst on nii-öelda säiliv aare, mille pealt ei maksta pidevaid dividende või intressimakseid. Nii võibki juhtuda, et olenemata suurest kunstitaieste põhjal hinnatud varalisest jõukusest, puuduvad kunstiteose omanikul tegelikud käibevahendid ning ressursid ja kunstitaieste mahamüümine on sealjuures pikk ning kulukas protsess, mis muudab kunsti üheks vähemlikviidsemaks varaks.
Reimo Rattur
Tweet
