Aktsia- ja võlakirjade hindades peegeldub praegu lühiajaline intresside tõstmine, sellele järgnevalt aga oodatakse päris järsku intresside alandust ning pöördumist tagasi eelmise kümnendi trendide juurde, kus inflatsioon oli madal, raha hind odav ja börsifirmade hinnakordajad kõrged.
Tegelikkuses oleme aga hoopiski teistsuguses keskkonnas võrreldes varasemaga. Varasemalt oli inflatsioon madal, majanduskasv kasin ning iga nõrkuse peale tõttas keskpank uue rahatrükiga appi. Tänaseks on aga keskpankade liikumisvõime piiratud. Keskpankurid näivad oma sõnumites küll enesekindlad, kuid kui faktidele tegelikult otsa vaadata, siis on orienteerumiskaart kadunud juba pikemat aega, muidu ei oleks me tänases olukorras.
Esimest korda üle aastakümnete oleme keskkonnas, kus keskpankadel ei ole võimalik majanduse elavdamiseks odava raha peale valamisega appi joosta. Risti vastupidi. Usume, et inflatsioon on tänaseks palju püsivam probleem, kui keskpangad seda sooviksid näha või tunnistada. Ning sellel on oluline mõju meie investeerimisstrateegiale.
Hinnatõusu vedur on kaupade hindadelt liikunud palgakasvule, ning palga kulutamisest tulenevale tarbimisele. Seda palgakasvu-tarbimise hinnatõusu spiraali aga keskpanga intressidega nii kergelt ei murra nagu viimased kvartalid näidanud on. Oleme näinud kaupade, energia jm hindades olulist langust, aga laiapõhjaline hinnatõus tegelikult kestab edasi. Lihtsustatult on seda spiraali võimalik murda ainult läbi ettevõtete kasumite languse, kuna hinnatõusu-spiraali piduriks saab olla ainult kahjuks tööpuuduse kasv. Tööpuuduse kasv aga ei ole ajalooliselt ilmnenud ilma olulise kasumite languseta. Inflatsiooni kontrolli alla saamiseks peaks majandus oluliselt jahenema koos tööpuuduse kasvuga või keskpankade veelgi järsema intresside tõusuga, mis omakorda majanduse seisma paneks ja tööpuuduse üles viiks.
Keskpankade uus reaalsus tähendab seda, et kui igat nõrkust enam rahatrükiga parandada ei saa, siis liigume tagasi klassikalisemate majandustsüklite juurde, kus nõrkustest välja tulek võttis kauem aega, kui oleme seda viimase 15a jooksul harjunud nägema. Kui keskpank majandust elavdada ei saa, siis päris kindlasti näeme poliitikuid appi tõttamas läbi suurenevate eelarvekulutuste, millega majandust turgutatakse ning soovitakse tööpuudust alla tuua, erinevalt keskpanga eesmärkidest. Poliitikutel on ju ennekõike vaja valituks saada, ning tõusev tööpuudus sellele kaasa ei aita. See omakorda on jällegi inflatsiooniline, nagu viimastel aastatel näinud oleme.
Sellel on aga oluline mõju finantsturgudele ja börsihindadele laiemalt. Kui keskpankade rahatrükist olid suurimad kasusaajad peamiselt finantsinvestorid, kelle varade väärtus tõusis suurenenud likviidsusest finantssüsteemis ning üha odavnevast raha hinnast, mis varade hindu aina üles ja üles kruvis, siis uues keskkonnas on võitjateks peamiselt sissetulekute alumine 60-80% rahvastikust, mitte ülemine 20%. Suurim muutus tuleb sellest, et madalama sissetulekuga majapidamised kulutavad oma sissetuleku ka suuresti läbi tarbimise ära, erinevalt kõige jõukamatest. Sellel on omakorda majandusele oluline elavdav mõju läbi tarbimise nagu COVID-19 kriisi eelarvekulutuste kasv näitas. Ning sellel on ka seetõttu selge mõju inflatsioonile, suurendades survet hinnatõusuks.
Sellises uues keskkonnas on peamisteks kaotajates eelmise kümnendi võitjatesse positsioneeritud finantsinvestorid, kelle edu aluseks oli vaja odavaid intresse ja finantssüsteemis aina suurenevat likviidsust. Investorid on jätkuvalt positsioneeritud eelmise kümnendi võitjatesse ning ootavad “hea aja” tagasitulekut. See ei ole aga kuidagi päriselt kooskõlas uue tegelikkusega.
See muutus paneb ühel hetkel aga investoreid päriselt ümber vaatama oma portfelli investeeringute tegelikku inflatsioonikindlust. Investeeringud toorainetesse, materjalidesse, väärismetallidesse on sellise keskkonna suurimad võitjad, kallite hinnakordajatega eelmise kümnendi võitjad aga suure tõenäosusega ühed suurimad kaotajad.
