Võiks arvata, et mida jõukamad on inimesed, seda vähem on neil põhjust muretseda tuleviku pärast. Põgus vaatlus kinnitab aga vastupidist. Mida jõukamaks muutub ühiskond, seda rohkem mõeldakse selle peale, kuidas tulevikus hakkama saada.
Need, kellel on vara, soovivad vähemalt oma elujärje säilimist. Kuid põhjus-tagajärg-seos toimib tõenäoliselt ka vastupidi. Ühiskonnad, kus mõeldakse tänasest päevast kaugemale, on rikkamad nendest, kus elatakse peost suhu.
Vanemate toetamine on noorte kohus
Jõukamad ühiskonnad hindavad stabiilsust kõrgemalt. Samas aitab stabiilsus kaasa jõukuse kasvule. Stabiilsus ei sõltu ainult sellest, kui palju on ühiskonnas rikkust, vaid ka sellest, kuidas see on jaotunud ühiskonna liikmete vahel. Kui vara ühiskonnas on jaotunud väga ebavõrdselt, siis need, kellel ei ole midagi kaotada, hakkavad paati kõigutama. Ja kui neid kõigutajaid on palju, siis võib paat ümber minna.
Pensionisüsteemi ülesanne on eelkõige tasakaalustada sissetulekute jaotust ühiskonnas erinevate vanusegruppide vahel ja hoolitseda selle eest, et sissetulekute langus pärast tööjõuturult lahkumist ei oleks šokeerivalt drastiline. Kõige lihtsam viis selle eesmärgi saavutamiseks on jaotada kodanike sissetulekuid maksude kaudu ümber ehk võtta neilt, kes teenivad, ja jagada neile, kes enam ei teeni. On loomulik, et noortel, tervetel ja tugevatel lasub kohustus aidata vanemaid ja nõrgemaid.
Ühiskonna vanuseline struktuur, aga ka väärtused on aja jooksul muutunud. Demograafilistest muutustest (ülalpeetavate osakaalu pidevast kasvust rikastes ühiskondades, kus inimesed elavad kauem, samas kui laste arv keskmises peres väheneb) on omajagu kirjutatud.
Pensionireform oli samm õiges suunas
Samavõrd oluline on ka väärtuste muutus ühiskonnas. Inimesed on muutunud individualistlikumaks, elatakse rohkem endale ja nõutakse oma õigusi. Vanemad inimesed on poliitiliselt isegi aktiivsemad kui noored, mis tähendab, et sageli on just sellel kasvaval grupil oluline hääl tähtsate ühiskondlike valikute (sealhulgas ka sissetulekute ümberjagamise) kujundamisel. Valitsus, kes alandab pensione, ei püsi kaua võimul.
2002. aasta pensionisüsteemireformiga loodi (lisaks olemasolevale esimesele sambale) kohustuslikud teise samba ja vabatahtlikud kolmanda samba pensionifondid. Reformi esmane eesmärk oli pehmendada demograafiliste trendide põhjustatud probleeme, eelkõige kasvavat survet riigieelarvele.
Pensionireformiga vähendati natuke tänaste palgasaajate vastustust tänaste pensionäride ees (töötasust mahaarvatav maks esimesse sambasse alanes 20 protsendilt 16 protsendile) ning natuke vastutust anti oma pensioni eest inimesele endale. 6% inimese palgast läheb tema enda valitud fondi. Lisaks esimesele ja teisele sambale motiveerib riik kodanikke maksusoodustustega koguma pensioniks tagavara ka kolmanda samba pensionifondidesse või kindlustustoodetesse.
Täna võib kindlalt väita, et pensionireform oli samm õiges suunas. Vanaviisi, ainult solidaarse esimese sambaga jätkamine oleks meid jätnud kursile, kus oleksime pidanud tulevikus jälle ja jälle kergitama sotsiaalmaksu, et täita võetud kohustusi tulevaste pensionäride ees või siis teatud hetkel antud lubadusi murdma (tõenäoliselt korduvalt).
