Ajale vastupidav portfell LHV PIK-iga

iStockphoto

Kuna aktsiad on end eriti viimasel ajal tõestanud kui väga volatiilse varaklassina, on portfelli väärtuse langemise vältimiseks üheks võimaluseks vähendada aktsiate osakaalu portfellis. Erinevad lähenemised annavad aktsiatele küll erinevaid osakaale, kuid üks tuntuim ja ajale vastupidavaim strateegia, millest pikaajalise portfelli ülesehitamisel lähtuda, on maailma suurima riskifondi Bridgewater Associatesi asutaja Ray Dalio loodud nn „iga ilma portfell“, mille eesmärk on saavutada võimalikult madala volatiilsusega võimalikult hea tootlus.

Originaalstrateegia kohaselt moodustavad aktsiad ja indeksfondid 30%, pikaajalised võlakirjad 40%, lühiajalised võlakirjad 15%, kuld 7,5% ning muud toormed 7,5% portfellist. Selline varade jaotus on hästi kaitstud nii inflatsiooni, deflatsiooni kui ka tõusva ja langeva majanduse tingimustes, kuid iga investor võib seda kohandada vastavalt oma eelistustele, suurendades näiteks uue majandustsükli alguses, kui aktsiahinnad hakkavad kriisist taastuma, vastava varaklassi osakaalu või vähendades mõnevõrra, kui majandustsükkel on saanud küpseks.

Täpselt strateegias paika pandud osakaalude hoidmine siiski ei olegi võimalik, sest kui näiteks perioodil, mil kuld pakub paremat tootlust kui võlakirjad, tõuseb ka kulla osakaal portfellis. Seetõttu on ka LHV PIK-i kaudu investeerides mõistlik oma investeeringutel regulaarselt, näiteks paar korda kvartalis, silm peal hoida, et varaklasside osakaalud paika pandust liiga kaugele ei läheks.

On tavaline, et selline varaklasside jaotus, kus võlakirjad moodustavad üle poole portfellist, saab praegust eufoorilist aktsiaturgu vaadates kriitikat, kuid nagu öeldud, on sellise jaotusega portfelli eesmärk eelkõige vara olemasolu ka 30 aasta pärast, kus tootlus on ületanud inflatsiooni. Viimane aastakümme on vaid üks pikale veninud turutsükkel, mil tänu rahatrükile on domineerinud aktsiad.

Vaadates ka Bridgewater Associatesi enda portfelli, leidub sealgi „iga ilma portfellile“ kohaseid tunnuseid. Võrreldes teiste riskifondidega, kus suurimad positsioonid on tihtipeale üksikaktsiad, on Dalio kolm suurimat investeeringut kõik indeksfondid, sealhulgas üks kulla hinda järgiv fond. Portfellis leidub ka üks suurettevõtete võlakirju koondav fond, kuid Bridgewateri varaklasside jaotust ei anna võrrelda eespool tooduga.

Kõige vähem soovime seda, et aeg, mil II samba rahast tuleks elama hakata, satub majanduskriisi tsüklisse, kus ainult aktsiatest koosnev portfell võib olla kaotanud märkimisväärse osa oma väärtusest.

Võlakirjade osakaalu suurendamine portfellis on seda tähtsam, mida lähemal ollakse pensionile, sest siis on kõige olulisem eelkõige portfelli väärtuse säilitamine. Investeerides näiteks 15 aastat tagasi 40% USA riigi pikaajalisi võlakirju koondavasse fondi (DTLE), 30% aktsiafondi S&P 500 (SXR8), 15% lühiajalisi võlakirju koondavasse fondi (TRDE), 7,5% kulla hinda järgivasse fondi (XAD5) ja sama palju toormeid sisaldavasse fondi (SXRS), oleks sellise portfelli kogu perioodi tootlus ligi 100% ehk 2006. aastal 10 tuhande euro suurune pensioniraha oleks praeguseks kasvanud ligi 20 tuhande euroni. Ainult USA ettevõttevõtetest koosneb portfell kasvas küll oluliselt rohkem ehk 200% ligi 30 tuhande euroni, kuid kui pensioniiga oleks sattunud juba 2008. aastal toimunud kriisiaega ja raha oleks tulnud hakata välja võtma, oleks aktsiaportfellist järel palju väiksem osa kui võlakirju ja muid varaklasse sisalduvast fondist.

Pikemast ajaloost võib näite tuua 1929. aastal alanud suurest depressioonist, mis põhjustas S&P 500 ligi 65% languse, samas kui Dalio „iga ilma portfell“ langes vaid 21%.

Parim tootlus minimaalse riskiga

J. Siegeli raamatus „Aktsiad pikaajalise investeeringuna“ tutvustatud tõhususrada (efficient frontier) näitab, et mida pikem on investeerimisperiood, seda suurem võib olla aktsiate osakaal portfellis minimaalse riski saavutamiseks. Näiteks kui ühe- kuni kaheaastase horisondiga investorid soovivad riski minimeerida, peaksid nad hoidma võlakirjades ligi 85% portfellist. Viieaastase horisondi puhul tõuseb aktsiate osakaal minimaalse riskiga portfellis 25%-ni ning kümneaastase horisondi korral jõuab pea 40%-ni. Seega selle teooria kohaselt võiksid Ray Dalio lähenemist kasutada inimesed, kelle pensioniiga saabub järgneva kümne aasta jooksul. Minimaalse riski saavutamiseks koosneb 20-aastase horisondiga portfell 58% ulatuses aktsiatest ja 30-aastase horisondi puhul 68%, mis tähendab jätkuvalt oluliselt suures osakaalus võlakirjadesse investeerimist.

Allikas: Aktsiad pikaajalise investeeringuna *Perioodil 1802-2012

Seega on selge, et aktsiad on lühiajalises perspektiivis riskantsemad kui võlakirjad, kuid väga pikaajalise horisondiga investori jaoks on aktsiad võlakirjadest vara ostujõu säilitamiseks turvalisemad.

Kel pensionini veel kauem aega, võib PIK-il riske rohkem võtta ja aktsiate või aktsiafondide osakaalu oluliselt suurendada. Nii on kindlam, et kriisi saabudes jõuab aktsiaportfell taastuda ja ületada parimal juhul isegi kriisieelse väärtuse. Kuid enamik edukate investorite loodud lähenemisi pikaajalise portfelli ehitamiseks ütlevad, et kasvõi väike osa portfellist peaks olema suunatud toorainetesse ja võlakirjadesse, olgu nendeks selleks siis pikaajalised riiklikud võlakirjad või kasvõi Balti börsilt ostetavad ettevõtete fikseeritud tootlusega võlakirjad (näiteks LHV Groupi 6% kupongimaksega võlakiri).

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole vaadeldav investeerimisanalüüsina ega mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid. LHV ei vastuta teabe põhjal tehtud otsuste eest.
Investeerimine on seotud võimaluste ja riskidega, väärtpaberite turuväärtus võib nii kasvada kui ka kahaneda. Välisturgudel võivad tootlust mõjutada valuutakursside kõikumised.
Eelpool kajastatud väärtpaberite ja finantsindeksite eelmiste või tulevaste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluse kohta.