Peep Sooman: Noored ei taha enam kinnisvara osta – hea või halb?

Võtame alustuseks lühidalt läbi nädalapäevad tagasi ilmunud Eesti Kinnisvarafirmade Liidu pressiteate sisu: „Uuringu kohaselt on lähema 2-3 aasta jooksul kinnisvara osta plaanivate inimeste hulk langenud kolme kuuga 11 protsendilt 8 protsendile. Kinnisvara ostmist peab soodsaks tegevuseks 29 protsenti küsitletutest, veel märtsis oli see 33 ja detsembris 37 protsenti. Iseäranis tähepanuväärseks on, et kui märtsis plaanis lähema 2-3 aasta jooksul kinnisvara soetada 29 protsenti noortest vanuses 16-29 aastat, siis nüüdseks on oma plaanide juurde neist jäänud vaid 15 protsenti.“

Antud uuringu tulemustes pole põhjust rohkem ega vähem kahelda kui üheski teises Eesti elu puudutavas uuringus. Selle läbiviijaks on Eesti Konjunktuuriinsituut, tellijaks Eesti Kinnisvarafirmade Liit. Uuringu valimiks on 800 inimest.

Et selle trendi tähendusest paremini aru saada, peame ajas hüppama hetkeks 8-9 aastat tagasi, mil Eesti kinnisvaraturul algas buum – tehingute arv ja hinnad lendasid lakke, kvartaalseid hinnakasve mõõdeti kahekohalistes numbrites. Kuid tähtsam numbritest on asjaolu, et misiganes buumiaegu rajatud uusasumisse või kortermajja me läheme, näeme enam kui poole ulatuses elanikena inimesi, kes ostuhetkel kuulusid vanusegruppi „kuni 29 aastat“. Küllap paljud mäletavad lausa põlvkondadevahelist konflikti, mille käigus noored tahtsid oma vanemate kodud lisatagatiseks seada, et enda unelmate pesa osta, ja kuidas vanemad proovisid rahumeeli selgitada, et „tark ei torma“? Ja nii see kõik läks, edasine on paljudele valusaks õppetunniks.

Tulles nüüd tagasi viimase uuringu juurde, siis väidan, et noorte entusiasmi raugemine on turu stabiilsele arengule pigem hea. Tõsi, mõnikümmend või mõnisada korterit ja maja jääb mingis ajaühikus müümata ja seeläbi on mõnigi kinnisvaraarendaja rahulolematum, kuid turul on seevastu kainet realismi rohkem. Mitte et kõik noored oleksid ebarealistid, kuid on selge, et masukogemuseta noored teeksid ikka ja jälle samu vigu, mida nende vanemad vennad ja õed tegid 8 aastat tagasi. Ootamatusi tuleb ikka ette, kõigega ongi võimatu ette arvestada, ent värskelt abiellunud ja äsja korralikku palka teenima hakanud noortel on siiski suurem kalduvus oma võimeid üle hinnata ning seeläbi ka ennast viimasele piirile laenata, mis on võimaliku kinnisvara hinnalanguse ja tööpuuduse valguses seeme uue kriisi tekkeks. Ja väita, et seekord läheb kõik teisipidi, seekord hinnad kindlasti langeda ei saa, on kergekäeline, sest mäletame liiga värskelt viimast kinnisvarakriisi, mille tulemises samuti paljud kahtlesid.

Omakorda positiivne on, et noorte uljus on raugenud kooskõlas hinnanguga kinnisvaraturu soodsusele. Eelmises uuringus arvas 46% kuni 29 aastastest noortest, et aeg on soodne kinnisvaraturule investeerimiseks, nüüdseks on ka see näitaja mõnevõrra langenud ja jäänud pidama 40 protsendi peal. Nagu uuringu väljavõttest selgub – ka kõikide küsitletute hulgas see arvamus kahaneb ning on 29 protsenti ehk veel parasjagu vähem, kui noorte puhul.

Positiivseks pean seda just põhjusel, et noortel ei teki hetkel pankade tänaseks oluliselt karmistunud nõuete valguses liiga suurt kiusatust leida käendajaid, kaastaotlejaid, lisatagatisi või muid laenutingimusi pehmendavaid tingimusi, vaid parimal juhul teeb turg isenesliku korrektsiooni. Selle tulemusel koguvad noored veel mõne aasta rasva sissemakse tarvis, kinnistavad oma kohta tööturul ja suurendavad nii ka oma sissetulekuid ning sisenevad turule oluliselt küpsemalt, kui seda 10 aastat tagasi tegid nende toonased eakaaslased.

Praeguse turu arengufaasi jaoks on küpsus äärmiselt vajalik, sest kõrvalekalded on väga kerged tekkima. Uue laenumulliga paisutatud kinnisvarahindu ei oota ilmselt ükski turuosaline, käputäis spekulante välja arvatud. Seetõttu tervitan noorte huvi raugemist ja avaldan lootust, et laenuga ostab kinnisvarahuviline endale vara ikka ja ainult siis, kui enne on kõik üheksa korda üle mõõdetud.

Peep Sooman

Eesti Kinnisvarafirmade Liidu juhatuse esimees

Pindi Kinnisvara juhatuse liige