Shutterstock
Hiina Rahvavabariik näeb lääneriikidele järgi jõudmiseks üha enam vaeva inimkapitali arendamisega ning nüüdseks ulatuvad valitsuse iga-aastased kulutused haridusele enam kui $250 miljardini. Valitsuse eesmärgiks on muuta riik järgmise kümne aasta jooksul tootmiskeskusest globaalseks innovatsiooni liidriks. Selle eesmärgi saavutamiseks plaanitakse kõrgelt kvalifitseeritud töötajate arvu kasvatada 70 miljoni võrra 180 miljonini ning kindlustada kõrgharidus vähemalt 20% elanikkonnast.
Tulemused on lühikese aja jooksul olnud üpris märkimisväärsed - kui 1996. aastal lõpetas keskmiselt üks hiinlane kuuest keskkooli, siis nüüd on vastav number kolm viiest ehk seitsmeteistkümne aastaga on tehtud läbi areng, mis Ühendriikidel võttis aega 1920ndatest 50ndate keskpaigani. Analüütikute prognooside kohaselt jõuab Hiina noorte keskkooli jõudnute ja lõpetanute protsent Ameerika tasemeni juba järgmise seitsme aasta jooksul.
Kiire kasvu toetamiseks oli Hiina sunnitud kümne aastaga kesk- ja kõrgkoolide arvu kahekordistama 2500 asutuseni. Samal perioodil kasvas kõrgkooli lõpetanute arv neljakordselt ehk ca 8 miljoni isikuni aastas, edestades numbriliselt, kuid mitte protsentuaalselt Ühendriike, kus veerandiga Hiina populatsioonist toodetakse kolm miljonit kõrgkoolilõpetajat aastas. Aastakümne lõpuks soovib Hiina valitsus tõsta kõrgharitute arvu ca 195 miljonile, Ameerikas on vastav number selleks ajaks 120 miljonit.
Graafik: Kõrgkooli astunute protsent, kõrgkooli lõpetanute arv ning valitsuse kulutused haridusele
Allikas: NY Times
Sellisel inimkapitali ülikiirel kasvul on kaasas ka omad puudused. Seda on pidanud oma kõnes tõdema ka Hiina president Hu Jintao, öeldes, et kuigi hiinlastel on ligipääs haridusele, on saadud hariduse vahe rahvusvahelise tasemega veel üsna suur. Pidevalt suureneva kvantiteedi tõttu on hariduse kvaliteet Hiinas kõvasti kannatada saanud, sest paljud asutused võtavad käibe maksimeerimiseks vastu liigselt õpilasi ning õppejõudude seas valitseb põud. Kuna väljastatud doktori kraadide arv Hiinas jäi 1999. aastani alla 10 000 aastas, on iga 90ndatel doktorikraadi omandanud isiku kohta ülikoolis õppimas hetkel rohkem kui 3000 inimest. Seetõttu on koolid tõsises hädas leidmaks pädevat ja piisava kogemustepagasiga õppejõudu. Olukorrale ei aita kaasa ka tõsiasi, et ülikooli õppejõudude palk jääb mitmekordselt alla tehasetööliste omale.
Kõike arvesse võttes seisavad Hiina kõrgkooli lõpetanud silmitsi äärmiselt huvitava olukorraga - globaalsel tasandil on paljudel omandatud haridusega konkurentsi pakkumine keeruline (seda eriti sellistes sektorites nagu tervishoid, jaepangandus ning müük) ja kodusel tööturul ei ole lihtsalt nii paljudele kõrgharitutele töökohti. Peaministri Wen Jiabo sõnul on 78% eelmisel aastal ülikooli lõpetanutest töötud ja seda hoolimata ülisuurest tööjõu nõudlusest sinikraede hulgas, sest kõrgkooli lõpetanud ei taha lihtsalt saadaolevaid töid teha. Tootmine, kaevandamine ning ehitamine moodustavad endiselt Hiina majandusest 47% suuruse osa, mistõttu otsivad sealsed ettevõtted oma ridadesse kõige enam just lihttöölisi. Lihttöölistest on tekkinud nii suur puudus, et ettevõtted peavad lisaks kõrgele palgale pakkuma hulgaliselt boonuseid, milleni isegi kõrgemalt kvalifitseeritud positsioonid ei küündi. Illustreerimiseks võib tuua keskmise arvutiteadlase palga Hiinas Shenzheni regioonis, mis 2000. aastal oli kümme korda suurem lihttöölise omast, kuid hariduse leviku tõttu on vastavaid spetsialiste nüüd rohkem kui hetkel tarvis ja nende palk moodustab nüüd sinikraede tasust vaid poole.
Graafik: Linnaaladel elavate 21-25 aastaste töötuse määr vastavalt haridustasemele
Allikas: NY Times
Kõrgema kvalifikatsiooniga töökohtade loomiseks keskendub Hiina praegune viieaastaku plaan seitsmele haridusalale. Alade seas on alternatiivne energia, energiatõhusus, keskkonnakaitse, biotehnoloogia, arenenud infotehnoloogia, high-end tootmine ning uue energia sõidukid. 2010. aastal moodustasid nimetatud tööstused Hiina majandusest 3%, kuid lootuses edestada Läänt innovatsiooni ja tehnikaga just auto- ja energiatööstuses, soovib valitsus seda osakaalu suurendada 2015. aastaks 8 protsendipunktini, investeerides neisse valdkondadesse ligi $1.6 triljonit.
Hiina tööturgu on lähitulevikus tabamas veel üks huvitav fenomen nimega Lewis Turning Point. Selle all tunneme punkti, mil uut ja noort peale tungivat tööjõudu tööstussektorisse pole ning mille tagajärjel hakkavad palgad kiirendatult tõusma. Esmakordselt kahanes 2012. aastal Hiina 15 – 60 aastaste ehk tööealiste populatsioon 0.6% võrra. Hiina jaoks tähendab see seda, et prognoositult aastateks 2020 kuni 2025 aeglustub tööstuskasv laiaulatusliku odava tööjõu puuduse tõttu. Nagu ennist mainitud on lihttööliste puudumise mõjusid juba tunda: Hiina Inimressursside Ministeeriumi poolt läbiviidud uuringu andmetel ületab hetkel tööpakkumiste arv tööotsijaid tervelt 117-nes linnas.
Graafik: Hiina, Korea ja Jaapani tööealise elanikkonna kasv
Allikas: Zerohedge
Kokkuvõttes on Hiina jõudnud huvitava ristteeni – hiiglaslikud investeeringud inimkapitali on viinud kõrgharitute taseme rekordilistesse kõrgustesse, kuid see on omakorda loonud Hiina ettevõtetele ekstreemse lihttööjõu puuduse. Justkui enda konkurentsieelist hävitaval kombel jätkab Hiina valitsus aga valitud teel ning juhul kui sellele protsessile ei suudeta õigel ajal pidureid peale panna võib Hiinaga juhtuda nii nagu juhtus Jaapaniga ja Aasia imelaps leiab oma kurva lõpu.
Tweet