Segasem keskkond koos kallima raha hinnaga tähendab meie jaoks ühtlasi ka huvitavaid võimalusi lisaks aktsiatele ka võlakirjaturgudel. Usume, et oleme aastaga läbi teinud järsu raha hinna korrektsiooni ning näeme täna olulisi võimalusi võlakirjaturgudel, millega laduda portfellidele vundament, mis teenib head intressitulu ja on vähem heitlik igapäevasest segadusest turgudel.
Teisipidi loob aga selline segasem keskkond ka mitmeid võimalusi lisaks võlakirjaturgudele ka aktsiaturgudel nagu 2022.a. näitas. Oleme suurte trendide muutuste keskel ning uusi trende varajaselt märgates on võimalik suurepäraselt tasustatud saada.
Usume jätkuvalt, et suurimaks trendimuutuseks eesolevatel aastatel saab olema oodatust kõrgem kaupade ja teenuste hinnatõus. Olgu selle põhjuseks jätkusuutlikkuse trend, mis kaupade ja toodete hindu alla ei too, vaid pigem vastupidi. Teisalt aga ka geopoliitika teravnemine maailma kahe suurima USA ja Hiina majanduste vahel. Trend, mille tunnistajateks oleme olnud juba mitmeid aastaid. Kui uue energiataristu ehitamine saab olema investeeringute mahukas ja kulukas, siis kui palju maksaks USA majanduse Hiinast sõltumatuks ehitamine? See protsess on alles alanud, ning odav see kindlasti olema ei saa. See kõik suurendab tegelikkuses majandusaktiivsust ja survestab hinnatõusu.
Me ei oota majanduses suurt pikaajalist langust, vaid usume, et pikaajalise kasvu vundament on tegelikult loodud lääneriikides. Lihtsalt sellel kõigel on oluline mõju pikaajalisele hinnatõusule ja seeläbi ka finantsvarade hindadele.
Samas näeme, et hindade tõusust võitvad varad on turgudel jätkuvalt odavalt hinnastatud. Kuna investorid ootavad eelmise kümnendi heade aegade tagasitulekut, siis hinnatõusu eest kaitsvad varad on müüdud taaskord atraktiivsetele tasemetele.
Energiahindade tõusu ootuses
Meie üks kesksemaid teemasid on olnud viimastel aastatel energiahindade tõusu ootus. Investorid keskenduvad täna peamiselt sellele, et millal vana energia nõudlus langema hakkab, unustades pea täielikult ära meie tänast majandust vedava energia pakkumise poole.
Lihtsustatult toimus suur energiarevolutsioon viimase 15 aasta jooksul USAs, kus kildagaasi ja -nafta näol toodi turule 2x Saudi-Araabia suurune tootmisvõimsus. Sellest järsust kasvust tulenevalt on turuosalised justkui loorberitele magama jäänud, uskudes, et odav energia on enesest mõistetav ja igavese kasvutrendiga. Kui aga vaadata sealsete nafta- ja gaasimaardlate numbrite taga olevat geoloogiat mudelite põhjal (Goehring & Rozencwajg Associates), mis seni on ka paika pidanud, näeme, et USA energiatootmine hakkab liikuma kasvust hoopi langusesse. Kolmest suurimast naftaväljast kaks, Eagle Ford ja Bakken, on ootuspäraselt juba languses, ning ainus kasv tuleb veel viimasest mahukast maardlast, Permianist.
Samas kui vaadata Permiani reserve, siis peaks USA energiatoomine tipnema 2-3a pärast, oluliselt varem kui vana energia nõudluse jahenemine võiks reaalsuseks saada (mille kasvuveduriteks on ennekõike kiire kasvuga riigid nagu India, Indoneesia jms). Usume, et näeme ettevaatavalt energiahindades järske hüppeid üles, sarnaselt 2022. aastale, kuna ülepakkumine on asendumas defitsiidiga.
Sarnased nõudluse ja pakkumise probleemid esinevad ka energiametallides ja laiemalt muudes maavarades. Nimetatud segmendid pakuvad ettevaatavalt investoritele atraktiivseid võimalusi, mis peaks rohkem kui küllaga katma ettevaatava inflatsiooniprobleemi oma tulususelt.
Oleme viimaste aastatega oluliselt suurendanud portfellide likviidsust, et vajadusel oleksime valmis tekkivaid võimalusi ära kasutama. Kuigi keskkond tundub muutlik, ning laiapõhjalise hinnatõusu eest kaitsvad varad liiguvad lühiajaliselt heitlikult, usume, et need samad taskud pakuvad atraktiivseid võimalusi pikaajalistele investoritele varade ostujõu säilitamiseks ja suurendamiseks.
Kaius Kiivramees
LHV portfellihaldur
Artikkel põhineb LHV portfellihalduse veebruari kuukirjal. Loe lähemalt LHV portfellihalduse teenuse kohta.
Tweet
