Fondijuhina olen ma alati lähtunud sellest, et mul on hoolsuskohustus säilitada klientide raha ja investeerida ainult siis, kui ma usun, et tõenäoline kasum on suurem kui tõenäoline kaotus.
LHV pensionifondide investeerimisstrateegia on 13 aasta jooksul käinud ajaga kaasas, aga investeerimispõhimõtted on püsinud samad.
On aegu erinevaid
Nagu majanduses on paremaid ja halvemaid aegu, on ka investeerimiseks sobivamaid ja vähem sobivaid aegu. Kuna väärtpaberid on seotud reaalsete ettevõtete ja varadega ning annavad õiguse nende varade poolt pakutavatele tulevastele rahavoogudele, siis peaksid väärtpaberite hinnad olema – vähemalt teoorias – seotud reaalmajanduses toimuvaga. See side ei ole siiski päris mehhaaniline ja pole mingi ime, kui reaalmajandus ja finantsturud liiguvad lühiajaliselt eri suundades. Väärtpaberite hinnad võtavad arvesse tulevikuootusi ja vaatavad ettepoole. Makromajandusindikaatorid, millega mõõdetakse reaalmajanduse olukorda, on enamasti aga tagasivaatavad ja annavad hinnangu möödunud perioodile. Kui makronäitajad pikema ajaperioodi jooksul halvenevad ja aktsiaturud samal ajal tõusevad, siis peaks see tegema iga investeerija ettevaatlikuks, kuna väärtpaberite hinnad on ikkagi ainult reaalmajanduse tuletis, mitte vastupidi. Koer liputab ju saba, mitte saba koera.
2008. aasta finantskriisi ajal läksid väärtpaberiturud kõikjal maailmas vabalangusesse. Raskustesse sattunud pangad keerasid laenukraanid kinni, samuti tahtsid võlakirjainvestorid pigem oma raha tagasi saada, kui uusi projekte finantseerida. Riskipreemiad tõusid taevasse. Tänu arenenud riikide keskpankade otsustavale tegevusele pandi paanikale piir – keskpangad teatasid, et asuvad ise väärtpabereid kokku ostma, lubades seejuures, et teevad seda pikema aja jooksul ja ettemääratud (suures) mahus. Sellises olukorras oli suhteliselt lihtne raha teenida: mida varem ja mida rohkem ostsid, seda rohkem teenisid. Lisaks pakkusid keskpangad neile, kes olid valmis spekuleerima ja täiendavat riski võtma, ka odavat laenu, et riskialtimad saaksid oma panuseid veelgi suurendada. Pangad, kes olid halbade laenude tõttu kaotanud suure osa oma kapitalist, teenisid väärtpaberiturgudel sedasi oma varasemad kaotused tagasi.
Keskpankurid soovisid uskuda, et kui pankadel on jälle kapitali, siis hakkavad pangad taas laenu andma, ja kui eraisikute kinnisvarainvesteeringud ja aktsiaportfellid on endise väärtuse saavutanud, siis kasvab ka nõudlus kaupade ja teenuste järele ning majandus saab uue hingamise.
Toetuse negatiivne kõrvalmõju
Väärtpaberi- ja kinnisvarahinnad tõusid, pankade kapital sai taastatud, kuid reaalmajanduse ja keskmise inimeseni keskpankade abi ei jõudnud. Selle asemel et investeerida tulevaste tulude kasvu, kärpisid ettevõtted hoopis kulusid, vallandades töötajaid ja lõpetades investeeringud tootearendusse.
Finantskriisi haripunktist on möödunud kuus aastat, kuid vaatamata keskpankade pingutustele ei ole globaalne majandus taastunud. Euroopa Liidu majandus kasvab 2014. aastal umbes 0,9%, seejuures Itaalia majandus kahaneb 0,5%. Prantsusmaa ja Saksamaa majandused kasvavad vastavalt 0,5% ja 1,5%. Jaapani majanduskasv on vaatamata (või hoopis tänu) nn abenoomikale aeglustumas 1,1 protsendini. Ainult USA majandus näitab mõningaid elavnemismärke, kasvades käesoleval aastal prognooside kohaselt veidi üle 2%. Suurriikide tänavused üsna viletsad majanduskasvunumbrid on saavutatud tänu keskpankade ebatraditsioonilistele „toetusprogrammidele”. Kasutan siinkohal jutumärke, kuna kaldun arvama, et sedavõrd pikaajaline toetus on mõjunud majandusele tegelikult pärssivalt.
