Krüptomaania

Pixabay

Inimajalugu käsitlevas raamatus „Sapiens: A Brief History of Humankind” kirjutab Yuval Noah Harari, et valdava osa ajaloost püsis majanduse suurus muutumatuna (per capita), sest inimeste arvates sai tulevik olla kas samasugune või halvem. Samuti leiti, et jõukus on majanduses fikseeritud suurus, st ühe inimese rikkuse kasv tuleb kellegi teise arvelt. Säärase teadmise juures polnud põhjust riskida laenu andmisega kas naabrile või tuttavale ning unistused jäid realiseerimata, ettevõtteid ei loodud ja majandus ei kasvanud. Ja kui majandus ei kasva, puudub usk tulevikku.

Progress ja innovatsioon

Ajapikku hakkas levima arusaamine progressist ja innovatsioonist, mille baasil mõisteti, et majanduse pirukas võib siiski kasvada, kui panna krediit vabamalt voolama. Raha kättesaadavus paranes, tugevdades majanduskasvu ja avades ukse täiendavatele krediidikanalitele. Majanduse kasvumootoriks on seega peamiselt meie usk tulevikku ja kapitalistide valmisolek reinvesteerida oma kasumeid, kuid teekond pole olnud lineaarne ja sujuv. Investeerimisel peaks ennekõike jääma kõlama küsimus, kas tegemist on kasumit teeniva projektiga ja kas sellega luuakse majanduslikku väärtust. Mida kõrgem on usaldus ja suurem optimism, seda tõenäolisem on, et fundamentaalsed näitajad muutuvad taustamuusikaks ning rolli hakkavad mängima emotsioonid ja võimust võtab ahnus, mis võib lõpuks pöörduda vara laastavaks jõuks.

Nii nagu juhtus internetiaktsiatega üheksakümnendate lõpus, on bitcoin kerkinud investorite radarile tänu kollektiivselt tajutavale väärtusele. 2017. aasta alguses 1000 dollaril kaubelnud bitcoin jõudis septembri alguseks ligi viiekordistuda, ent kukkus siis Hiina valitsuse sammude ja mõne arvamusliidri kriitiliste kommentaaride peale paari nädalaga pea 40 protsenti. See näitab üsna ilmekalt, kuivõrd lihtne on usku kõikuma lüüa, kui kellelgi pole väga aimu, mis võiks olla õiglane hind.

Niikaua kui on olemas kasvõi õhkõrn võimalus, et bitcoin’ist võib kunagi tulevikus saada globaalse haardega digitaalne valuuta, mida saaksime poes kaupade ja teenuste eest maksmiseks laialdaselt kasutada, on ruumi ka hinnaga spekuleerimiseks – see vesi aga kergitab kõiki teisi samal põhimõttel ehitatud paate.

Raha mulle, token’id sulle

Iga uus asi vajab piiride testimist. See toob meid moe viimase sõnani, milleks on kapitali kaasamised läbi virtuaalsete müntide esmapakkumiste ehk ICO (initial coin offering). Kuna kõige esimese krüptovaluuta bitcoin’i kood on vabalt kättesaadav, võib igaüks luua sellest oma versiooni. Oluliselt lihtsustas protsessi bitcoin’ist välja kasvanud ethereum, mis standardiseeris koodi ja sai seeläbi platvormiks paljude ICO-de sünnile.

Kui ettevõte soovib ethereum'i platvormi kaudu oma token’it ehk plokiahelasüsteemis mingit vääringut või õigust kajastavat tõendit emiteerida, peab tal endal olema piisavas koguses laialt levinud krüptovaluutat – kas ether’it või bitcoin’i.Vastavalt kokkulepitud tingimustele võib ettevõte lasta nende baasil luua uue krüptovaluuta, mida ta seejärel saab pakkuda potentsiaalsetele investoritele.

Sarnaselt aktsiate avalikule esmapakkumisele (IPO) on token’id pärast emissiooni vabalt kaubeldavad ning nende väärtus võib tõusta ja langeda. Kuid ühe olulise erinevusena ei esinda token üldiselt tükki ettevõttest ega anna häält kaasa rääkida aktsionäride koosolekul ning see muudab nende õiglase väärtuse leidmise keeruliseks.

