Shutterstock
Üle kuu aja väldanud läbirääkimised Angela Merkeli konservatiivse kristlik-demokraatliku liidu ja sotsiaaldemokraatliku partei vahel kulmineerusid möödunud nädala kolmapäeval, kui Saksamaa suurimad poliitilised jõud jõudsid kokkuleppele, mis rahuldas mõlemaid pooli. 185 lehekülje pikkuselise koalitsioonilepingu sisu käsitleb hulgaliselt erinevaid teemasid, millede põhjalik analüüsimine võtab rohkesti aega ning kuigi lepingu heakskiit pole veel sugugi kindel, kuna parteisisene hääletus korraldatakse ajavahemikul 6-12. detsember ning tulemused selguvad 14. detsembril, on lepingu sisu tekitanud majandusteadlaste seas palju kõneainet, sest leping näeb ette ühtse miinimumpalga kehtestamist Saksamaal suurusjärgus €8,5 tunnis.
Seni on Saksamaal miinimumpalk sätestatud olnud vaid teatud töövaldkondades (ehitustöölised, elektrikud, koristajad, katusepanijad, maalrid ja kirjakandjad) ning muudel juhtudel on tööandjale seaduse poolt ettenähtud töötajatele kõlbelise palga maksmine (tavaliselt 75% valitud elukutse keskmisest teenistusest), kuid see on jätnud tööandjatele võrdlemisi palju tõlgendamisruumi. Väidetavalt on lihttööliste tunnipalgad mõnedes Saksamaa piirkondades võrreldavad Eesti omadega ja kohati isegi madalamad. Näiteks ajalehe Die Welti andmetel said ühe Mecklenburg-Vorpommerni piirkonnas asuva hotelli töötajad palka €0,26 tunnis.
Saksa Majandusuuringute Instituudi (DIW) andmetel on riigi praegune töötuse määr 6,9%, kuid ligi 17% tööjõust ehk 5,6 miljonit elanikku teenivad vähem kui €8,50 tunnis.
Graafik: Valik miinimumpalkasid riigiti 2013. jaanuari seisuga (€ kuus)
Allikas: Eurostat
Niisiis tekiks koalitsioonilepingu heakskiidu tulemusena Saksamaal esmakordselt ühtselt kehtestatud miinimumpalk €8,50 tunnis, mis paigutaks Saksamaa miinimumpalga Euroopa Liidu riikide seast viiendale kohale, täpsemalt Prantsusmaa ja Suurbritannia vahele.
Otseloomulikult on miinimumpalga võimalik kehtestamine toonud endaga kaasa hulgaliselt vastukaja, sealhulgas nii negatiivset kui ka positiivset. Miinimumpalga kehtestamine on eriti teretulnud nähtus Saksamaa naabritele (Prantsusmaale ja Belgiale), kuid ka teistele EL-i riikidele, kelle sõnul võimaldavad ebaausalt või lausa kunstlikult madalal hoitud töötasud Saksa riigi majanduse ekspordil õitseda. Nimelt on Saksamaa tööjõukulud püsinud viimased 13 aastat võrdlemisi muutumatud, kui Itaalias ja Suurbritannias on aga vastavad näitajad suurenenud ligi 40% ja 35% võrra.
Graafik: Tööjõuühikukulu indeks aastatel 2000-2012 (2010=100)
Allikas: OECD
Olukorrale on tähelepanu juhtinud ka EL-i sotsiaalvolinik Laszlo Andor, kes miinimumpalga kehtestamisele omapoolse soovituse on andnud, kuna usub, et see soodustaks sealset tarbimist ning aitaks ka teistel EL-i riikidel ekspordimahtusid suurendada. Ka Prantsuse rahandusminister Pierre Moscovici on seda meelt ning sõnas, et miinimumpalga kehtestamine Saksamaal annaks signaali koostööl põhinevast lähenemisviisist EL-i majanduspoliitikale.
Teisel pool kaalukaussi leiavad aga Merkeli parteiliikmed ning majandusteadlased, et miinimumpalga kehtestamine teeks majandusele rohkem kahju kui kasu. Miinimumpalga tekitatud majanduslik kahju tuleks nende sõnul tööhõive vähenemise ning inflatsiooni kiirenemise kujul.
Seda arvamust jagavad ka Deutsche Banki analüütikud, kelle poolt hiljuti avaldatud raporti pealkiri kõlab järgmiselt:„Miinimumpalgaks €8,50 tunnis – vale poliitiline otsus“. DB analüütikute hinnangul suureneks töötute arv miinimumpalga kehtestamise tõttu 450 000 – 1 000 000 inimese võrra ning palgapoliitika negatiivne mõju oleneks suuresti piirkonnast ja töövaldkonnast. Kõige haavatavamad sellisele palgapoliitika muutusele oleksid lihttöölised, kelle palgale võtmine muutuks ettevõtte jaoks ebatõhusaks ning struktuuriliselt nõrgad piirkonnad, nagu näiteks teatud regioonid Ida-Saksamaal, mis kannataksid rohkem kahju kui arenenumad piirkonnad. Lisaks leitakse raportis tõestust selle kohta, et struktuurne tööpuudus on järjepidevalt madalam neis EL-i riikides, kus miinimumpalk puudub.
Miinimumpalga kehtestamine ei ole ainus punkt koalitsioonilepingus, milles Merkel ja tema partei mööndusi on pidanud tegema. Veel võib sealt leida pensioniea alandamise, piirangud ajutise tööjõu pikemaks perioodiks palkamisele ning sookvoodid, mis sätestavad selle, et börsifirmade nõukogudes peab alates 2016. aastast olema naisi vähemalt 30 protsenti. Seda, kas sellest kõigest on sotsiaaldemokraatidele piisavalt, kas koalitsioonileping kiidetakse parteisiseselt heaks ja kas Saksamaa saab endale ühtse miinimumpalga või mitte, saame teada juba paari nädala pärast.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