Ka finantsturud ei toimi enam nii, nagu peaksid. Nn loomulikud (loomalikud) instinktid (hirm ja ahnus) on tuhmunud. Turud on „kodustatud” ega saa ilma keskpanga näpunäideteta hakkama. Kui keskpangad lisavad raha, siis väärtpaberite hinnad tõusevad. Kui keskpangad keeravad kraani kinni, siis turud kukuvad.
Viimase majanduskriisi põhjustas enneolematus mastaabis võlgu elamine. Pikemas ajaperioodis ei saa aga rohkem tarbida, kui teenitakse. Kui liita kokku eraisikute, ettevõtete ja valitsuste võlad, siis on enamike riikide võlakoormus täna suurem kui kunagi varem. Ja seda, et tulud tulevikus kasvaksid, ei ole kuskilt näha. Arenenud riikide olematu majanduskasv on ennekõike tulnud ikkagi kasvava võlakoorma toel.
Laenuraha võib olla nii halb kui hea
Minu eesmärk ei ole laenuraha demoniseerimine. Innovatsiooni ja arengu finantseerimine laenuga on igati õigustatud. Kui aga laenuraha läheb juba olemasolevate varade hindade ülespumpamiseks, siis on ühiskonnad probleemi ees. Uue ettevõtte alustamine on kulukam ja noortele oma esimese kodu soetamine kallim. Käesoleval ajal tehakse minimaalselt uusi tootlikke investeeringuid, ettevõtted võtavad laenurahaga pigem üle teisi ettevõtteid ja ostavad kokku oma aktsiaid, et näidata paremaid majandustulemusi. Viimane majanduskriis „õpetas” ka seda, et kõige suuremad võlglased (kõige hulljulgemad riskijad) päästetakse ära, kuna nende pankrot läheks ühiskonnale veelgi kallimaks.
Olukorras, kus intressimäärad on nulli lähedal, suudavad ka kehvad ettevõtted oma suure laenukoormuse pealt intressi maksta. Pangad laenavad vajadusel juurde ja teevad näo, et kõik on korras, kuna vastasel juhul peaksid nad kogu laenu korstnasse kirjutama. Tänu sellistele zombi’dele on uutel ettevõtjatel raske turule tulla, tootlikud investeeringud jäävad tegemata ja areng seiskub.
Sügisel turule tulnud iPhone 6 ja uskumatutelt hinnatasemetelt tehtud investeeringud sotsiaalmeediaettevõtetesse võivad tekitada illusiooni uuest innovatsioonilainest. Innovatsiooniga seletatav globaalse majanduskasvu komponent on alates 2005. aastast olnud pidevas languses ja arenenud tööstusriikide (multifaktor-)tootlikkus on langenud juba 1970. aastatest saadik. Tegelikult on viimase 30 aasta majanduskasvu toitnud hoopiski nn finantsinnovatsioon, mis pole midagi muud kui järjest suuremas mahus ja kiiremas tempos võlgu elamine. Ühe mehe võlg on teise mehe vara. Kui aga summad lähevad väga suureks ja võlgnik pole laenu tootlikult investeerinud, võib selguda, et mõlemad osapooled on varatud.
