Järgneb tema arvamuslugu:
Ütlesin hiljuti Äripäeva küsimustele vastates, et väikeriigi börsi areng on paljuski “muna ja kana” teema. Ettevõtted, kes soovivad turule tulla küsivad, et kas leidub ikka piisavalt investoreid, kelle käest kapitali kaasata, ehk tasub minna mõnele suuremale börsile. Investorid, s.h. pensionifondid ütlevad jälle, et nad ei saa siia raha paigutada, kuna börsil pole piisavalt suuri ja likviidsete aktsiatega ettevõtteid. Kindlasti aitaks stabiilselt lisanduv pensioniraha turu arengule kaasa. Kriitikud väidavad kohe, et pensioniraha on selleks liiga väärtuslik, et seda Eesti börsiaktsiatesse investeerida. Miks peetakse meie börsil noteeritud aktsiaid riskantsemaks kui avalikust käibest eemal olevad võlakirjad, kuhu siinset pensioniraha on paigutatud? Jah, kindlasti on õpitud ja küllap 2008-2009 aastal tehtud investeerimisvigu sama kergelt enam ei korrata. Miks suhtutakse Eesti majanduse lipulaevadesse sellise skeptilisusega? Miks arvatakse, et väikeosalus Tallinki, Kaubamaja, Nordeconi, Tallinna Vesi või mõne teise soliidse Eesti ettevõtte omanike ringis oleks riskantsem kui rahapaigutus Kreeka valitsuse võlakirjadesse, Luka Adriatic Property Kinnisvarafondi või mõnda teise piiritagusesse väärtpaberisse? Need näited ei ole suvaliselt välja mõeldud, vaid on avalik info selle kohta, kuhu täna paigutavad raha meie erinevad pensionifondide juhid.
Suurem osa arenenud riikide kapitaliturgudest on üles ehitatud kohalike pensionifondide pikaajalise raha toel. Ka täna leiame Põhjala börsifirmade omanikeringist päris palju nii riiklike kui erapensionifondide raha. Ja seda väga erineva suuruse ja riskisusega ettevõtetes. Eestis tegutsevad pensionifondid on Tallinna börsil noteeritud ettevõtete aktsiatesse ja võlakirjadesse paigutanud 65 miljonit krooni. See on vähem kui POOL PROTSENTI kõigist pensionifondide varadest ning VEERAND PROTSENTI meie kodubörsi turukapitalisatsioonist. Võib olla on osa pensioniraha meile investeeritud läbi teiste fondide, kuid arvestades Eesti tühist osakaalu erinevates Ida-Euroopa suunalistes fondides, võib olla üsna kindel, et märkimisväärset lisa me 65 miljonile ei leiaks. Ka kõige konservatiivsema investeerimisstrateegia kontekstis on seda minu arust põhjendamatult vähe.
Riskide hajutamise seisukohalt on täiesti loogiline, et oluline osa rohkem kui 15 miljardist pensionifondide kroonist on investeeritud Eestist välja. Ma kindlasti ei toetaks Poola valitsuse lähenemist, kes kohustab 90% pensionirahast Varssavi börsile investeerima. Samas oleks kümnendiku või viiendiku paigutamine täiesti põhjendatud. Poola turu näitel on ka kõigile teada see, et Varssavi börsi pidevate IPOde edu on seotud just pideva raha juurde vooluga. Seetõttu ei ole kohane võtta eelduseks vaid tänane Tallinna börsi ettevõtete loetelu ja seostada see järjest kasvava pensionirahaga, mis hakkaks börsil domineerima. On kindel, et pidev pensionifondide rahapaigutus koduturule tooks juurde Eesti börsiettevõtteid. See oleks kasulik ka kõigile teistele investoritele ning ka makromajanduslikult - väheneks laenukapitali osakaal ning meie sõltuvus välisrahastamisest.
Kas Eesti riik võiks kehtestada kohustuse osa raha meie börsile investeerida? Võiks, kuid Euroopa kapitali vaba liikumise taustal on selliste piirangute kehtestamine küsitav. Näiteks Poola poolt kehtestatud piirangud on Euroopa Komisjon juba ka Euroopa Kohtusse kaevanud. Kui vaadata, kes on seda vähestki raha kodubörsile investeerinud, siis torkavad selgelt silma LHV, ERGO ja Sampo. Suurt osa Eesti pensionifonde juhitakse täna Rootsi emapankadest Stockholmist ja on kurvastav, et need fondid ei ole meie aktsiatesse kroonigi paigutanud. Oleks tervitatav, kui turul liidrirolli omavad suuremad fondivalitsejad näitaksid head eeskuju ning paigutaks osa kohalikust pensionirahast ka kohalikule turule kasvama
Artikkel ilmus 24. märtsil Invest Mentori lehel
Tweet