Inimesed peaks võtma vastutuse
Kahtlustan, et 2002. aastal mõtlesid reformijad eelkõige sellele, kuidas vähendada pensionikohustustest tulenevat ja aja jooksul järjest süvenevat probleemi eelarvedefitsiidiga, ning loodeti, et juhul kui inimestele anda rohkem vabadust ja vastutust otsustada oma tuleviku üle, siis kasutatakse seda ka ära. Kuid inimeste käitumine ei muutunud. Ehk polnud reform piisavalt radikaalne, et see oleks kutsunud esile olulist muutust käitumises. Tõenäoliselt ei tajunud suur hulk inimesi sel ajal isegi mingit muud muutust peale selle, et tuli valida kohustuslikus korras fond, ja nad ei saa siiani aru, miks seda vaja oli.
Vaatamata sellele, et pension sõltub nüüd mõningal määral rohkem varasemast sissetulekust, ei ole pensionisüsteem tekitanud inimestes omanikutunnet oma pensioni (tuleviku sissetulekute) suhtes. Ma saan täiesti aru, et kui mingi asi on kohustuslik, siis see on juba pea automaatselt ka vastumeelne.
Oma tuleviku eest vastutuse võtmisest hoidumist näitab ka see, et enamik inimesi on jätnud kasutamata riigi poolt pakutavad maksusoodustused kolmanda samba pensionifondidesse investeerimisel. Inimeste huvi vabatahtlikult (isegi koos maksusoodustusega) oma pensioniks raha koguda on olnud väga leige. Seega kerkib taas küsimus: mis on põhjus ja mis on tagajärg!?
Ma siiski loodan, et enamik inimesi eelistab, vähemalt teoorias, omada pigem rohkem kontrolli oma tulevase sissetuleku üle, kui jätta kõik riigi otsustada. Ma arvan, et ei ole päris aus osutada ainult viletsatele pensionifondidele, sest mitte kõik pensionifondid pole olnud viletsad ja inimestel on alati olnud vabadus oma fondi vahetada.
Neljateistkümne aastaga, mis on pensionireformist möödunud, on asjad tasapisi paremuse poole liikunud. Inimesed on hakanud hääletama oma rahaga. Üks näide pensionireformile järgnenud esimesest kümnest aastast: sõltumata sellest, et LHV pensionifondide tootlused olid konkurentidest pikalt ees, olime fondide mahult viimaste hulgas. Seejuures tekitas tõelist nõutust fakt, et kaks Eesti kõige suuremat pensionifondi olid sel ajal (oma kategoorias) kõige madalamate tootlustega pensionifondid. Täna on inimesed teadlikumad, kuid pensionifondi valik sõltub sageli endiselt välistest teguritest.
Ka pensionifondide tasud on alanenud, kuid mitte fondivalitsejate vahelise konkurentsi tõttu, vaid tänu regulatiivsele survele. Fondide tasusid tuleks vaadelda koos fondide mahuga.
Vaatamata kõrgetele teenustasudele (2%) oli LHV Varahaldus oma tegevuse esimesed 11 aastat miinuses. Et teenustasusid alandada, oleksime pidanud leidma uusi investoreid, kes omakorda oleks pidanud meie kasvava kahjumi kinni maksma. Ma isegi ei kaalunud seda võimalust, kuna minu arvates peaks kliente eelkõige huvitama teenuse või toote omadused ja kvaliteet (pensionifondi tootlus), mitte ettevõtte kasumi (kahjumi) suurus. Kahtlen, kas kliendid oleks meie fondidesse rohkem investeerinud, kui LHV kahjum oleks olnud esimesel 11 aastal mõne miljoni võrra suurem. Kõrge protsent väikeselt summalt on vähem väärt, kui väike protsent suurelt summalt. Koos fondide mahu kasvuga on alanenud ka teenustasud. LHV Varahaldus on viimased kolm aastat teeninud kasumit ja meil on olnud võimalus suurendada oma investeeringuid tootearendusse. LHV on seadnud alati esi-kohale fondide tootluse. Ka edaspidi teeme me kõik, et meie fondid oleks tootluses esirinnas.
