Heido Vitsur: kaotatud kümnend?

Ja nagu alati, on ka nüüd nii, et kui edu puhul on arhitekti kohale ehk isadusele pretendeerijaid palju, siis ebaedu kipub ikka ja jälle jääma vallaslapseks. Süüdi olevat ebasoodsad asjaolud, mitte otsuste eest vastutajad. Või teisiti: praeguses olukorras ei saakski meil paremini minna. Õnneks rahvad selliste seletustega tavaliselt ei lepi.

Nii pole ka käesoleva stagnatsiooni korral puudus neist, kellele või millele näpuga osutatakse. Osutatakse nii praeguse maailmakorra puudustele ja eriti maailma rahasüsteemi mädasusele, või siis natuke kitsamalt – Brüsseli bürokraatiale ja euro ebaõnnestunud arhitektuurile, ning kui kodule lähemale tulla, siis ka Vene sanktsioonidele ja lõpuks – ka meie endi küündimatusele.

Mõrkjas tõde

Siinjuures võib ilma igasuguse kõhkluseta nõustuda, et kõigis neis väidetes on omajagu tõtt. Nii näiteks pole meieaegne majanduskorraldus kaugeltki ideaalne ja puudusteta. Paraku on asi selles, et puudused kuuluvad meie ja lühiperspektiivis kogu maailma jaoks samasse kategooriasse kui kliima ebatäiuslikkus. Me saame neid paremini tundma õppida ja nendega paremini kohaneda, kuid me ei saa neid muuta. Vähemalt mõne järgmise eelarveaasta jaoks mitte. Kuid peamine on siin see, et tark inimene ongi tark sellepärast, et oskab ka ebasoodsates tingimustes täiesti edukalt toime tulla. Oli ju ka Eesti ise sellesama ebatäiusliku maailmakorra tingimustes tükk aega silmapaistvalt edukas. Ning kui vaadata tagasi möödunud aastasse, näeme, et ka sel ebasoodsal ajal kasvas maailma paarisajast riigist majandus tervelt 41 kiiremini kui 5%, kusjuures kaks neist kuulus eurotsooni.

Ning ega Brüsseli bürokraatia või euroga ole asjad sugugi teisiti kui maailmas valitsevate üldiste tingimustega. Nad on olemas ja lõppude lõpuks on ka tüütult ebamugav või ebaõiglasena tunduv kord parem kui korralagedus, peataolek või visklemine ühe korra juurest teise juurde. Kuigi mõelda tuleb sellele, kuidas praegust korda muuta, ei saa sellega õigustada ühtegi tegemata jäänud või valesti tehtud asja. Seda eriti siis, kui arvestada, et Eesti kuulub nende väheste eurotsooni riikide hulka, kelle raha- ja rahanduspoliitikat eurole üleminek ei muutnud ning kes üleüldse pidid oma majanduspoliitikat väga vähe ümber korraldama.

Mis aga puutub Vene sanktsioonidesse, siis Eesti kuulub kaheldamatult nende riikide hulka, keda Vene vastusanktsioonid suhteliselt palju kahjustasid. Kuid esiteks polnud ka siin midagi üllatavat ning teiseks ei selgita see kahju üleüldse seda, miks meil majandusega on lood nii nagu nad on.

Edukuse lõksud

Sellises olukorras ei jäägi meil muud üle, kui heita pilk peeglisse ja mõelda, mida me oleks pidanud või mida meil vähemalt nüüd tuleks hakata tegema teisiti kui seni.

Kui läheneda asjale filosoofiliselt, võib väita, et meie praegused probleemid on meie algedu tagajärg. Me kasvasime esimesed poolteist aastakümmet soodsas keskkonnas ja suuri vigu tegemata kiiresti, pidamata vajalikuks mõelda, kas ja millistel tingimustel võib kasv sellisel moel jätkuda. Ei arvestanud sellega, et investeeringute- ja innovatsioonipõhise arengu vahel varitseb nn keskmise sissetuleku lõks, millest pääsemine ja jõudmine innovatsioonil põhineva majanduskasvuga riikide sekka nõuab oluliselt teistsugust tegutsemist ja organisatsiooni kui elu investeeringutepõhises maailmas. Eelkõige hoopis teistsugust koostööd nii riigi sees kui ka rahvusvahelisel tasemel. Seega ka sellist koostööd toetavat institutsioonilist ülesehitust ja regulatsioone.

Eesti häda pole selles, et me neid probleeme ei teaks, vaid selles, et me ei riski või ei taha olemasolevat korraldust kuigivõrd muuta. Lootes endiselt, et lastes kõikidel asjadel vana rada minna, on tulemus kõige parem. Aga probleem on selles, et tegelikult ei lasta meie ülereguleeritud maailmas paljudel asjadel oma rada minna ning mitmed regulatsioonid või tingimused on mingil ajal seatud selliselt, et need ei soodusta või enam ei soodusta arengut, vaid hoopis raskendavad seda. Olgu siin näiteks oskustööjõu lahendamata küsimus või sotsmaksu lae seadmine kõrgtasemega spetsialistidele.

See mida Eesti praegu kõige enam vajab, on asjakohane tagasiside maailmas ja riigis toimuva kohta ning oskus ja julgus vajalikke otsuseid vastu võtta. Me elame kiirelt muutuvas maailmas ja saame muutustega kahel viisil kaasa minna. Esimene võimalus oleks muutusi tajuda, nendega kohaneda ja neid oma huvides ära kasutada. Teine võimalus oleks lasta end muudatuste vool lihtsalt kaasa lohistada.

Avaldatud Linnalehes 2. septembril 2016.a.