Mai oli väärtpaberiturgudel suhteliselt rahulik kuu ja üleilmseid aktsiaturge kajastava indeksi MSCI World tootlus jäi eurodes mõõdetuna nulli. Ameerika Ühendriikide aktsiaturg langes veidi (–0,9%), kuid Euroopa lõpetas plussis (2,1%).
Krüptovaluutade kursid on viimastel aastatel peegeldanud üsna hästi väikeinvestorite riskiisu ka teistel turgudel, kuid tänavu mais see indikaator ei töötanud. Samal ajal kui mitmed krüptovaluutad kaotasid peaaegu poole oma väärtusest, püsisid suurimad aktsiaturud rekordkõrgustel.
Inflatsioon ja intressimäärad
Teoorias peaksid kõikide varade hinnad sõltuma raha hinnast, ehk intressimäärast. Tänu intressimäärale on võimalik arvutada, kui palju on kassavood, mis sünnivad aastate pärast, väärt täna. Kui raha hind tõuseb, siis tuleviku kassavoogude väärtus langeb ja vastupidi. Seejuures on oluline teha vahet nominaalsel (lepingulisel) ja reaalintressimääral. Reaalintressimäär saadakse, kui nominaalsest intressimäärast lahutatakse inflatsioonimäär.
Pärast üleilmset finantskriisi on pea kõikjal maailmas domineerinud erakordselt soodne rahapoliitika: keskpangad on ostnud võlakirju kokku enneolematus mahus ja paisanud väärtpaberiturgudele suures koguses raha. See on toonud kaasa küll varade hindade ja ebavõrdsuse kasvu, kuid ei ole leidnud väljendust tarbijahindade ega palkade kasvus.
Kuni viimase ajani püüdsid keskpangad teha nägu, et nad ei rahasta valitsusi otse, vaid ostavad kõigest võlakirjaturgudelt kokku varasemalt emiteeritud väärtpabereid. Nüüdseks on mitme suurriigi valitsus senistele eelarvereeglitele (lühiajaliselt) peaaegu vilistanud ega üritagi katta kulutusi maksutuludega. Nii on hakanud levima kartus, et poliitikud ei suuda ennast tulevikus tagasi hoida ning valitsussektori suurenevad kulud elustavad viimastel aastakümnetel surnuks peetud inflatsioonitondi.
Järgnevad 18 kuud peaksid tooma selguse sellesse, kas viimase kvartali jooksul kiirenenud inflatsioonitempo kujuneb osaliselt eelmise aasta madalast baasist tingitud lühiajaliseks sähvatuseks või mitte. Samuti saame näha, kuidas reageerivad keskpangad ja kas nad on üldse suutelised midagi tegema juhul, kui tarbijahindade tõusutempo peaks veelgi kiirenema.
Järjest rohkem plaanimajandust
Minu jaoks teeb olukorra eriti ärevaks see, et maailma arenenuimad riigid hülgasid liberaalse majanduskorralduse juba mitu aastakümmet tagasi. Tollal hakkasid esile kerkima superstaari staatuses keskpankurid, kes – püüdes elimineerida majandustsükleid – hakkasid manipuleerima raha kui kõige tähtsama kauba hinnaga.
Keskpankurid on alates üheksakümnendatest innustanud nii tarbijaid kui ka investoreid võtma üha madalamate intressimääradega järjest rohkem laenu, et edendada sellega majanduskasvu. Reaalne majanduskasv on siiski inimeste leidlikkuse ja innovatsiooni, mitte intressimääradega mängimise ning võlakirjade kokkuostu tulemus.
Olukorda pole parandanud ka asjaolu, et valitsused ja järelevalveasutused on viimastel aastakümnetel lisanud uusi ja uusi õigusnorme, õilsa sooviga kaitsta tavainimest. Kuid üle reguleerides on nad hoopis tapnud innovatsiooni ja aidanud kaasa järjest suurema monopoolse jõuga ettevõtete tekkele.
Ehkki viimasel ajal on tarbijahinnad olnud mitme teguri kaasmõjul tõusutrendis, töötab sellele trendile pikemaajaliselt vastu rahvastiku vananemine maailma majanduse jaoks olulistes riikides. Ma suudan luua enda ettekujutuses pildi nii inflatsioonilisest kui ka deflatsioonilisest tulevikust, kuid mul on raske näha, kuidas praeguste trendide jätkudes maailma majanduskasv järgneva kümne aasta jooksul kiireneks.
Investeerimine segases keskkonnas
Inflatsioon ei puuduta meid mitte ainult kaupade ja teenuste kaudu, vaid sellel võib olla suur mõju ka pensioniinvesteeringutele. Kui tarbijakorvi hoogsam kallinemine kujuneb püsivamaks nähtuseks, tuleb keskpankadel hakata rahakraane kinni keerama, vähendades varade kokkuostusid ja kergitades intressimäära. Et aga maailmamajandus ägab enneolematu võlakoormuse all, siis võib intressimäärade väiksemgi tõus panna varade hinnad surve alla ja lülitada majanduse tagurpidikäigule.
Isegi keerulises majanduskeskkonnas on võimalik leida häid investeeringuid, ent see on tavalisest keerulisem. Ma kahtlustan, et investeerimisstrateegia „Osta ja unusta“ ei tööta järgmise kümne aasta jooksul enam sama hästi kui viimase paarikümne aasta jooksul. Samuti muutub taas mõnevõrra tähtsamaks investeeringute valimine ja navigeerimine muutlikus keskkonnas.
Mõistagi hoidume praegu investeerimisest pikaajalistesse fikseeritud (negatiivse) intressimääraga riigivõlakirjadesse, mis toovad garanteeritud kaotuse juhul, kui neid lunastuskuupäevani hoida. Selle asemel otsime märksa suurema tootluse teenimise võimalust väljaspool börse. Nii paigutasime hiljaaegu raha ühe kiiresti kasvava taastuvenergiaettevõtte võlakirjadesse.
Tänases segases ja keerulises majanduskeskkonnas on väärismetallide sära tasapisi taastunud ning me oleme hoidnud silma peal toormesektoril laiemalt, kuna investeeringute nappus selles sektoris on viinud selleni, et pakkumine ei suuda katta nõudlust tänastel hinnatasemetel.
Keskpangad seisavad käesoleval ajal silmitsi raske valikuga, kas toetada majandust ja finantseerida valitsusi ning loota, et inflatsiooniootused hääbuvad iseenesest või kontrollida inflatsiooniootusi ning lasta varahindade mullist veidikene õhku välja.
Varahindade jaoks soodne rahandus- ja fiskaalpoliitika ei kesta igavesti. Pole mõtet loota, et valitsustel on võimalik lõpmatult finantseerida järjest suuremaid eelarvepuudujääke järjest madalamate (negatiivsete) intressimääradega. Investorid peaksid olema valmis selleks, et nii intressi- kui maksumäärad tulevikus tõusevad ning mõtlema, kas ja milliseid muutusi tuleks teha oma investeerimisportfellis
LHV pensionifonde valitseb AS LHV Varahaldus. Fondide osakute väärtused võivad nii kasvada kui kahaneda ja fondide eelmiste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluste kohta. Fondi investeeritud rahasumma väärtuse säilimine ei ole garanteeritud. Tutvu LHV pensionifondide prospekti ja põhiteabe dokumentidega lhv.ee ja pea nõu asjatundjaga.
Tweet
