Eesti majanduskasv - Euroopa esirinnas

Viimase 15 aasta jooksul on Eesti areng olnud imetlusväärne ning praegusel hetkel võime rääkida situatsioonist, kus Lääne-Euroopale elatustasemes  järelejõudmine on reaalne juba lähitulevikus. Kuid Euroopa rikkaimate riikide sekka  jõudmiseks  peaks pidev areng jätkuma ka tulevikus ning see nõuab tarka majanduspoliitikat. Eesti on vähem kui 20 aastat nautinud majandusvabadust  ja  juba oleme marulise tempoga lähenenud Euroopa elatustasemele. Vundament  kiireks lähenemiseks ka edaspidi on igatahes laotud.

Eurostati andmetel moodustas 2009. aastal Eesti SKP ühe elaniku kohta ostujõu pariteedi alusel 62% Euroopa Liidu keskmisest. Enne majanduslangust  olime 70% lähistel Euroopa Liidu keskmisest. Majanduslangus, mis oli protsendiliselt Euroopa üks suurimaid, viis meid mõned protsendipunktid tagasi. Kui aga mõelda, et kümme aastat tagasi olime 42% EL keskmisest, siis edasiminek on olnud üüratu. „Oleks“ on küll paha poiss aga ma arvan, et kui majanduskriis oleks meil natuke kergem olnud, saanuks 70% EL keskmisest ostujõust jõukohaseks ja seda kõike ainult 10 aastaga. Raske on muidugi prognoosida, millal me Euroopale järele jõuame, kuid Euroopa kiireima majanduskasvuga peaks 10 aasta pärast olema Eesti ostujõu poolest vähemalt 90% EL keskmisest. See poleks üldsegi halb saavutus.

Iirimaa, kes kunagi oli Euroopa Liidu üks vaesemaid riike, on nüüdseks elatustasemelt Luksemburgi järel teine ning sama kiiresti kui on kasvanud nende majandus, on kasvanud ka nende sõna tähtsus. Eesti on väga lähedal kordamaks Iirimaa saavutust. Aastatel 2000-2009 olime Euroopa Liidu kiireimini edasiliikuv riik majanduskasvus.

                                       Allikas: Eurostat

Kuigi võrdlusbaas on riikidel väga erinev, ei tasu siiski alahinnata Eesti arengut 21. sajandil. Eesti oli juba kord esimene keskmises majanduskasvus. Kui välja jätta 2009. aasta suur langus, oli Eesti keskmine kasv 7%. Võttes ette järgmised 10 aastat (2010-2019), siis minu silmis pole võimalik, et oleme majanduskasvus endiselt Euroopa esimesed aga kui natukenegi statistikas sorida, siis teatud šansid esimeste seas olemiseks siiski eksisteerivad. Kindlasti pakuvad meile konkurentsi Bulgaaria ja Rumeenia, kuna nad on samal tasemel kui meie 10 aastat tagasi ja Bulgaaria on suutnud end ka korralikult majandada. Toome siis mõned tugevad argumendid, mis meie vundamendi stabiilselt kiireks majanduskasvuks on taganud.

Enamikes Euroopa riikides on kriisi kaasnähuna paisunud eelarvedefitsiit  ja suurenenud valitsuste võlakoormus seoses ulatuslike toetusprogrammidega, mis pikemaajaliselt  lisab survet fiskaaltasakaalule. Kriisi käigus on Euroopa käitunud keskmiselt tasakaalukamalt kui USA – keskpank on hoidunud USA eeskujul intressimäärade nulli langetamisest, rahatrükkimine on olnud mõõdukam ning enamike riikide eelarvedefitsiit on püsinud madalam (väiksem stiimul).

Lisaks Lätile on maksutulude kokkuvarisemise tõttu pidanud IMF-i poole pöörduma Ungari, Rumeenia, Kreeka ja Ukraina. Sel moel on IMF suutnud Ida-Euroopas ära hoida Aasia kriisi laadset regionaalset kokkuvarisemist. Sellele vaatamata kestab ebakindlus ja paljudes riikides kriisijärgse maailmaga kohandumine, mistõttu ei ole täiendavate raskuste ilmnemine päevakorrast veel lõplikult maas.  Samuti on tekkimas erisused Euroopa riikide vahel. Vaadates finantsseisu riikide tasemel, siis Saksamaa, Prantsusmaa ja Skandinaavia paistavad maailma keskmisega võrreldes ligi 3  aasta lõikes üsna hea tervise juures olevate riikidena. Samas näiteks Lõuna-Euroopa (Kreeka, Hispaania, Itaalia, Portugal) majanduslik potentsiaal paistab sama perioodi lõikes kesisem, suuremad probleemid on kõrge riigivõlg ning  jätkuv riigituludest suurem kulutamine.

                                        Allikas: Eurostat

                                        Allikas: Eurostat

Mulle igatahes näitavad need tabelid seda, et Skandinaavias osatakse oma eelarveid tasakaalus hoida, on suudetud vähendada valitsuse võlga. Ka Bulgaaria on suutnud end hästi majandada. Eestit võiks vabalt lugeda Põhjamaaks mitte Baltimaaks. Kui enamus EL riike peab lähiaastatel Maastrichti kriteeriumite täitmiseks pingutama hakkama (eelarvedefitsiit, valitsuse võlg), siis Eesti, kelle eelarve on mahtunud sinna kriteeriumisse, ei pea sellepärast väga muretsema. Seega pole vaja leida kohti, kus saaks püksirihma pingutada.

