Kliimaneutraalsusest ja sellest, mis võib minna valesti - Arvamusplats - Uudised - LHV finantsportaal

Kliimaneutraalsusest ja sellest, mis võib minna valesti

Ragne Maasel

25.11.2021 12:27

Kliimaneutraalsus tähendab, et riigis või näiteks kindla ettevõtte (äri)tegevuse tulemusena ei paisata õhku rohkem ega vähem kasvuhoonegaase kui suudetakse atmosfäärist siduda.

Riikide kõrval näeme pikaajalisi kliimalubadusi tegemas ka suurettevõtteid. Lihtne tõde on, et kliimaneutraalsuse saavutamisesse on sisse kirjutatud ühine progress ja vajadus koostööks, kuna ebamugavaid ja väga raskeid otsuseid peab tegema üheskoos. Ükski riik ei jõua aastaks 2050 kliimaneutraalsuseni, kui sellel teel ei ole kaasas ettevõtted.

Kuidas muutub üks ettevõte kliimaneutraalseks?

Lihtsustades on ettevõtte kliimaneutraalsuse teekonnal kolm sammu:

Esimene samm on mõõtmine. Sellega selgitatakse välja, mis on ettevõtte äritegevuse jalajälg ja kas selle mõõtmiseks on andmeid piisavalt.

Järgmine samm on mõõdetud jalajälje vähendamise planeerimine ja elluviimine. See tähendab aga reaalselt otsustamist, et ettevõte on valmis nn business as usual toimimist ümber hindama ja aru saama, et emissioonide vähendamine peab tulema suuresti just läbi äriprotsesside muutmise ning uute ärivõimaluste leidmise.

Kolmanda sammuna tuleb lauale CO2 jalajälje offsettimine ehk korvamine, millega panustada süsiniku sidumisele tegevustega, mis on väljaspool ettevõtte enda äritegevust. Kusjuures, korvamist tuleks kasutada ainult selliste heitkoguste kompenseerimiseks, mida ei saa ettevõte enda tegevuse kaudu vältida ega vähendada.

Erinevate hinnangute järgi on ettevõtte tegevusvaldkonnast olenevalt võimalik tegevuste ümberkorraldamisega CO2 jalajälge vähendada 40–80%. Seetõttu nõuab kliimaneutraalsuse saavutamine päris suure osa tekitatud jalajälje neutraliseerimist korvamistegevustega. Arvestades, et kliimaneutraalsuse saavutamiseks tuleb korvata 20–60% CO2 jalajäljest, muutuvad väga oluliseks erinevad korvamise võimalused. Nendeta ei ole ettevõtte tasemel, aga ka riigi tasemel, kliimaneutraalsuse saavutamine lihtsalt võimalik. Täna räägime veel vabatahtlikust korvamisest, kuid arvatavasti ei ole ka kohustuslikud korvamisnõuded enam kaugel.

Riiklikud mehhanismid ja koostöö

Kliimaneutraalsuse teemal on veel palju ebaselget... „Valet“ on raske defineerida, kui „õige“ on mitmeti-mõistetav. Kuid nagu ka vari eksisteerib ainult valguse olemasolul, saab valet lähenemisviisi ära tunda kasvavate trendide mitte-tabamise läbi, mis võib väljenduda murettekitavas passiivsuses. Kahjuks levib kulutulena lähenemine, mida defineeriksin kui kogu kliimaneutraalsuse poole püüdlemise teema katastroofilist lihtsustamist. Seda käsitletakse pinnapealselt või ei käsitleta piisavalt teema komplekssuses. Küsitakse, kuidas on jätkusuutlikkus seotud “päris” asjadega, nagu äri, kliendid, kasum, investorid ja kapital. Sellele küsimusele ei ole lihtsat vastust. Keerulisest vastusest, et kliimaneutraalsuse sihiga on seotud kõik nimetatu ja veelgi enam, ei saada aga veel aru. Tegevusetuse majanduslik risk on veel tänagi täielikult hoomamata.

Eesti ettevõtted jõuavad oma emissioonide korvamise vajaduseni suure tõenäosusega enne, kui Eestis on pakkumisel piisavalt valikuid, kuidas ja kus korvamist reaalselt läbi viia. Hetkel on ettevõtetel vastuseta küsimusi palju: kuhu pöörduda oma sooviga osta kohalikku, läbipaistvat, mõistlikult hinnastatud ja kõigile kriteeriumitele vastavat süsinikukrediiti? Milliste standardite ja metoodikate järgi aru saada, et huvipakkuv korvamisprojekt on legitiimne? Milline on see marketplace, kus ettevõte saab süsinikukrediiti osta nii, et mõistab ka, kes on pakkujad, kuidas kujunevad hinnad ning mis projekte reaalselt ära tehakse?

Võiksime kollektiivselt loota koostööle riigiga, pöördudes riigiasutuste poole, kelle huvi on nii keskkonna hoidmine, riigi majanduslik areng kui ka ettevõtluse tervis ning kindlasti ka kliimaneutraalsuse püüe. Olgu selleks Keskkonnaministeerium, Majandusministeerium, Rahandusministeerium ja ka KIK või RMK. Ettevõtetel tuleks just riigile välja öelda vajadus korvamisteemade kui ühe suurima ambitsioonikama edasiliikumise ja teadlikkuse tõstmise järele. Täna on palju keskkonda toetavaid võimalusi ära kasutamata ja, mündi teise küljena, saamata tohutu majanduslik kasu, nii riigi kui ka ettevõtete jaoks.

