Erkki Raasuke: Mõtteid võlast

20 aasta jooksul, mil olen tööelus kokku puutunud võla ja selle eri vormidega, on tunnetus teema mitmetahulisuse suhtes järjest kasvanud nagu ka aukartus selle ees, mida ma ei tea, et ma veel ei tea.

Võlg ja võlasuhted on käinud inimkonna arenguga kõrvu juba aastatuhandeid ning need on olemuselt palju rohkem seotud käitumise, väärtuste ja moraaliga kui lihtsa finantstehinguga. Põneva uurimuse ja käsitluse võla teemal on teinud Ameerika antropoloog David Graeber. Ta toob välja, et võlg on oluliselt vanem kui raha ning sellel on väga suur roll, miks me oleme arenenud just nii ja just selliseks, kes me praegu oleme. Graeber näeb nüüdset ühiskonda mõneti ebaõnnestumisena ning peab võlga tööriistaks, millega on tugevamate rõhumine nõrgemate üle ja rikaste surve vaestele toodud elegantselt tänapäevasesse keskkonda. Ta küsib, miks muidu on olnud pea kõikide revolutsiooniliste liikumiste peamiseks eesmärgiks tühistada võlad ning jaotada ümber maa?

Kahe osapoole kokkulepe

Ma ise päris nii kaugele ei läheks, kuna pean võlga eelkõige kahe oma otsustes vaba osapoole kokkuleppeks, mis sõlmitakse tulenevalt mõlema oodatud hüvest ja mille järgi raha või vara vahetab omanikku täna ning selle eest tasutakse kunagi tulevikus. Seejuures näeb võla võtja võimalust, et tema kapital või vara teenib kõrgemat tootlust kui võla eest tasutavad intressid.

Mul ei ole kahtlust, et tasakaalustatud võlasuhted on võimaldanud majandusel ja laiapõhjalisel heaolul kasvada oluliselt kiiremini, kui see ilma võlasuheteta kasvaks. On raske ette kujutada muud toimivat lahendust, mille puhul vara ülejääk saaks liikuda nendelt, kellel seda on, neile, kellel on seda rohkem vaja, ning kõike seda mõistliku, kokkulepitud tasu eest.

Asjad lähevad keeruliseks siis, kui võlga on antud ja võetud liiga palju ning kui võla intresside ja põhiosa tasumisega tekivad raskused. Võlast vabanemiseks on kujunenud vähe valikuid. Võlg kas makstakse tagasi täies osas (kasinus), osaliselt (saneerimine) või võla tagastamisest loobutakse (mahakirjutamine). Kui võlakoorem osutub liiga suureks, on võla võtjal üldjuhul manööverdusruumi üsna vähe ning tema suhtes rakenduvad suured sanktsioonid. Palju on viidatud, et ka võla andjal lasub vastutus ning ta peab arvestama riskiga oma raha kaotada. Halva laenuotsuse korral võla andja muidugi kannabki kaotusi.

Selleks, et võlaturg tervikuna toimiks efektiivselt ning kapitali omanikud oleksid valmis laenu andma hinnaga, mis on vaid väga väike osa väljalaenatud kapitali kogusest, on loodud negatiivseid stiimuleid võla võtjale, et see annaks võla tagasimaksmisel endast parima ning et ta oma kohustustest liiga kergekäeliselt ja oportunistlikult ei loobuks. Eri kultuurides on tolerantsus võlast taganemise suhtes mõneti erinev, kuid üldistades võib siiski öelda, et võla tasumata jätmisega kaasneb palju segadust, see piirab tegevusvabadust ning on majanduslikult laastav mõlemale ebaõnnestunud võlasuhte poolele.

Eelnev viib mõttele, et kui riski on keeruline juhtida ning selle negatiivsed mõjud on nii rängad, tuleks ehk proovida selle riski võtmist üldse vältida? Kogemus on üsna veenvalt näidanud, et flirtimine ülelaenamise riskiga kipub lõppema õnnetusega. Millal, on tavaliselt vaid aja küsimus. Ma ei pea siinkohal silmas ebaõnnestunud äriprojekte, kus eeldused ei vastanud ootustele ja äri näiteks ei käivitunudki. See ei ole ülelaenamine. Viitan olukordadele, kus mõistlikult prognoositavad rahavood katavad vaid vaevu võla teenindamiseks vajaminevad summad, või ei katagi, ning loodetakse mingile positiivsele keskkonna muutusele. Arvan, et majanduskeskkond toimib hästi ja stabiilselt siis, kui igal ajahetkel vähemalt ühel võla osapoolel on õiged stiimulid ülelaenamist vältida. Veelgi parem, kui need on mõlemal. Liiga suure võlakoormusega süsteemid on alati haprad. Süsteem muutub elujõulisemaks, kui kasutatakse konservatiivses vahekorras omakapitali ja võlga. Süsteemide haprusest on palju ja sümpaatselt kirjutanud majandusfilosoof Nassim Nicolas Taleb.