Üks esimesi tõdesid, mis mul ülikooli majanduskursusest hästi meelde jäi, oli see, et headel aegadel pane raha kõrvale ja siis halvematel aegadel saad varusid pehmemaks maandumiseks kasutada. Seisuga 30.06.2010 moodustasid riigikassa halduses olevad riigi finantsvarad 13,6 miljardit krooni. See summa pole küll märkimisväärselt suur aga näitab ära kui hästi on Eesti oma eelarvet suutnud tasakaalus hoida, pannes headel aegadel vabasid finantsvahendeid kõrvale. Kui sellele rahale lisada struktuurifondidest saadav raha, lähevad  numbrid aina ilusamaks.

Perioodil 2007-2013 on Eestil võimalik kasutada vahendeid 53,3 miljardi krooni ulatuses, seega aastas ligikaudu 2 korda rohkem kui eelnevatel aastatel. Ülaltoodud summasid suurendavad Eesti riigi poolt kohustusliku kaasrahastamisena lisatud vahendid. Praeguse seisuga oleme ära kasutanud sellest summast umbes 10 miljardit. Järelikult süstitakse EL struktuurifondidest lähiaastatel Eesti majandusse üle 40 miljardi krooni.  Lisaks tulevad välisinvesteeringud riiki tagasi ja selle eest peame tänama eurot, kui ka Eesti majanduspoliitikat. Valitsus on teinud tublit tööd eelarveseisu stabiliseerimiseks ja majanduskeskkonna parandamiseks, seda kinnitab kas või euroala liikmelisus.

Euro aitab Eestil end paljudest teistest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest eristada. See aitab meil taas Balti tiigriks saada ja välisinvestorites ning miks mitte ka potentsiaalsetes puhkusereisijates huvi Eesti vastu tekitada. Olgem ausad, pole praegusest raskemat aega Maastrichti kriteeriumide täitmiseks. Neid riike võib Euroopas ainult ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Neile, kellele meeldivad sirged ja üheselt kindlad seosed, selline olukord kindlasti ei meeldi. Kuid tuleb siiski tõdeda, et erinevaid arvamusi ja võimalusi arvestav keskkond on Eesti majanduse jaoks oluliselt parem kui aasta-poolteise tagune seis. Küsimus ei ole ainult selles, et maailmas on majanduslangus peatunud ja asendunud tõusuga. Eesti ettevõtjail ja valitsusel oli ikkagi päris keeruline tegutseda olukorras, kus kõik meile mõistlikud sammud tundusid teistele valed ja hukatuslikud ning suur hulk aega ja energiat tuli kulutada seletamisele ja oma valikute põhjendamisele. Asjaolu, et Eesti põhiline müügiturg – Euroopa – pakub muu maailmaga võrreldes vägagi kehvasid võimalusi, võib küll muret tekitada, kuid tõsiasi, et domineerivad positiivsed ootused, on tähtsam.

Viimaste kuude Eesti majandusuudistes ongi olnud rohkesti positiivseid noote: jõudsalt on kasvanud tööstustoodang ja eksport ning vähenenud registreeritud tööotsijate arv. Positiivne on ka Eesti euroalaga liitumise käivitumine ja see, et riigieelarve maksutulud on olnud üldjoontes head. Seetõttu ei olegi üllatav, et ettevõtete ja tarbijate kindlustunne on näidanud tõusu ja hirm tuleviku kehvemate arengute pärast on vähenenud.

Muidugi ei ole kõik asjad liikunud parimal võimalikul viisil. Kuid sügavast majanduskriisist kiiret väljumist oleks olnud naiivne loota.  Just tänu ekspordile on kasvanud tööstustoodang ning väheneb jõudsalt osaajatöö ja koondamine. See aga suurendab sissetulekuid, luues Eestis võimaluse ka tarbimise kasvuks.  Paljud ettevõtted on ka kaugemale tulevikule mõeldes hakanud investeerima tootmise moderniseerimisse ja automatiseerimisse.

Paljud kõrvutavad majanduskasvu ja börsi. Eelmine aasta tõusis Tallinna börsiindeks 47%, mis on kindlasti üks parimaid tulemusi Euroopas.  Käesoleva aasta esimeses kvartalis tõusis börs 41%, mida mõjutas euro kasutuselevõtu tõenäosuse suurenemine ning enamike Euroopa riikide ja ettevõtete majandusnäitajate paranemine. Niisiis annab Tallinna börs juba mingisuguse aimduse kuhu poole me liikuma hakkame. Loodame, et siis börs ei valeta.

Kokkuvõttes sõltuvad Eesti tulevikuperspektiivid paljudest sise- ja välismaistest tendentsidest.

Võib  öelda, et Eesti areng on viimasel kümnel aastal olnud paljulubav, mille tulemusena oleme Euroopale samm sammu haaval järele jõudmas. Nüüd aga ei tohiks riik jääda loorberitele puhkama ning tuleks kindlustada stabiilne areng, et saaksime ka edaspidi oma majandusliku olukorra üle uhkust tunda ning et inimene Eestis elaks sama hästi kui iga teine eurooplane. Kindla visiooni ning õigete majanduspoliitiliste otsuste korral ei tohiks see aeg väga kaugel olla. Järgmisel 10-aastasel perioodil hakkab hästi minema Skandinaavia riikidel, Saksamaal, Eestil (Läti ja Leedu longivad meie kannul) ja ka Rumeenia ja Bulgaaria näitavad kiiret arengut.

Lõpetuseks, kui suuremad statistikamajad prognoosivad meie käesoleva aasta majanduskasvu 1% lähedale, siis minu nägemuse järgi peaks Eesti majandus sel aastal palju kiiremini edasi sõudma. Eesti selleaastane majanduskasv peaks tulema 4% juurde ja küündima järgmisel aastal 5%ni. Kümne aasta majanduskasv peaks tulema keskmiselt 4-4,5% ehk siis natuke väiksem võrrelduna eelmise kümnendi tulemusega ning ilma suurema krahhita.