Lollilt joosta või targalt seista?

Jätkusuutliku ettevõtluse, rohelisemate majandusmudelite ja ka läbimõeldud korvamis-süsteemide poolest oleme Eestis veel pigem algajad. Positiivne on aga see, et saame õppida teiste praktikatest ja vigadest. Aga selles, et mujal teatakse-osatakse-tehakse rohkem, või liigutakse kiiremini, võib leida ka ohtusid.

Eestis on veel vähe ettevõtteid, kes on hakanud kompama meie enda loodusressursi kasutamise võimalusi emissioonide korvamiseks, nagu jääksoode või turbaalade taastamist, metsade istutamist aladele, kus metsa muidu ei kasva või vesiviljelust. Näiteks on täna Eestis võimalik kümnete tuhandete hektarite kaupa teha turbaalade taastamise projekte ja korrektset metoodikat kasutades „paketeerida“ sellest seotud süsinikust krediiti, millega siseneda globaalsele turule või korvata siinsete ettevõtete jalajälge. Nõukogude ajal hävitatud ökosüsteemide taastamine on tohutult suure potentsiaaliga süsiniku sidumise allikas.

Erinevate uuringute põhjal prognoositakse CO2 korvamise turu suuruseks 2050. aastal 200 miljardit dollarilt. Intriigi lisab, et tõusutrendiga vabatahtliku korvamise äris, ei mängi riigipiirid mingit rolli. Pikemalt ettemõtlevate suurkorporatsioonide vajadused on tohutud ja korvamisvõimalusi otsitakse üle maailma igalt poolt.

Kliimalubadused ja Eesti kasutamata võimalus

Eesti riik on võtnud kliimasihi, millega kaasneb ka riigi (moraalne) kohustus tagada siinsetele ettevõtjatele jalajälje korvamisvõimalused ja suurte otsuste puhul ettevõtete vajadusega arvestada. Kui seda kohustust ei täideta ega teadvustata juba täna kõnealuste trendide tulevikupotentsiaali, pole sugugi võimatu, et Eestisse tulevadki välisettevõtted, kes hakkavad korvamissüsteeme ise looma, et enda jalajälge siin leiduva ressursi abil korvata. Ehk oleks suutlikumad ostjad valmis siinset loodusressurssi “broneerima” näiteks 30–50 aastaks. Nii et peale broneerija ei saaks keegi teine neid võimalusi kasutada. See kellele, millal ja millise hinnaga Eesti ressursse müüakse, oleks pigem head ostukohta haistva ostja dikteerida, sest Eestis valitseb teadmatus. Lisame valemisse siinse kiire asjaajamise... mis saaks minna valesti, eks ole? Kui Eesti looduse korvamise potentsiaalile pretendeeriks täna mõni suurem välismaine korporatsioon, oleks tema eelis siin kindlasti see, et ei meie riik ega ka ettevõtted suuda veel kriitiliselt hinnata suurte süsiniku-korvamise blokk-tehingute riski meie enda ettevõtetele ja meie enda süsinikukrediidi vajaduste rahuldamisele. Riskid võivad realiseeruda alles aastate pärast kui mängureeglid võivad olla hoopis teised nagu ka hinnad. On ju Eestis ennegi olnud kombeks suurte trendide alguses oma ressurss liiga vara maha müüa – see puudutab näiteks metsa, kinnisavara, telekome, raudteed ja ka pangandust. Seda viga, et müüme kohaliku korvamisvõimalusi esmajärgus välismaisetele ettevõtetele, võiks vältida.

Eesti ettevõtete korvamisvajadus - alahinnatud peatselt saabuv majandustrend

Loodusele on iga kasvuhoonegaaside sidumist toetav projekt kasulik. Loodusel on ükskõik, kes projektid kinni maksab või nende kaudu oma jalajälge korvab. Kui aga kinnimaksjaks on väliskorporatsioonid, siis kuidas mõjutaks see Eesti ettevõtteid majanduslikult? Korvamisvõimalusi on ülemaailmselt tulevikus arvatavasti tohutult, aga kohalikke, eetilisi ja läbipaistvalt hinnastatud eestimaiseid korvamisprojektide tegemise potentsiaal on kindlasti piiratud. Välisinvesteeringud on alati teretulnud, aga võibolla mitte meie ettevõtete võimaluste arvelt, kui neid võimalusi suudetaks ära tunda nii ettevõtete endi kui ka riigi poolt.

Kui Eestis pole ettevõtted veel suutlikud oma vajadusi välja ütlema, siis pole me ka valmis sõnastama võimalusi ja kahjuks ära tundma ka konkurentsi süsinikuturul. Peame lisama juurde ambitsioonikust ja uudishimu ning tunnistama endale ausalt, et me peame hakkama teadmisi kasvatama. Kliimaneutraalsuse ja jätkusuutlikkuse teekonnal ei saa me täna enam ettevõtetena ega ka riigina endale lubada informeerimata tegutsemist ega ka informeeritud tegevusetust. Sest siis võib minna kõik valesti.

Ragne Maasel
LHV ESG-valdkonna juht


Küpsised

Et pakkuda sulle parimat kasutajakogemust, kasutame LHV veebilehel küpsiseid. Valides "Nõustun", annad nõusoleku kõikide küpsiste kasutamiseks. Tutvu küpsiste kasutamise põhimõtetega.

pirukas_icon