Õnnetus on käes

Ülelaenamiselt ja süsteemide hapruselt ongi hea siirduda arenenud maailma käimasoleva võlakriisi juurde. Õnnetus on muidugi juba juhtunud. Küll igaüks ise teid mööda (pankade päästmise käigus; eelarvetasakaalu andmeid võltsides; pikaajalise võlguelamise tulemusel), ent mitmed riigid jõudsid pea ühel ajal olukorda, kus võlakoormus osutus liiga suureks ning võlaandjate usaldus kadus. Väga täbaras olukorras kergeid lahendusi ei ole. Kuigi Euroopa majandus näitab märke, et kasv mõningal määral taastub, ei ole väga kõrge võlakoormus kusagile kadunud. Endiselt on vaja väga vähe, et usaldust kõigutada ning olemasolevate võlakohustuste refinantseerimist ja pikendamist taas keeruliseks muuta.

Selles kontekstis on huvitav diskussioon, kas liigsest võlast on parem ja kasulikum vabaneda kasinusmeetmeid rakendades või siis võlga (eelarvedefitsiiti) kasvatades, majandust elavdades, sissetulekuid suurendades ning selle kaudu võlakoormust vähendades. Majanduse elavdamise abil kulgeb võlakoormusega hakkamasaamine rahva heaolu seisukohast ilmselt sujuvamalt ning teeb vähem haiget. Teisalt tähendab see aga, et süsteem muutub  veelgi hapramaks (vähemalt lühiajaliselt) ning riskid suurenevad. Raske on leida õiget vastust. Kui järgida mõtet, et põhimõtteliselt ei tohiks ülelaenamise riski võtta, aga see on siiski juhtunud, siis on kindlasti sümpaatsem kasinustee valik. Ent kui esialgu on üle laenatud muretult, siis on vahest kergem ka panuseid kahekordistada ning vajadusel teha seda niikaua, kuni ükskord kindlasti võidad…

Poolehoid nõrgematele

Nagu eespool kirjeldatud, on meil võla ümber palju väga tugevaid hoiakuid ning eelarvamusi. Läbivalt näitavad need hoiakud võla andjat tugevama ja võla võtjat nõrgema poolena. Inimlikult on meil kerge tunda sümpaatiat nõrgema vastu ja talle kaasa elada. Kreekast, Iirimaast, Hispaaniast ja Portugalist ning sealsetest inimestest oleme viimase kolme aasta jooksul tihti rääkinud. Neil on liiga palju võlga ning see oleks ju õige ja õiglane, et seda võlakoormust vähendataks. Võlaandja peab ju ka oma vastutust kandma! Mõneti tähelepanuta on jäänud asjaolu, kes see võlaandja siis ikkagi on?

Juba pikka aega ei ole võlaandja enam musta torukübaraga kidur ja pahur vanamees kivisammastega majast. Jätame siin hetkeks lihtsuse mõttes kõrvale ka riikide omavahelised laenamised. Kas võlaandja on siis pank? Jah, suures osas. Kuid kellele pank kuulub? Pank kuulub institutsionaalsetele investoritele. Kes need on? Rahajuhid, kes investeerivad oma klientide raha. Kes on need kliendid? Väga suures osas on need pensionifondid. Peale investeeringute pankadesse investeerivad pensionifondid ka ise ja teiste rahajuhtide kaudu riikide võlakirjadesse. Kelle raha pensionifondid juhivad? Nendesamade võlariikide tänaste kogujate ja tulevaste pensionäride raha.

Meil on selge, et mõni riik on võtnud liiga palju võlga ning muutnud seeläbi majanduskeskkonna haavatavaks ja hapraks. Küll aga on puudulikuks jäänud diskussioon selles osas, kellelt see raha on laenatud. Kui pakkuda vastuseks „halbu panku“, siis minu hinnangul teemat lihtsustatakse. Ma ei pääse kuidagi mööda mõttest, et tegelikult on tänaseid ülekulutusi tehtud homsete säästude arvelt, ehk siis neid sääste ei tarvitsegi enam loodetud mahus järel olla. Tuleb meelde rahvatarkus, et kas seemnekartulit ikka on mõistlik enne kevadet ära süüa.