LHV pensionifondide strateegia
Suur osa LHV aktsiariskiga pensionifondide portfellidest on lühiajalistes deposiitides ja pangahoiustel. Viimase aasta jooksul olen müünud rahvusvaheliste ettevõtete aktsiaid, kuna usun, et võita on vähem, kui kaotada. Rahvusvaheline kaubavahetus on häiritud ja majanduskasv aeglustub kõikjal maailmas. Ilma majanduskasvuta pole näha tulevasi kassavoogusid, mis õigustaksid tänaseid aktsiahindasid, olgu keskpankade poliitika nii soosiv kui tahes. Ma usun, et ühel hetkel ärkavad turgude loomalikud instinktid, kuid mitte selliselt, nagu keskpangad sooviksid. Kui kõik tormavad korraga väljapääsu poole, siis võib olla juba hilja. Olen eelnevatel aastatel aktsiaturgudelt oma investoritele kasumid juba koju toonud. Nüüd on aeg otsida uusi võimalusi ja ma ei kahtle, et aja jooksul neid ka leian.
Lühiajalised deposiidid pakuvad küll olematut tootlust, kuid vähemalt ei kaota seal raha. Võlakirjafondides (S ja XS) olen ma valinud järjest pikemaid valitsuse võlakirju ning alanevate intressimäärade keskkonnas on see ennast ära tasunud. Võlakirjade hinnad on tõusnud ja LHV on olnud võlakirjafondide tootluste poolest esirinnas nii sel kui varasematel aastatel.
Ka kõrgema riskitasemega pensionifondides (M, L ja XL) olen valinud järjest pikema tähtaja ja madalama riskiga võlakirju, mis peaksid pakkuma pensionikogujate varale kaitset turuvapustuste eest. Ma usun, et keskpankade tegevuse ja reaalmajanduse olematu kasvu tõttu püsivad intressimäärad veel pikemat aega väga madalal tasemel. Sellises olukorras otsin investeeringuid, mis tagaksid võimalikult stabiilse kassavoo ning säilitaksid oma väärtuse ka keerulisemas majandussituatsioonis.
Ma olen järjest enam uurinud võimalusi investeerida metsa ja metsamaasse, mis pakub klientide pensionivarale küll madalat, aga stabiilset tootlust loodusliku juurdekasvu näol, seda ka keerulises majanduskeskkonnas. Samuti meeldib mulle renti tootev ärikinnisvara Balti riikides, kus ilma võimendamata renditootlus küündib endiselt üle 7%. Meie turu väiksusest ja mõneti ka geopoliitilistest riskidest tulenevalt ei pea neil turgudel konkureerima välisfondide kuuma rahaga, mistõttu hinnad on ja tõenäoliselt jäävadki mõistlikule tasemele. Kinnisvarasse investeerides ma ei arvesta hinnatõusuga.
Investeerime Eestisse
Balti turgude hinnatase on mõistlik ja võimendus madal. Kui meie väliskaubanduspartnerite majandus taastub, läheb ka meil hästi, kui aga käivitub negatiivne stsenaarium, siis on Balti riigid tänu alanenud laenukoormusele ja eurotsooniga liitumisele täna palju tugevamad kui 2008. aastal.
Tootlus ja risk on omavahel seotud. Käesoleval aastal on LHV fondide tootlus olnud väga stabiilne tänu madalale riskitasemele. Aktsiariskiga pensionfondid juhtisid tootluse edetabeleid aasta esimestel kuudel, kui turud kukkusid. Aasta keskpaigaks lasime konkurendid veidi eest ära, kuid oktoobrikuu keskpaigas, kui turud pöördusid taas langusesse, kahanes vahe olematuks. Tootlus ehk see, kui palju vara aja jooksul kasvab, on investeerimise puhul kõige tähtsam näitaja. Samas on mõned ajad investeerimiseks paremad kui teised. Ma usun, et parim viis saavutada kõrget pikaajalist tootlust on vältida suuremaid kaotusi. Käesoleval ajal mõtlen ma eelkõige selle peale, kuidas kaitsta investorite vara.
Andres Viisemann, LHV pensionifondide juht
* Artikkel ilmus LHV ajakirjas Investeeri 4/2014
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid. Fondi eelmiste perioodide tootlus ei garanteeri fondi järgmiste perioodide tootlust. Tutvu fondi prospektiga www.lhv.ee ja küsi lisainfot meie asjatundjalt.
Tweet