Mobiilne põllumajandus

Shutterstock

Üheks selliseks näiteks on põllumajandussektor. Antud valdkonnas peitub nutiseadme võlu selles, et selle abil on internet kõikjal kättesaadav. Liigub ju põllumees palju väljaspool kodu, kuhu internet kaabli või WIFI kaudu ei ulatu. Kuigi paljud on juba tükk aega kasutanud sülearvuteid, siis nutitelefon on sellele oluliselt vähem kohmakam alternatiiv. Ning kui internet juba kättesaadav on, siis on tagatud ligipääs ka suurele hulgale olulisele informatsioonile.

Võib öelda, et peamine info, mida nutitelefonide või tahvelarvutite vahendusel igapäevaselt põllumajanduses kasutatakse on ilmaennustused, toorainete ning viljahoidlate hinnad. Seda nii brauseri kui ka erinevate rakenduste kaudu. Populaarsed on ka mitmesugused saagikuse, väetiste ja kahjuritõrje kalkulaatorid, mis võtavad arvesse sisestatud parameetrid ning arvutavad seejärel, kuidas tuleks masin seadistada, et tagada võimalikult efektiivselt soovitud tulemus.

Peamine, mis aga nutiseadmete võimekust ja kasulikkust põllumajandussektoris tõstnud, peitub üsna vanas tehnoloogias – GPSis. Satelliitnavigatsioon võeti põllumajanduses laiemalt kasutusse juba kümmekond aastat tagasi. Antud tehnoloogia võimaldab kaardistada põldusid ning masinatelt saadud informatsiooni kaudu analüüsida, saagikust, mulla niiskust, lämmastiku tasemeid ja paljusid teisi näitajaid põllu erinevates piirkondades. Kogu seda informatsiooni aitavad süstematiseerida spetsiaalsed rakendused nagu näiteks John Deere’i (DE) poolt välja töötatud Mobile Farm Manger või Trimble’i Connected Farm. Need hõlmavad endas põllukaarte, ilmaennustust, toorme hindasid, masinate telemeetria andmeid, andes põllumehele kogu vajamineva info, et tagada suurem efektiivsus. Mis kõige tähtsam, see info on nutiseadmete abil kõikjal ja igal ajal kättesaadav ning seda on võimalik töötajate vahel jagada, et igaüks saaks kätte just selle infokillu, mida mingi operatsiooni juures parasjagu vaja on.

Nagu ka mitmetes teistes tööstusharudes võib üha enam tööprotsesse tegemas näha tarkasid masinaid/roboteid, on see nii ka põllumajanduses. Sisuliselt on järjest vähem vaja inimese sekkumist, sest robotid on piisavalt targad, et ise ringi liikuda ning vajalikke tegemisi toimetada. Muidugi vajavad sellised masinad aeg-ajalt kalibreerimist ning siinkohal tulevadki mängu nutiseadmed. Viimaste mobiilsus võimaldab teha muudatusi masinate käitumisse käigupealt ning ühtlasi kaugemalt kui masina vahetus läheduses.

Näiteks Eestis, OÜ Suurekivi piimafarmis tegutseb iseliikuv söödarobot, mis hoolitseb loomade toidusegu valmistamise ning ettetõstmise eest. Kuigi antud masin on üsna iseseisev, siis vajadusel saab parameetreid muuta ja masinat juhtida Android rakenduse abil. USAs näiteks saab maisi ja sojauba kasvataja Tim Schmeeckle kontrollida 11 veepritsi oma nutitelefoni abil. Kui varasemalt tuli ette olukordi, kus mees pidi minema kell 2 öösel põllule, et kontrollida, kas prits töötab, või et seda välja lülitada, siis nüüd saab kõike teha nutitelefoni vahendusel. Schmeeckle on pritse tööle pannud ka kodust 300 miili kaugusel puhkusel olles. Kogu süsteem ise töötleb andmeid pinnase, saagikuse kaartide ning niiskustingimuste kohta ja arvutab, palju mingi piirkond niisutust vajab, et tagada kõrgem saagikus ja vee kokkuhoid.

Veel üks väga oluline asi põllumeeste jaoks on kahjuritõrje. Siinkohal on abiks tulnud nutiseadmete üha paranev fotode kvaliteet. Piltide saatmine putukatest või surnud taimedest ekspertidele säästab aega ning võimaldab kiiremini saada diagnoosi ja vastavalt sellele tegutseda. See tähendab, et umbrohu või kahjuri probleemiga saab tegelema hakata minutite jooksul. Lisaks on olemas rakendused, mis kalkuleerivad suuremate põldude puhul mürgi kogused vastavalt kahjurite levikule erinevates põllu piirkondades, mis tähendab nii raha, saagi kui ka keskkonna säästu. Varasemalt kasutati peamiselt igale-poole-võrdselt taktikat, mis tähendas kallite mürkide pritsimist ka kohtadesse, kus seda tegelikult vaja ei olnud. Mõned rakendused arvestavad ka kahjurite looduslike vaenlaste arvukusega ehk kahjuri olemasolu ei tähenda, et talupidaja peaks koheselt kemikaale raiskama hakkama. Umbrohu ja kahjurite levik kantakse ka automaatselt kaartidele, mis võimaldab antud infot saada ka ümberkaudsetel põllumeestel.

Kuid kas see kõik pole samuti nagu mäng, lihtsalt suurte ja kallite masinatega, või on sellest ka reaalselt kasu? Uued tehnoloogiad kasutusele võtnud talupidajate suust kostab ainult kiidusõnu. Lisaks ajasäästule paranevad ka saagikuse näitajad ning vähem on raha raiskamist seoses väetiste ja mürkidega. Kuigi täpset summat, mis erinevad rakendused ja tehnoloogiad on aidanud põllumeestel kokku hoida, on äärmiselt raske arvutada, siis positiivseid näiteid on palju. Arkansase farmeri Scott Matthewsi sõnul on ta tänu iPadile ja GPSile suutnud kasumit kasvatada 10-15%. Monsanto (MON) pinnase niiskusandureid kasutavad kliendid säästsid ettevõtte sõnul 2010. aastal 8,4 miljardit gallonit vett – ligikaudu 13 000 olümpiabasseini mahutavus. Nebraska farmer Zach Hunnicuti arvates on märgata, et need, kes on uusi tehnoloogilisi lahendusi proovinud, ei soovi asju enam vanaviisi teha.

Aga tehnoloogiast ja nutiseadmetest ei saa vahetut kasu ainult taluomanikud, vaid ka tarbijad. Väiksemad kulud läbi efektiivsemate tööprotsesside võimaldavad hoida ka lõpptoote hinda tarbijale madalamal, kuid ühtlasi tõsta ka toote kvaliteeti. Olgu see siis tänu lüpsiroboti sensoritele, mis saavad aru, kui lehm on haige või saagi mürgiga pritsimata jätmisel kui selgub, et kahjuri looduslikke vaenlasi on piisavalt. Igatahes on tänu nutiseadmetele talupidajatel palju rohkem informatsiooni, mille põhjal teha paremaid otsuseid ning see kõik mahub peo peale.

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.