Arvan ka, et sama seos on olnud üheks takistuseks, miks seni pole liigset võlakoormat osaliselt maha kirjutatud. Üle jõu käiva heaolu lubajad ja võlavõtjad riigis pole ehk veel leidnud oskuslikult seatud sõnumit tulevasele pensionärile kui võlaandjale, et kahjuks oleme me säästud juba osaliselt ära tarvitanud ning pensioniväljavaade ei näegi välja päris selline, nagu lubatud. Need diskussioonid on Vana-Euroopa riikides siiski üsna möödapääsmatult ees. Pole vahet, kas liigset võlga kirjutatakse maha või infleeritakse väiksemaks. Pensioni kogujate sääste  mõjutab see nagunii. Õnneks ei puuduta see Eesti pensionikogujaid.

Eesti riik ei tohiks laenu võtta

Kuidas võiks kõik see eelnev olla seotud meie eluoluga tänases Eestis? Riigil on meil õnneks võlga väga vähe ning ka erasektori võlatase on praegu igati mõistlik. Oma valusa võlakriisi käisime läbi koos kinnisvarabuumiga. Tegime mastaapseid ja tarbetuid vigu. Kõik said haiget, hoolimata sellest, kas nad aitasid ise vigadele kaasa või mitte. Kahetsuse kõrval peaks meil olema nüüd väga selge õppetund, mida tähendab liiga palju võlga liiga lühikese aja jooksul ning mis on sellest lahtisaamise hind.

Oma arutelu põhjal ei suuda ma välja mõelda ühtegi ajendit, miks Eesti-sugune riik peaks üldse laenu võtma? Ma jätan kõrvale mõned spetsiifilised infrastruktuuri investeeringud, mis on võimelised oma tulevaste tuludega võlakoorma tagasi maksma. Rahvaarv meil väheneb ning majanduskasvuks prognoosime tagasihoidlikku ühekohalist numbrit. Samas oleme saanud ja saamas proportsionaalselt väga suuri summasid eurotoetusi Euroopa rikkamate riikide (kes ehk ei olegi nii rikkad) maksumaksjatelt. Peaksime saama lahedalt katta kõik oma riigi ülalpidamiseks vajalikud summad maksutuludest, seda nüüd ja kohe. Meil ei ole vajadust ja tegelikult ka õigust minna laenama meie lastelt. Kui me ei suuda oma riigi kulusid katta, siis me kas panustame selleks liiga vähe või tahame liiga suurt riiki. Sedasama julgen arvata ka omavalitsuste kohta. Kui omavalitsus mühinaga ei kasva ning tulevast maksutulu ei suurenda, siis omavalitsuse laenuvõtmine tähendab, et koormis seatakse selle tulevastele elanikele.

Teise järeldusena oleksin ma paranoiliselt tundlik igasuguste ekstsesside ja mullide suhtes. Ma kasutaksin julgelt regulatsioone ja talupojamõistuse piire, et mitte lubada uljamatel turuosalistel liigset võlakoormust võtta. Kui sellega hätta jäädakse, saame taas kõik haiget. Vaatan siin Eesti Panga, Finantsinspektsiooni ja rahandusministeeriumi poole, kes minu arvates regulaatoritena peaksid aitama meil õigeid piire tunda ning neid hoida.

Kolmandaks saame kindlasti tõsta omaenda teadlikkust võlast, võla võtmisest ja võla andmisest. See on tihedalt seotud meie igapäevase eluga ning elame paremini, kui oskame selle teemaga targemini ringi käia. See, et aastal 2014 on võimalik raadio teel kuulutades paljudele inimestele 200% intressiga kiirlaenu anda, on kindlasti korrelatsioonis meie baasteadmistega (või nende puudumisega) algelisest matemaatikast ning majandusest.

Võla teema areneb, see on oluline ja huvitav. Oma kasvava huvi tulemusena võla teema vastu olen juba kümme aastat laenu- ja liisinguvaba, kuid kindlalt seda meelt, et võlga õigesti ja vastutustundlikult kasutades saab luua paremat homset.

* Artikkel on ilmunud LHV ajakirjas Investeeri