Erinevalt bitcoin’ist ja teistest sarnastest krüptovaluutadest, mida kasutatakse finantsasutustest sõltumatu online-maksevahendina ning mis esindavad tehingute alusel vaid turu nõudluse ja pakkumise poolt määratud väärtust, saab token'itele juurde programmeerida kindlaid kasutuseesmärke.

Mõned ICO-d võivad anda õiguse saada osa finantseeritava projekti tuludest. Näiteks müüs suvel token'eid Eestis registreeritud OÜ Quantum Group, kes kogus raha maailma suurima akvaariumi ehitamiseks investorite poolt valitud sihtkohta. PAquariumi nime kandvas 0,6 miljardi dollari suuruses projektis lubati token'ite omanikele 20 protsenti atraktsiooni aastasest ärikasumist ning vähemalt 1080 token'i omanikule eluaegset sissepääsu. Kas projekti taga olev meeskond suudab püstitatud eesmärgid täita, on iseküsimus, ja seda tuuakse riskina ka välja. Juhul kui kolme aasta jooksul pole ehitusega pihta hakatud, lubatakse kaasatud raha annetada heategevuseks.

Populaarse lahendusena võivad token'id anda investoritele juurdepääsu arendatavasse platvormi, toimides maksevahendina. Näiteks oktoobris kogus raha Be One, mille eesmärgiks oli luua detsentraliseeritud online-õppeplatvorm, kus inimesed saavad oma kogemusi ja teadmisi jagades raha teenida. Teenust ostetakse krüptorahaga B1, mille omanikele lubati organiseerida platvormil ka iganädalasi pakkumisi.

Ideed, mida investoritele müüakse, võtavad silme eest kirjuks ja panevad kohati kukalt kratsima. Näiteks otsustas keegi pakkuda oma krüptovaluutat nimega Useless Ethereum Token (kasutu Ethereumi token), garanteerides, et see saab investorite jaoks olema täiesti väärtusetu ning raha kasutab ICO korraldaja endale televiisori ostmiseks. Kõikidele hoiatustele vaatamata suutis ta müüa oma krüptovaluutat üle 90 tuhande dollari väärtuses.

Veel üks naljana mõeldud projekt eksisteerib tänaseni, olles võtnud ootamatult mastaapse vormi. 2013. aastal tahtis Jackson Palmer tõestada bitcoin’i absurdsust ja lõi koera pildiga virtuaalse valuuta dogecoin. Turg aga ei saanud naljast aru ning artikli kirjutamise hetkeks on saavutatud turuväärtus 120 miljonit dollarit (27. detsembril juba miljard dollarit).

Nii kuum on tunne

Oktoobri keskpaiga seisuga oli token’ite esmapakkumistega suudetud 2017. aastal kaasata kokku kolm miljardit dollarit, mida võib näiteks 2016. aastal globaalselt 127 miljardi dollari eest tehtud riskikapitaliinvesteeringutega (venture capital) võrreldes lugeda veel marginaalseks. Kuid kui alles 2015. aastal leidus vaid üksikuid ICO-sid, mis suutsid üle miljoni dollari kaasata, siis nüüd küündivad summad juba sadadesse miljonitesse, ilmestades eksponentsiaalset kasvu.

Allikas: https://www.coinschedule.com (Quince Media 3D illustratsioon)

ICO-de seast leiab ideid, mis tunduvad tõesti huvitavad ja omavad potentsiaali mõnda tööstusharu edasi viia, kuid valdav osa neist projektidest ebaõnnestuvad. Ja kuna tegemist on reguleerimata valdkonnaga, siis leidub ka palju neid, kes üritavad bitcoin’i tuules kasutada ära investorite ahnust ja naiivsust.

