Sellel sajandil on Eestis sündinud ligi 225 000 last. Seega kõnnib juba praegu mööda Eestimaad üle 100 000 noore, kellel on võimalik vastu võtta järgmist sajandivahetust. Aga kuidas?
Kuigi meditsiini areng ja tervislikumate eluviiside levik on oma sõna juba öelnud, ei taha või ei julge majandusmehed millegipärast selget vastust anda. Või loodavad nad sellele, et demograafid eksivad? See oleks asjatu lootus: ärgem laskem end pikaealiste elukestuse määratlemisel praegusest keskmise eluea pikkusest eksiteele viia.
Nii ebameeldiv kui see ka ei ole, sureb ka tulevikus igas vanuses inimesi. Ja just seepärast kasvab keskmisest elueast tunduvalt kiiremini nende hulk, kes elavad vanaks ja väga vanaks. Just sellepärast tuleb leida vastus küsimusele, kuidas võtavad 22. sajandi vastu need 100 000, kes meil juba olemas on?
Riiklikule pensionile ja sotsiaalmaksule saavad nad kuigipalju loota, aga kindlasti palju vähem kui praegused pensionärid. Esiteks on neid rohkem ja nad elavad kauem, teiseks on mõne aja pärast tunduvalt vähem neid, kes on tööeas. Paraku ei saa osa neist ka oma perele loota, sest suurel osal neist lapsi ei ole.
Tuleviku kindlustamine on igaühe enda kätes
Seega jääb neil, kes ei taha leppida kõige vähemaga, üle loota ainult iseendale. Aga kui palju? Tegelikult pole vastust sellele küsimusele üldse raske leida. Tegu on kõige triviaalsema matemaatikaülesandega.
Lähtuda saame sellest, et 70. eluaastaks on need inimesed töötanud ja teeninud keskeltläbi 40–45 aastat ning edasi tuleb neil millegi arvel elada veel 30 aastat. Seega tuleb panna tööaastatega kõrvale nii palju, et saaks elada järgnevad 30 aastat enam-vähem mõnusalt ära, seniste kulutustega võrreldes vähemalt 40% tasemel.
Võime loota, et umbes kolmandik vajaminevast rahast saadakse sotsiaalmaksust. Ülejäänu peab katma teine sammas või midagi muud, näiteks hoiused või ettevõttepension. Analüüsigem neid võimalusi.
Ettevõttepensioni meil sama hästi kui pole ja paraku pole praegu ka lootust, et sellest võiks saada pensionipõlve kindlustamiseks universaalne vahend. Esiteks pole meil peaaegu üldse näha ettevõtteid, kes suudaksid rajada klassikalise ja usaldusväärse firmapensionisüsteemi. Teiseks tunneks head meelt ilmselt üksnes IT-firmad, kui keegi telliks neilt tarkvara, mis hakkaks aastakümnete vältel haldama tekkivate ja kaduvate mikrofirmade pensionisüsteeme.
Kui koguda, siis teadlikult
Ilmselt pole ka madratsi alla kogumine kuigi soodne lahendus. Isegi inflatsioonita maailmas tuleb inimesel oma 40-aastase tööaja jooksul pidevalt säästa viiendik, et saada hiljem, keskmiselt 25–30 pensioniaasta kestel teha kulutusi kolmandiku ulatuses varasemast. Et jõuda vähemalt inimväärseks peetava 40%-ni, tuleks säästmismäära suurendada, ja kui arvestada inflatsiooni, siis veelgi enam.
Õnneks võib samasuguste tulemusteni jõuda tunduvalt odavamalt – teine sammas ongi ju selleks kasutusele võetud. Kui võtta aluseks LHV kõigi aegade pensionifondide keskmine tulusus kliendi jaoks, tuleb välja, et 40–45 aastaga pensioni kogudes on seesama 30% tase võimalik saavutada siis, kui panna oma tuludest teise pensionisamba jaoks kõrvale 2 + 4%. Seevastu 40% taset aitaks saavutada üleminek pensioniskeemile 3 + 6%.
Iga protsent lisatootlust aastas on vesi suurema pensionisissetuleku veskile. Veel üks matemaatikaülesanne: Pannes 1000-eurose töötasu juures pensioniks iga kuu ise 60 eurot kõrvale, on 30 aasta pärast kogutud 21 600 eurot. Kui investeerida iga kuu need 60 eurot pensionifondi, mille vara kasvab aastas keskmiselt 3%, suureneb pension lisatootluse abil 30 aastaga ligikaudu 35 000 euroni. Kui tootlus on 5% aastas, kasvab summa ligikaudu 50 000 euroni.
Seega tasub jälgida pensionifondi tootlust. Teadlikum koguja võtab arvesse ka riski, mis näitab fondiosaku hinnamuutusest tulenevat fondi tootluse kõikumist viimase kahe aasta jooksul. Teisisõnu peegeldab väiksem risk fondi kindlamat käekäiku.
Eluea pikenemine on reaalsus. Ilmselgelt pikeneb sellega koos ka aktiivse tööelu aeg, mille plussiks on võimalus koguda pikemat aega. Kui mullu oli Statistikaameti andmetel 100 tööealise kohta 54 ülalpeetavat, siis 2040. aasta prognoos ülalpeetavate kohta on juba 70. Väikse sündimuse tõttu on ootus, et riik suurendab märkimisväärselt oma panust elanike pensioniea sissetuleku suurendamisse, ilmselge liialdus.
Seega, mida nooremalt alustada ja mida teadlikumalt pensioni kogumisele läheneda, seda tõenäolisem on väljavaade, et …aastaselt pensionile minnes saab endale lubada
harjumuspärast elu.
Tweet
