Riskipariteet (risk parity) on alternatiivne viis investeerimisportfelli koostamiseks ning haldamiseks. Strateegia ei jaota portfelli mitte erinevate varaklasside osakaalude vaid riskide põhjal. Riskipariteedi teooria väidab, et kui koostada traditsioonilises portfellis leiduvatest varadest, kuid riskide baasil hajutatud portfell, siis viimane on paremini hajutatud riskipreemiaga, kui traditsionaalne portfell ning on vastupidavam ka majanduslikele madalseisudele.
Selline lähenemine laseb investoritel kindlaks teha, milliseid riske ollakse valmis vastu võtma ning siis maksimeerida tootlikkust, mis nende riskidega arvestades on võimalik saavutada. Riskipariteedi eesmärk on saada riskide jaotamisest lisakasu.
Traditsioonilisel kapitalijaotusel põhineval portfellil, mis jaotab portfelli mitme erineva vara põhjal (tavaliselt eeldatakse, et suur osa portfellist koosneb aktsiatest ning väga väikeses osas võlakirjadest), tuleneb suur osa riskist ühest varaklassist. Hea aasta aktsiaturul võib olla kasumlik aasta traditsioonilisele portfellile, kuid samas on ka halb aasta aktsiaturul traditsioonilisele portfellile väikese või olematu kasumlikkusega.
Riskipariteeti kasutatakse varade jaotamisel peamiselt seetõttu, et lisaks riskide ühtlasemale jaotamisele pakub see võimalusi portfelli kasumlikkuse suurendamiseks. Riskipariteedil põhinev portfell võib küll saada kasu heast aktsiaturust, kuid portfelli hea tootlikkus ei sõltu vaid aktsiaturgude olukorrast.
Riskipariteedi põhjal jaotamine toimib, sest aktsiad ei ole ainus võimalus investoritel mõistliku riskiastmega kasumit teenida. Leidub ka teisi varaklasse, kuhu raha paigutada. Põhjus, miks riskiga korrigeeritud varaklasside jaotus võiks pakkuda paremat tootlust võrreldes traditsioonilise portfelliga, peitub lihtsas intuitsioonis, mida on ka empiiriliselt tõestatud. Nimelt pakuvad turud pika perioodi vältel sarnaste riskitasemega varaklasside puhul sarnast kompensatsiooni, mis põhjendab ka riskipariteedi alusel jaotatud portfelli edukust olenemata majanduslikest madalseisudest.
Alternatiivsete investeerimisvõimaluste kasutajana tuntud Aquila Capital avas esimese riskipariteedi põhjal koostatud fondi 2008 . aastal. Alates sellest ajast on väikesema riskiga fondiversiooni tootlus olnud 8,58% ning volatiilsus 7,33%. Kõrgema riskiga fondiversiooni tootlus on olnud aga 10,03% ning volatiilsus 11,33%. Eelnevad tulemused olnuks head isegi keskmisest paremates makromajanduslikes tingimustes, kuid viimase nelja aasta kohta on need tulemused muljetavaldavad.
Riskipariteet kogub populaarsust eelkõige Ühendriikide institutsionaalinvestorite seas, kellest veerand on juba strateegiale tuginedes portfelle koostanud ning lisaks kavatsevad 25% seda teha. Euroopa investorid on samuti üha enam kaalumas riskipariteedi kasutamist. Taani pensionifonde haldav ATP on kasutanud antud strateegia abil koostatud portfelli alates 2006. aastast ning fondijuhi Anders Svenneseni sõnul on strateegia olnud esialgu prognoositust kasumlikum.
Strateegia põhiidee, millest juhinduda, on lihtne. Iga portfellis oleva varaklassi risk peaks olema ühesuurune, nii et väikesema riskiastmega varaklassid, näiteks võlakirjad, moodustavad portfellist suurema osa kui kõrgema riskiastmega varaklassid, näiteks aktsiad. Strateegia tulemusel peaks kõikide varaklasside tootluse standardhälve olema sarnane, see tähendab, et iga varaklassi tootlus kõigub ühepalju. Analoogne allokatsioon alandab portfelli terviklikku riski, sest enamiku portfellist moodustaks võlakirjad.
Samas kasutatakse paljudel juhtudel riskiastme tõstmiseks finantsvõimendust ning see on ka paljude investorite strateegiavastasuse põhjustajaks. GMO investeerimispanga varahalduse osakonna liige James Montier väidab, et võimendus peidab endas palju ohte ning riske ei saa mõõta ühese numbriga nagu seda on volatiilsusnäitaja. Montieri hinnangul oleks mõttekas hinnata põhilisi riskifaktoreid nagu inflatsiooni- või intressirisk ning ehitada portfell üles neile riskidele põhinevalt.
Taani pensionifonde edukalt riskipariteedi strateegiaga haldav ATP ongi samas jaganud oma portfelli koostades riskid viide gruppi, milleks on intressi-, krediidi-, turu-, inflatsiooni- ja toorainerisk. Riskid on jaotatud nii, et varaklasside osakaal portfellis jaguneks riskiastmete kaupa.
Tänaseks on aga paljude võlakirjade tootlused rekordmadalatel tasemetel ning kriitikute sõnul on võimalus, et see võib hakata strateegia kasutajatele kätte maksma. Olgugi et senine riskijaotus on suhteliselt sarnane 2006. aasta riskijaotusele, vaadatakse riskijaotus siiski aeg-ajalt üle, et need oleks jaotatud vastavalt turutingimustele. ATP edulugu peaks vähendama strateegiavastaste kriitikute hulka, seda enam et tänu suuremale võlakirjade osakaalule portfellis on suudetud märkimisväärse tootlusega üle elada majanduslangus ning riskide õigeaegse hindamisega peaks edukalt mööduma ka praegune globaalne makromajanduslik ebakindluse periood
Üha enam kliente on hakanud oma portfellihalduritelt pärima riskipariteedi põhjal koostatavate portfellide kohta, sest eeldatakse, et strateegia põhjal loodud portfellid jätkavad kasvutrendi ka läbi majanduslanguste. Tegu pole pelgalt väikeinvestorite seas leviva trendiga, sest riske on ka reaalsuses oluliselt lihtsam ennustada kui lühiperioodi tootluseid. Riskipariteet ei paku mitte ainult kõrgemat riskiga kohandatud prognoositavat tootlust kui traditsionaalne portfell, vaid pakub ka märkimisväärset kasu tulenevalt varade jaotusest, milles kõik varaklassid panustavad portfelli kasumlikkusele.
Reimo Rattur
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