Kohati ei erine olukord kuigi palju 2000. aasta internetimullist, mil mõnel kahjumlikul ja suure visiooniga ettevõttel piisas firmanime lõppu „.com” lisamisest ning investorid krabasid seda nagu defitsiitset kaupa. 1999. aastal paistis tulevik väga eredana näiteks eToys.com’ile, mille aktsia hüppas IPO päeval 20 dollarilt 77 dollarile, tõstes firma väärtuse üle kaheksa miljardi dollari. Kuid agressiivsete laienemisplaanide juures ei arvestatud jaemüügituru jahenemisega ning alahinnati füüsiliste poodidega konkurente, mis tingis loodetud kasumi asemel kahjumi suurenemise ning pankroti 2001. aastal.

Millele tähelepanu pöörata?

Mida rohkem petuskeemid ja põrumised levivad, seda suurema tõenäosusega peavad regulaatorid hakkama ühel hetkel vahele astuma. Hiina ja Lõuna-Korea on juba keelustanud kapitali kaasamise virtuaalse valuuta vahendusel, kuna investoritel hakati nahka üle kõrvade tõmbama ning muret tunti kapitali liikumise pärast ebaproduktiivsetesse spekulatiivsetesse varadesse. Praktiliselt igapäevaselt kasvab nende riikide regulaatorite arv, kes krüptovaluutade tulevikku aktiivselt arutavad, piirdudes esialgu ohtude eest hoiatamisega.

Konkreetset imerelva ebarealistlikele projektidele või suisa pettustele jälile jõudmiseks pole, vaid nii nagu iga teisegi investeeringu puhul tuleb teha põhjalikku uurimistööd ja omada kainet mõtlemist. Erinevalt IPO-st, kus ettevõte peab potentsiaalsetele investoritele esitlema põhjaliku prospekti, piirduvad ICO-d oluliselt õhema dokumentide pakiga (tihti vaid white paper ja mõned selgitavad lisad) ning uhke veebilehega, mis muudab igasugused skeemitamised lihtsamaks.

Analüüsi raames soovitan ennekõike tuvastada, kas krüptoraha kaasatakse äriideeks, mis on uudne, kas see tõotab lahendada olulist probleemi ühiskonnas ning kas plokiahelatehnoloogia suudab sellele tekitada lisaväärtust ja konkurentsieelist. Riskantsemad on ICO-d, kus puudub toode ja uskuda tuleb vaid antud lubadusi. Hea oleks, kui toode on osaliselt või täielikult valmis, nii et seda saab ise testida. Usaldusväärsust tõstab ka asjaolu, kui ICO taga on firma, kellel on ette näidata mõni varasem toode. Hea oleks aru saada, kas püstitatud finantseesmärgid tunduvad loogilised, ja samuti uurida, kas firma on väidetud riigis registreeritud ning meeskonnaliikmed ikka seotud antud projektiga.

Olgugi et rahapoliitika abil on juba üksjagu aastaid lõdvendatud finantstingimusi ja elavdatud laenuturgu, hinnatakse kapitali kättesaadavust alustavate ja väikefirmade puhul endiselt keeruliseks. Plokiahel, krüptovaluutad ja ICO-d on vaid üks osa finantstehnoloogia viimase aja kiirest arengust, mis aitab murda riigipiire ja kutsuda lihtsamini ellu innovatsiooni. See on vajalik võti kiirema majanduskasvu avamiseks, kuid ajalugu on korduvalt õpetanud, et seda püüdes ei tohiks tekkida risk usalduse kaotuseks.

Krüptovaluutade maailm on muude varaklasside kõrval veel piisavalt väike ega kujuta ohtu finantssüsteemile tervikuna. Kuid tõenäoliselt tajuvad juba paljud, et antud valdkonnal on tulevik, ja seadusandjal tuleb pidada sammu, hoidmaks ära areneva tehnoloogiaga kaasas käivaid valusaid õppetunde, nagu juhtus internetimaailmaga, enne kui sellest kujunes iseenesestmõistetav ja igapäevaelu lahutamatu osa.

Artikkel ilmus ajakirjas Investeeri nr 4/2017

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud krüptovaluutasid.

Tweet