Viis aastat kestnud kriis ja veel selline, mille lõppu pole näha, sunnib meid mitmete seni majanduses aktsioomidena tunduvate põhimõtete kohta küsima, kas need ikka tõepoolest igal ajal ja igas olukorras kehtivad või kas nad üleüldse õiged on.
Nii näiteks on seni valdavalt oldud seisukohal, et protektsionismi tõus kolmekümnendatel aastatel muutis kriisi sügavamaks ja kahjutas kõiki. Selle kohta on hulgaliselt kirjandust, analüüse ja makromajanduslike simulatsioone. Olen neid seni ilma suurema kahtluse või kriitikata põhiliselt paikapidevaks lugenud.
Aga nüüd, pärast seda kui Euroopa Liit ei suuda kuidagi ühinenud Euroopale edu tagavat tegevusplaani leida ja kui IMF ning Reinharti ja Rogoffi eksitused või isegi hämamine kasinuspoliitika tulemuslikuse hindamisel on meile järjekordselt meelde tuletanud, et elu on mistahes mudelist tunduvalt keerulisem, on mõistlik mitmed küsitavaks muutunud seisukohad eelarvamustevabalt vaatluse alla ja vajadusel ka ümberhindamisele võtta.
Tegelikult on ju R&R vigane analüüs siin vaid täiendavaks ajendiks. Ei ole ju ammu saladuseks ka see, et kõigile tungivalt soovitatud Washingtoni Consensuse poliitika järgimisel oli oodatud tagajärgede kõrval veel enam soovimatuid tagajärgi, ning et just see poliitika aitas olulisel määral kaasa selle süsteemse kriisi, millega nüüd terves maailmas hädas ollakse, tekkele.
Seepärast ongi maailmamajanduse tuleviku seisukohast kõige enam murettekitavam see, et vaatamata vähesele edule kriisi ületamisel, ei taheta ka praegu kuigi meeleldi näha suuremat pilti kriisi ajalisest ja põhjuslikust arengust, vaid keskendutakse kriisi stabiliseerimisele, see on, enamikus maades äri- ja majapidamissektorite päästmise käigus ülemääraseks kasvanud avaliku sektori võlgadele. Tegeletakse möödalaskmiste tagajärgede, mitte põhjustega. Aga võlgadega on ju võimalik hakkama saada üksnes siis, kui suudetaks kõrvaldada nende tekke tõelisi, mitte näilisi põhjuseid.
Kahjuks kiputakse selles maailmas näilisust liiga sageli tegelikkuse pähe serveerima või võtma, mistõttu on ka praegu paljude jaoks on kõik väga selge ja lihtne. Võlgnikud peavad lihtsalt rohkem tööd tegema, vähem kulutama, oma võlad ära maksma ning kõik probleemid ongi lahendatud. Reaalses maailmas aga asjad nii lihtsad ei ole, sest enam tööd ja teenistust saavad globaliseerunud maailmas üksnes need, kes teistest mõnes mõttes suhteliselt paremad suudavad olla, kes on konkurentsivõimelisemad. Paraku on aga baas konkurentsivõime kujunemiseks igas kohas olnud siiamaani erinev. Samuti pole järelejõudmine eesminejatele osutunud kunagi kiireks ega ka kergeks ning jäänud seepärast pigem erandiks kui reegliks.
Üks hetke põhiraskusi ongi ilmselt selles, et me ei oska ega suuda ning mõnikord võibolla ei tahagi allajääjate nõrkusi Euroopas talutaval viisil kõrvaldada. See on ka arusaadav, kui arvestada teisi, võlakriisist keerukamaid ja raskemini ohjatavaid kriise, nagu demograafilise, sotsiaalse või füüsilise keskkonnaga seotud kriise.
Seepärast hakkab tunduma, et olgu meie tänane maailm nii arenenud kui tahes, võib globaliseerunud maailm ja võibolla ka ühinenud Euroopa osutuda sedavõrd haaramatuks ja keeruliseks objektiks, et nende korrastamine võib käia lihtsalt üle jõu. Veel enam, pole võimatu, et maailma ühe mudeli järgi korrastada ei tohigi, sest see võiks vähendada arenguks vajalikku mitmekesisust. Pole sugugi välistatud, et pärast paljusid ebaõnnestunud ja kalliks läinud katsetusi tuleb praegusest kriisist välja tulemiseks minna maailmamajanduse lihtsustamise teed. On ju seda varemgi tehtud.
