Eelmisel nädalal tutvustas USA president Barack Obama pangandussektori regulatsioone, mis peaks aitama ära hoida uusi finantskriise. Paratamatult tekib aga küsimus, kas regulatsioonid on piisavad ja kas need tegelevad õige probleemiga?
Olukorra taastumine finantsturgudel tõstis eelmisel aastal paljude pankade tulud kriisieelsele tasemele ja investeerimispangad nagu Goldman Sachs raporteerisid rekordilistest kasumitest. USA pangad otsustasid hea aasta puhul töötajatele maksta ca $150 miljardi dollari väärtuses boonuseid, mis tundub paljudele kriisis kannatajatele ebaõiglaselt suur summa. Eriti kurjaks on pankurite peale muutunud poliitikud, kes alles aasta tagasi päästsid finantsasutused maksumaksja rahaga pankrotist. Nüüd kurdavad poliitikud, et pankurid maksavad endale rekordilisi boonuseid, kuid samas keelduvad ettevõtetele ja tarbijatele laene väljastamast.
Neljapäeval peetud kõnes ütles B. Obama, et pankurid käituvad vastutustundetult ja reformid sektoris on hädavajalikud. Esiteks soovib Obama kehtestada pankade suurusele piirangud. See aitab vältida tulevikus olukorda, kus pangad on klassifitseeritud pankrotti minemiseks liiga suureks ("oluliseks") ja riik peab need maksumaksja rahaga päästma. Teiseks soovib Valge Maja lõpetada pankade lühiajalise spekuleerimise (kauplemise oma rahaga, investeerimise hedge-fondidesse jne).
Uute regulatsioonide idee tundub olevat jagada pangad madala riskiga ja suure riskiga finantsasutusteks. Esimesse gruppi kuuluks ilmselt pangad, kus hoitakse deposiite (neile jääks ilmselt ligipääs USA Föderaalreservi laenurahale). Teises grupis oleks näiteks Goldman Sachs ja Morgan Stanley, kes saavad võtta suuremaid riske, kuid kellel puudub ligipääs abile. Seetõttu kardetakse, et regulatsioonid teevad enim kahju suurtele pankadele nagu BofA Merrill Lynch, kus on integreeritud nii madala kui kõrgema riskiga tegevused, mis oleks reformide jõustumise korral vaja üksteisest lahutada.
Viimati sekkus valitsus nõnda rangelt finantssektori tegevusse pärast 1929. aastal alanud Suurt depressiooni, kui Glass-Steagalli seadusega eraldati jaepangad investeerimispankadest. Seadus püsis 1999. aastani, mille järel anti pankadele vabamad käed tegutsemiseks (loe pikemalt siit).
Praegu puuduvad detailid, kui rangelt uusi regulatsioone rakendatakse, mistõttu on raske öelda, milliseks kujuneb täpselt nende mõju. Üks tuline vaidluskoht on pankade oma rahaga kauplemise keelamine, mida on väga raske piiritleda ja millel on palju kõrvalmõjusid. Näiteks võib pankade rahaga kauplemise kaotamine vähendada finantsturgudel likviidsust, mis teeb klientidele tehingute tegemise kallimaks.
Detailidest olulisem on aga küsimus, kas antud regulatsioonid tegelevad õige probleemi lahendamisega? Kas kriisi põhjustas pankade kauplemine oma rahaga (nt JPM saab oma rahaga kauplemisest umbes protsendi oma tuludest)? Finantskriisi taga on reeglina pankade liigne laenamine, mille tagatiseks on võetud küsitava väärtusega varasid. Sageli on tagatiseks kinnisvara, mis hindade languse korral põhjustab laenuportfellis probleeme. Pigem peaks buumi ajal olema piisavalt efektiivsed regulatsioonid krediidikasvu piiramiseks, mida saab efektiivsemalt teha monetaarpoliitika, võimenduse piiramise ja suuremate kapitalinõuetega.
Mikk Taras
Tweet
