Dreamstime
2007. aastal investeeris Dallase elanik Chris Camillo aktsiaturgudele $20 000 ning järgmise kolme aasta jooksul kasvas seesama portfell väärtuselt enam kui $2 miljonini. Täiskohaga turundusspetsialistina töötanud 37-aastane finantsharidusega investor on öelnud, et võlgneb oma edu oskusele märgata trende enne Wall Streeti börsihaisid. 2011. aasta sügisel avaldas ta ka raamatu jagamaks oma investeerimisalaseid teadmisi maailmaga.
Oma raamatus „Laughing at Wall Street“ räägib ta näiteks sellest, kuidas Michelle Obama aitas kaasa J.Crew aktsiahinna 186% suurusele rallile, kuidas $1000 suurune investeering viieks aastaks Uggs’e ja Crocs’e tootvatesse ettevõtetesse kasvas $750 tuhandeni ning kuidas igapäevane külastuskäik 7-Eleveni bensujaama andis vihje panustada Snapple aktsia langusele.
Chris usub, et Wall Streeti demograafia, mis koosneb jõukatest keskealistest meesterahvastest, kes elavad ja töötavad suurlinna piirkondades, on oma olemuse tõttu tihtipeale eelarvamustest pimestatud ja seega informatsiooni suhtes ebasoodsates tingimustes. Eriti kehtib see väide trendide kohta, mis puudutavad naisi, noori ning maa- ja madala sissetulekuga piirkondi. Chrisi edukaimad investeeringud olid seotud justnimelt naiste ja lastega: Guitar Hero, Wii ja jaemüügiga tegelev Target. Kusjuures viimase puhul pärines kõik investeerimiseks vajaminev info tema enda abikaasalt ning naiskolleegidelt.
Kui Chrisi naine talle peagi Targeti poodides ilmuvast uuest Missoni kollektsioonist rääkis, läks ta kollektsiooni avapäeval isiklikult lähimasse Targeti müügipunkti. Olles seisnud 150 inimesega paar tundi sabas, selgus et kõik riided olid vastavas poes ning ka üleriigiliselt väljamüüdud. Targeti kodulehel ei kajastatud aga üliedukaid müügitulemusi koheselt ning Chrisil oli viivituse jooksul aega teha isiklik investeerimistehing, mis uudise levides kolmekordistas investeeringu väärtuse vaid 48-tunniga. Sarnases olukorras oli ta ka 2007. aastal videomängude konverentsi külastades, kus noorema vennaga täheldati, et tõsisemate mängurite põhiliseks jututeemaks oli Nintendo Wii, mitte Xbox ega Playstation. Koheselt reageerides ostis Camillo Nintendo aktsiaid ca 20 dollariga tükk ning müüs hiljem 80 dollariga.
Edukaks kujunes Chrisi jaoks ka farmaatsiafirma Dendreoni aktsiatehing. Ettevõtte eesnäärmevähi ravim ei läbinud esimesel korral kõiki kliinilisi katseid ning kadus seejärel Wall Streeti investorite radarilt. Olles paar kuud süvenenud firma väljaannetesse ning konsulteerides arstide ja teadlastega, jõudis Chris järeldusele, et ravim läbib investorite negatiivsest väljavaatest hoolimata peagi kõik vajalikud katsed ning soetas 10 000 Dendreoni aktsiat hinnaga $2.95 tükk. Pisut enam kui kuu aega hiljem läbiski ravim teise korraga katsed edukalt ning aktsia rallis 20 dollarini.
Veel ühe näitena Wall Streeti hilisest reaktsioonist tuuakse raamatus välja J.Crew aktsia. Kui Michelle Obama kantud helerohelist J.Crew kostüümi kajastati Twitteris, Facebookis ja muudes sotsiaalvõrgustikes, kasvas J.Crew kodulehe liiklus juba samal päeval 3000% võrra ning vastavad tooted müüdi ülikiirelt välja. Wall Streeti investorite huviorbiiti sattus riiete jaemüüja aga alles pärast selle uudise kajastumist rahvuslikes telekanalites. Loomulikult järgnes sellele korralik aktsiaralli.
Iseenesestmõistetavalt on ka vaid nn enda informatsiooni kasutamine Chrisi portfelli ka teatud juhtudel kammitsenud, sest tihtipeale on enda avastatud informatsiooni eelist raske tuvastada ja veel raskem sellesse eelisesse uskuda. Näiteks kahetseb Chris, et ei panustanud IMAXi aktsiale, kui too tuli välja kassahitiga Avatar, kuigi leidis filmis potentsiaali muuta filmimaailma. Mingi aeg hiljem sai aga Wall Street filmi kassarekorditest haisu ninna ning aktsia tõusis firma ajaloo kõrgeimale tasemele.
Oma raamatus jagab Camillo aktsia valimise protsessi kolmeks, sealjuures ei kasuta ta tehnilist ega ka fundamentaalset analüüsi. Esimesena tuleks jõuda järelduseni, kas ettevõtte kohta omandatud informatsioon omab ka reaalset mõju ettevõtte aktsiahinnale või mitte. Siinkohal tuleb arvestada, et uudiste mõju väikeettevõtete aktsiatele on tihtipeale jõulisem, kui suurtele börsil kaubeldavatele ettevõtetele. Teise sammuna tuleks välja selgitada, kas laiem investeerimispublik ja Wall Street on juba omandatud informatsioonist teadlik. See tähendab suurel hulgal uudiste ja ettevõtte poolt väljaantud pressiteadete läbi töötamist. Juhul kui jõutakse järelduseni, et käesolev informatsioon ei ole veel laiema publiku tähelepanu alla sattunud, siis liigutakse kolmanda punktini ehk reaalsete aktsiatehingute läbiviimiseni.
Camillo lähenemine investeerimisele ei vaja spetsialiseeritud teadmisi aktsiatest, turgudest, ega keerukaid tehnilisi ja fundamentaalseid analüüse ettevõtte juhtkonnast, millega on tuntust kogunud investeerimisguru Warren Buffett. Hoides silmad lahti ning kõrvad kikkis, võib tavainvestor tänapäeva infoühiskonnas saavutada tohutu informatsiooni eelise institutsionaalsete investorite ees. Kuigi kirjeldatud meetod tundub teoorias olevat lihtne, tuleb meeles pidada, et raamatu autori näol on tegu ikkagi koolitatud kauplejaga ning mainitud lähenemine ei pruugi garanteerida üleöö rikkust ja tehingust kasumiga väljumise kõrget tõenäosust, vaid tegemist on metoodikaga, mis sarnaselt teiste strateegiatega vajab soovitud tulemuste saavutamiseks suurel hulgal aega, pühendumust ja järjekindlust.
Loo allikaks on usnews.com artikkel.
Tweet