Olen küll nõus nendega, kes väidavad, et protektsionism kolmekümnendatel aastatel kahjustas maailmakaubandust ja seeläbi takistas ka majanduskasvu taastumist. Samal ajal ma ei välista ka seda, et just protektsionism andis võimaluse maailmamajanduse tunduvalt lihtsamate allsüsteemide, riikide, majanduste tasakaalustamiseks ning korrastamiseks, kuivõrd hoomamatuid välismõjusid jäi nii tunduvalt vähemaks.
Seetõttu pole üldse välistatud, et kolmekümnendate aastate protektsionism polnud viga, vaid praktiline ja võib olla ka ainuke käepärane võimalus sassi läinud majanduste korrastamiseks. On ju keerulise ülesande lahendamisel tema jagamine allülesanneteks täiesti tavaline meetod.
Muuseas, midagi sarnast võis juhtuda ka nõukogude plaanimajanduse arengu ja hävingu käigus. Toimis ju see süsteem majanduslikus mõttes mingi aja täiesti tõhusalt (sotsiaalsed ohvrid jätame kõrvale, sest nendega polnudki kavas arvestada, õigemini nad olid sellele režiimile vajalikud hoopis teistel eesmärkidel) seni, kuni objektide arv oli haaratav. Majanduse keerukamaks muutumisel kadus aga plaanimajanduse tõhusus kiiresti ja asendus lõpuks täieliku kaosega ning süsteemi kui tervikut polnud enam põhimõtteliseltki võimalik päästa. Ta tuli asendada.
Aga kui tulla tagasi Euroopa Liidu probleemide juurde, siis muudab ühisraha, euro, oma bloki majanduste korrastamise võrreldes ülejäänud riikidega suurusjärgu keerulisemaks. Meeldib see meile või mitte, aga euro on täiendav hierarhia ehk keerukuse tase niigi keerulises süsteemis.
Kuid ega ka teised riigid pole tänases maailmas kesteab kui vabad kriisi ületamisteede otsimisel. Oleme kõik WTO liikmed ja vastavalt Washingtoni Consensuse soovitustele või nõuetele muutnud end avatuks kapitali, sealhulgas ka spekulatiivse kapitali vabale sisse- ja väljavoolule. Elame maailmas, kus enamikus maadest pole valitsuste käsutusse majanduse stabiliseerimiseks või ohjamiseks jäänud üldse toimivaid hoobasid ning kus üksiku riigi ettevõtmistest üldse üsna vähe sõltub.
Põhimõtteliselt oleks selline WTO ja Consensuse maailm igati mõnus koht ja praktikas ta peaaegu sellisena mõnda aega ka näis. Peaaegu sellepärast, et Kagu-Aasias ja mitmetes arenevates riikides pärast üheksakümnendate kriise enam nii ei mõeldud. Oleks olnud hea, kui ka Läänes poleks piirdutud Aasia riikidele näpuga näitamise ja etteheidete tegemisega siis kui spekulatiivse kapitali sisse- ja hilisem väljavool nende majandusi laastas, vaid oleks mõelnud ka sellele, miks õigeks peetud majanduspoliitikat jälginud Aasia riikidel nii halvasti läks.
Muuseas, selles kriisis sai kõige vähem kannatada Malaisia, kes ainukesena maailmaorganisatsioonide kriitikat ja survet ignoreerides midagi valuuta ja kapitalikontrolli sarnast kasutusele võttis ja seeläbi kriisi ohjatavaks muutis. Ka sellele, miks Korea nägi võtit majanduse taastumisele läbi end vabaksostmise ( muuseas ka rahva annetuste abil) talle tehtud majanduspoliitilistest ettekirjutustest.
Arvestades mitte kuhugi kaduda tahtvaid ning isegi süvenevaid sotsiaalmajanduslikke probleeme tundubki, et võlakriisi ja majanduskasvu taastamise problemaatika taga ootab Euroopat ja maailma valik tõeliselt toimiva global governance (Euroopas tõelise föderatsiooni) ja riikidele oma majanduse korrastamise võimaluste tagasiandmise vahel. Eestlase ja ökonomistina ma teise valiku üle rõõmu ei tunneks. Aga kas esimene, mulle meelepärasem variant üleüldse võimalik on, ma ei tea.
Kuid kõigele vaatamata peame arvestama ikkagi seda, et oleme sellest järjest kitsamaks muutuvas maailmas kõik üheskoos, ning et seda maailma ohustavad peale majandus- ja võlakriisi veel ökoloogiline ja demograafiline kriis, mistõttu on ka globaliseerumise mõningase tagasikerimise korral hädasti vaja tõhusat global governance`i. Kasvõi selleks, et majanduse parema tasakaalustatuse kindlustamiseks töötada välja ja jõustada kaasaegne Bretton Woodsi lepe.
Tweet
