Odav laenuraha tekitab liigseid ahvatlusi

Andres Viisemann

12.06.2020 15:34

Praegune aeg on vaieldamatult erakordne. Märtsikuu lõpus oli kõigi suurimate riikide majanduselu osaliselt erirežiimil ja paljud majandussektorid sisuliselt suletud. Need, kes said, töötasid kodus, kuid mitte igat toodet ja teenust ei ole võimalik virtuaalselt luua ja kliendini toimetada.

Paari kuuga jäi kogu maailmas loomata tohutu hulk väärtust. See oli hind, millega suudeti loodetavasti ära hoida veel suurem sotsiaalne ja materiaalne häving. Viirusest ei ole siiani võitu saadud, kuid seda vastast on mõnevõrra rohkem tundma õpitud. Kuna vastast tuntakse nüüd paremini, on ka hirm taandunud.

Eriti kartmatu seltskonnana on näidanud ennast aktsiainvestorid. Maikuu lõpuks oli USA suurimate ettevõtete aktsiate hindu kajastav S&P500 indeks kerkinud märtsikuu madalpunktist 39% ja Euroopa suurettevõtete väärtust kajastav Stoxx50 indeks 32% ülespoole.

Kuigi LHV pensionifondid olid märtsi teisel poolel aktsiaturgudel agressiivsed ostjad, ei osanud ma siis nõnda kiirest tõusust unistada. Ma ei usu, et turgude selline reaktsioon on adekvaatne, isegi kui võtta arvesse keskpankade ja valitsuste enneolematult ulatuslikke toetuspakette majanduse elushoidmiseks.

Ehkki väidetakse, et aktsiaturud on indikaator, mille järgi saab ennustada majanduse käekäiku, ei ole see vähemalt viimased kümme aastat empiiriliselt paika pidanud. Pigem on intressimäärade langus võlakirjaturgudel viidanud sellele, millist majanduskasvu on tulevikus oodata.

Aktsiaturud on hoopis järginud loogikat „Bad news is good news“. See tähendab, et kui majanduses on halvad ajad, siis mõtlevad keskpangad ja valitsused midagi välja selleks, et varade hinnad ei langeks.

Kriiside ajal võib majanduse sel viisil stabiliseerimine olla põhjendatud. Probleem on aga selles, et järjest suuremat finantsvõimendust kasutav majandusmudel on muutunud väga hapraks ja juba väike intressimäärade tõus võib viia majanduse kriisi.

Investeering või kulutus

Ma ei ole nõus nendega, kes väidavad, et laenu võtmine on iseenesest mõistetav ja võib arvestada, et praegu võetud laene ei pea põhimõtteliselt kunagi tagasi maksma. Ma arvan, et ohtlik on unustada meie vanemate tarkus: laen on võõra oma.

Kui võtta laenu selleks, et praegu rohkem tarbida, siis tuleb tulevikus tarbimist piirata, ja see ei ole mõistlik. Kui kõik käituksid sedasi, tähendaks see kiiret palgakasvu täna ja suurt tööpuudust homme juhul, kui tarbimine tulevikus väheneb umbes summa võrra, mis varem ära kulutati.

Laenu tasub võtta ainult investeeringuteks ja sedagi ainult siis, kui investeeringu tootlus on suurem kui laenuintress – vastasel korral vähendab see nii meie kogutulu kui ka rikkust. Teoorias on see lihtne ja arusaadav. Praktikas aga paistab probleem olevat asjaolu, et investeeringu mõiste on kaunis laialivalguv.

Kerglast, hooletut ja üleolevat suhtumist laenamisse süvendab veelgi see, et laenu saab järjest lihtsamini ning madalama intressiga. Kas maamaja, mis seisab suurema osa aastast tühjalt, mille eest tuleb tasuda maamaksu ning mida tuleb talvel kütta ja vahetevahel kõpitseda, on investeering?

Reisimine ja õppimine avardavad silmaringi, lastele arenguvõimaluste pakkumine aitab elu edasi viia, kuid kas neid tegevusi on ikka õige nimetada investeeringuks? Iga õige ja hea tegu ei pea rohkem raha sisse tooma, kui selle peale kulutatakse. Kuid selleks, et meil oleks üldse võimalik häid ja moraalselt õigeid asju teha, peame ka majanduslikult mõistlikult käituma.

Milline näeb välja sinu bilanss ja rahavoog?

Investeeringuks ei kvalifitseeru niisiis mitte iga kulutus, vaid ainult selline rahapaigutus, millele on eelnenud põhjalik kulude ja tulude analüüs. Ma kahtlustan, et ettevõtted teevad sellist analüüsi põhjalikumalt kui eraisikud või valitsused.

Seda näitab juba fakt, et ettevõtted koostavad vähemalt kord aastas nii kasumiaruande, bilansi kui ka kassavoogude aruande. Ka valitsused koostavad riigieelarvet, kuid ma pole kuulnud, et nad näeksid vaeva sisulise bilansi kokkupanekuga.

Paljud eraisikud ei analüüsi oma väljaminekuid üldse ja kulutavad niipalju, kui rahakotis ja pangakontol raha on. Mida suuremaks kasvab laenukoormus, seda olulisemaks muutub oma bilansi ja raha liikumise (kassavoogude) jälgimine.

Kas õppelaenu toel omandatud rakenduslik kõrgharidus (näiteks ärijuhtimises) on praeguses kiiresti muutuvas maailmas väärtus juhul, kui erialast tööd ei ole saada? Kas arstide puuduse tõttu pooltühi haiglahoone, mis on finantseeritud laenurahaga, on vara või kohustus?

Olukorda, kus varade väärtus on väiksem kui kohustused, nimetatakse pankrotiks. Olukorda, kus sissetulekutest ei piisa laenude teenindamiseks, nimetatakse maksejõuetuseks.

Kui laenukoormus suureneb – isegi kui intressimäärad on praegusel ajal madalad –, kasvab nii pankroti kui ka maksejõuetuse risk, sest kohustused (laenusummad) on üldjuhul fikseeritud, kuid varade hinnad võivad suures ulatuses kõikuda.

Ajalooliselt enneolematult madalate intressimäärade korral on ühtlasi ohtlik eirata seda, et need ei viita mitte sugugi majanduskasvu kiirenemisele ega majanduse elavnemisele.

Eks praeguse erakordse aja märk ole ka see, et maailma kõige võimsamat riiki juhib mees, kes on deklareerinud „I’m the king of debt. I love debt“ („Olen võlakuningas. Mulle meeldib võlg“) ja kelle CV-s on nelja talle kuuluva ettevõtte pankrot. Kui 2016. aasta kevadel toona veel presidendikandidaadilt Donald Trumpilt küsiti USA riigivõla teenindamise ja tagasimaksmise kohta tulevikus, siis ta vastas "I would borrow, knowing that if the economy crashed, you could make a deal" („võtaksin laenu teadmisega, et kui majanduses peaks halvasti minema, siis on võimalik [kreeditoridega] läbi rääkida“).

LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Fondide osakute väärtused võivad nii kasvada kui kahaneda ja fondide eelmiste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluste kohta. Fondi investeeritud rahasumma väärtuse säilimine ei ole garanteeritud. Tutvu LHV pensionifondide prospekti ja põhiteabe dokumentidega lhv.ee ja pea nõu asjatundjaga.