Üks aspekt, milles fondihaldurid on seadusandja ootusi ja lootusi suurelt petnud, on pensionifondide investeeringud kohalikku majandusse. Selle asemel, et kohalikud kapitaliturud elavneksid, kasvas pensionifondide loomisega hoopis kapitali väljavool riigist. See ei pea aga tähendama, et asjad nii jäävadki. Tagantjärele analüüsides võime jõuda järeldusele, et ootused olid mõnevõrra ajast ja keskkonnast ees. Kõigepealt olid pensionifondid liiga väikesed, et investeerida börsil noteeritud aktsiatest mujale. Samuti asetas seadusandlus fondide teele ohtralt takistusi.
Kohalik majandus vajab raha
Tänaseks on pensionifondide mahud kasvanud ja ka regulaatorid on püüdnud investeerimiskeskkonda parandada. Seejuures ei näe ma, et börsil varem emiteeritud aktsiaid teiste turuosaliste käest ostes saaks luua tohutult uut väärtust. Uue kapitali kaasamise tehinguid pole aga börsil viimastel aastatel peaaegu et olnudki. Viimasel ajal on hakanud midagi siiski muutuma.
Pensionifondide investeeringutel oleks Eesti majandusele positiivne mõju, kui raha paigutataks uutesse projektidesse ja arengutesse. Mõju oleks märksa positiivsem, kui see on olemasolevate varade kokkuostmisel, mis, tõsi küll, vabastab ettevõtjate raha uute projektide jaoks, kuid ei garanteeri, et uusi projekte siiski ette võetakse. Taolised erainvesteeringud on töö-ja ajamahukad, aga ma usun, et mõne aasta pärast ei ole enam haruldane see, kui pensionifondid on olulised osanikud mõnes tublis eraettevõttes või kinnisvaraarenduses.
Mida saaks aga teha veel, et meie riigi areng oleks stabiilne, inimesed rikkamad ja tunneks end oma saatuse peremehena? On räägitud vajadusest parandada kodanike investoriharidust. Sellest oleks kindlasti natuke kasu. Kuid ma kahtlustan, et need teadmised jäävad teoreetiliseks seni, kuni inimesed ei pane reaalselt oma sissetulekutest kõrvale vara, mida investeerida.
Alates asutamisest on LHV missioon aidata kaasa Eesti kapitali (nii finants-kui ka inimkapitali) kasvule. Kindlasti tahame seda suunda jätkata.
PS!
Raha tuleb kõrvale panna
Enamik inimesi ei teadvusta riski, et esimene ja teine pensionisammas ei taga neile tõenäoliselt rohkem kui 40 protsenti nende tänasest sissetulekust. Või siis võtavad nad seda paratamatusena, mille vastu pole midagi teha. Riigi poolt seatud eesmärk on 40% keskmise netovanaduspensioni (I ja II sammas) ja netopalga suhe. Et sissetulekud ei langeks pensionile jäämise korral rohkem kui 20%, peaksid inimesed ise täiendavalt koguma neli korda suurema summa kui see, mis koguneb nende teise samba fondidesse. Vahet pole, kas ise kogutud vara on paigutatud pangakontole, aktsiatesse, võlakirjadesse, kinnisvarasse või metsamaasse, tähtis on see, et elu ei käiks peost suhu ja igast sissetulekust pandaks midagi kõrvale.
Teise samba pensionifond on tõenäoliselt suure osa eestlaste jaoks nende kõige suurem investeering. Kui 10 aastat tagasi oli investeering tõesti nii tibatilluke, et ei väärinudki tähelepanu, siis nüüd juba tasub sellele silma peale heita ja seda hoida. Vastupidiselt paljude netikommentaatorite arvamusele ja isegi mõne majandusteadlase seisukohale (kes keelduvad uskumast rahandusministeeriumi andmeid) pole pensionifondid klientide raha põletanud.
Andres Viisemann
LHV asutaja ja pensionifondide juht
Fondide eelmiste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluste kohta.
LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Tutvu LHV pensionifondide prospektiga www.lhv.ee/pension ja pea nõu asjatundjaga.
Tweet