Jaapani majandus tegi pärast II maailmasõda läbi hämmastava arengu. Kuid 1990. aastal tabas Jaapani majandust kriis ja on sellest ajast alates stagneerunud. Jaapan on olnud järgnevad 20 aastat kui majandusteaduste labor, kus katsetati läbi kõikvõimalikud Keynes’i majanduslanguse „ravimid“.
1985. aasta Plaza Accordiga leppisid Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Jaapani, Suurbritannia ja USA valitsused kokku USA dollari väärtuse vähendamises Jaapani jeeni suhtes. Eesmärgiks oli vähendada USA jooksevkonto puudujääki ja toetada langusest taastuvat majandust. USA dollari suhtes üle 50% tugevnenud jeen andis Jaapani ekspordile tugeva löögi, vähendades ekspordipõhist majanduskasvu 4,4% pealt 2,9 protsendini 1986. aastal.
Tugevnenud jeeni tasakaalustamiseks vähendas Jaapani keskpank (BOJ) diskontomäära 5% pealt 2,5% peale, mille tulemusena suunati tekkinud rahavoog kinnisvarasse ja börsile, tekitades sellega ajaloo ühe suurima finantsmulli.
Enne turu kokkuvarisemist 1990. aastal oli Jaapani börs hetkeks suurem kui USA turg. Mulli tipphetkel moodustas Tokyo börsi väärtus 42% maailma börside koguväärtusest ja Jaapani kinnisvara väärtus moodustas poole kogu maakera maismaaväärtusest, samas kui Jaapan pindala moodustab kõigest 3% maakera maismaast. 1989. aastal oli Jaapani kinnisvara hinnatud $24 triljonini – 4 korda suurem kogu USA kinnisvara väärtusest. Jaapani rahvastik moodustab seejuures alla 50% USA rahvastikust ja ligikaudu 60% USA majandusest.
Tekkinud olukorra rahustamiseks tõstis BOJ intressimäära aastatel 1989 ja 1990 kokku viis korda 6% peale. Pärast seda varises turg kokku. Nikkei indeks kukkus 1989. aasta tipust 39000 punkti juurest kolme aastaga üle 60%. 1990ndate keskpaigas indeks küll kosus natuke, lootuses, et majandus hakkab taastuma, kuid väljavaadete halvenedes kukkusid turud edasi. Tänaseks päevaks on indeks kukkunud 9500 punkti juurde ehk on kokku langenud 75%, kuigi põhi – 7568 punkti – saavutati 2009. aasta veebruaris.
Pärast mulli lõhkemist alustas Jaapani valitsus suure hooga keinsianistliku fiskaal- ja monetaarpoliitika elluviimist. Esimese sammuma alandati intressimäärad aastatel 1991-1995 väga agressiivselt 0,5 protsendini. Teise sammuma käivitati kuus majanduse stimuleerimise programmi vahemikus 1992-1995, kogusummas ¥65,6 triljonit. Samas alandati 1994. aastal ka makse, mida üritati teha ka 1998. aastal, kuid kordagi ei vähendatud avaliku sektori kulutusi.
1998. aastal käivitati järgmine ¥16,7 triljoniline majanduse ergutusprogramm, millest pool kulus avalike tööde projektidele. Sama aasta lõpus läks käiku järjekordne stiimulprogramm, mille mahuks oli ¥23,9 triljonit. Järgmisel aastal tehti veel 18-triljoniline programm ja 2000. aasta oktoobris veel üks 11-triljoniline ergutusprogramm. Kokkuvõttes tehti 1990ndatel kokku 10 stiimulprogrammi, mille kogumahuks kujunes üle 100 triljoni jeeni. Nominaalne SKT kasv oli samas aastatel 1997-2001 enamus ajast negatiivne.
Kuna pelgalt stiimulprogrammid tsentraalsetele planeerijatele loodetud tulemusi ei andnud, käivitati 2001. aastal järgmine programm „kvantitatiivse lõdvendamise“ näol, et suurendada finantssüsteemi likviidsust. 2003. aastaks olid langevad maahinnad lõpuks stabiliseerumas. BOJ hoidis intressimäärasid nullis kuni 2007. aasta alguseni, peale mida kergitati intressimäärad kahes etapis 0,5% peale, kuid õige pea viidi tagasi nulli.
2008. aastal teatas Jaapani valitsus uue ¥11,5-triljonilise stiimulprogrammi käivitamisest, millest 10 triljonit moodustasid laenud ja laenugarantiid. Juulis oli Jaapani majandus läbi elanud seitsme aasta suurima languse ja ühtlasi kerkis inflatsioonimäär 2 protsendini viimase kümnendi jooksul. Uut raha suunati absoluutselt igasse sektorisse.
Pärast seda kui Jaapani majandus oli 2009. aasta I kvartalis kukkunud rekordilised 15,2% – eelneval kvartalil oli majandus kukkunud 14,4% – teatati uuest stiimulprogrammist, mille summa oli ¥10 triljonit. 2009. detsembris ütles BOJ, et ei null-protsendine inflatsioonimäär ega langevad hinnad ole aktsepteeritav ja intressimäärasid hoitakse 0,1% juures vähemalt 2012. aastani.
Üks tulihingelisemaid keinsiniste, Nobeli preemia laureaat Paul Krugman, kes muuhulgas kritiseeris ka teisipäevast Föderaalreservi otsust, millega tema sõnul ei stimuleerita majandust piisavalt, väitis, et kuigi Jaapan on ajanud kõik need aastad praktiliselt null-protsendist intressimäärapoliitikat, on isegi see tase liiga kõrge. Kõikidest ergutusprogrammidest hoolimata on valitsus teinud liiga vähe! Keinsinistid väidavad üldjuhul, et kui stiimulprogramme poleks rakendatud, oleks olukord veelgi hullem, kuigi ajaloost on näiteid, kus ilma igasuguse stiimulita on majanduslangused möödunud aasta-paariga (näiteks 1920-21. aasta majanduslangus USAs).
Kuigi Jaapanis on jätkuvalt viimase 20 aasta jooksul läbi proovitud põhimõtteliselt kõik mõeldavad keinsianistlikud meetodid, et stagneeruvat majandust ümber pöörata, ei ole tulemuseks saadud muud kui 200 protsendile SKTst lähenev avaliku sektori võlatase ja aastased eelarvepuudujäägid, mis ulatuvad 6-7 protsendini SKTst. Keinsinistlikud stiimulprogrammid, kvantitatiivsed lõdvendamised ja avalike tööde projektid ei ole töötanud Jaapani peal, ega saa töötama ka ühegi teise riigi majanduse peal.
Tweet
