Kas sügiseks on gaas kaks korda kallim?

Henry Groppe näol on tegu nafta, gaasi ja petrokeemiasektorit juba viimased 55 aastat lähedalt jälginud tööstusharu veteraniga, kes hoiab või on hoidnud erinevaid positsioone sellistes tööstusharu gigantides nagu Arabian American Oil Company, Dow Chemical, Monsanto, Texaco jt. Oma vaadetega on ta tihti vastuolus konsensusootusega, kuid tõik, mida tuleb siinkohal kindlasti mainida, peitub asjaolus, et konsensuse poolt vaadatuna on tema ’ebatõenäolised’ vaated tihti ka realiseerunud.

Näiteks kui 1980. aastal tõusis naftahind ca $40 juurde barrelist ning suurem osa analüütikutest prognoosis juba hinna kerkimist $100 juurde, siis Groppe ütles, et 1980ndate aastate keskpaigaks vajub hind tagasi ca $15 juurde. Nii ka läks. Kui 1998. aastal maksis nafta vaid ca $10 barrelist ning prognoosijad ennustasid, et see jääb selle hinna juurde nüüd pikaks ajaks, siis nõudluse ja pakkumise suhet analüüsiva Groppe arvamuseks oli, et ees on ootamas kiire hinnatõus. Nii ka läks, kuna 2000. aasta alguseks maksis nafta juba kolm korda rohkem ehk ca $30 barrelist. Kui kaks aastat tagasi oli pärast hiigelrallit naftahind kerkinud juba $150 dollarini ning analüütikud ja spekulandid üksteise võidu uusi kõrgemaid hinnasihte välja mõtlesid (ning Goldman Sachs endale ’tuntust kogus’ oma ebaõnnestunud $200 prognoosiga), ütles Groppe, et ca poole aasta pärast on hinnad taas ca $60-$70 juures. Nii läks ka tollel korral. Sedapuhku on oma optimistlike maagaasisektori vaadetega Groppe taas konsensusega vastuolus.

Põhjuseid, miks Groppe ootab gaasihinnale väga kiiret tõusu, on omajagu. Esiteks usub ta, et paljuräägitud shale gas ehk kildagaasi puurimine võib olla küll odav, kuid puurimistehnoloogia tõttu tuleb neid puurtorne veelgi kiiremini ühe asukoha pealt teisele viia, sest sellise puurimise korral väheneb surve esimesel aastal mitte enam traditsioonilised 25%, vaid ca 45%. Jutte, nagu USA upuks shale gasi pakkumisse, ta ei usu. Teiseks, kui kildagaasi puurivate tornide arv on tõusnud juba uute rekorditeni, siis nii-öelda tavalistes gaasimaardlates on puurtornide arv kriisieelse ajaga võrreldes ca 70% väiksem. Ja kui kildagaas kokku moodustab USA gaasipakkumisest vaid 6% ja nii-öelda tavagaas 94%, on esimeses segmendis nähtud puurtornide arvu rekordiline kasv teise segmendi jätkuva madalseisu taustal tema arvates võrdlemisi irrelevantne. Kolmandaks peab Groppe tõenäoliseks, et USA poolt raporteeritavad gaasivarude suurused on ülehinnatud, kuna ametnikud koguvad tootmisinfot vaid suurematelt puurijatelt ja siis kannavad selle lineaarselt väiksematele tootjatele edasi. Paljud väiksemad tootjad on madalate hindade tõttu aga oma tootmise juba kinni pannud või seda oluliselt vähendanud. Sellest punktist on ka varemgi juttu olnud ning neil arengutel tasub kindlasti silma peal hoida. USA ametliku maagaasivarude hinnangu järgi on varud hetkel ajaloolise normivahemiku (hall ala) piires (võrreldes eelmise aastaga peaksid varud olema ca 5% suuremad ning 5 aasta keskmisega võrreldes ca 18% suuremad). Groppe aga usub, et varude suurus on ülehinnatud ning et kevad-suvine varude kasv jääb tavapärasele oluliselt alla ning see toobki juba sügise alguseks kaasa oluliselt kõrgemad hinnad.

Kui naftahind on viimastel nädalatel kukkunud, siis maagaasihind on hakanud juba tasapisi ülespoole liikuma. Mehhiko lahel toimunud naftapuurtorni õnnetus näitas, et gaasipuurimine on oluliselt ohutum kui süvaveest nafta ammutamine ning lisaks eelpoolmainitud teguritele võivad ka USA poliitilised jõud tulevikus pooldada gaasi laiemat tarbimist. Maagaasi viimase aja hinnagraafik on järgmine:

Groppe inglisekeelset aprilli lõpus tehtud pikemat arvamuslugu saab lugeda siit. 

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.