Viimase aja makrouudistest hakkab silma USA töötusmäär, mis on nüüdseks juba väga pikalt nõrkust näidanud. Positiivsed arengud on seejuures olnud võrdlemisi tagasihoidlikud ja mitmeti ootustele alla jäänud. Enne, kui tööturg jalad alla saab, ei ole aga mõtet majanduse taastumisest rääkida.
Viimatine kriis on USA tööjõuturule andnud tugeva tagasilöögi ning tuleb välja, et taastumine on vägagi kaelamurdvaks muutunud. Tööturu seisukorra poolest seljatab praegune olukord ebatavaliselt nõrga taastumisega mitmeid varasemaid kriise. Oletades, et 2009. aasta juuni oli kriisi põhjaks, on esimese kriisijärgse aasta jooksul USA põllumajandusväliste töökohtade hulk jäänud sisuliselt muutumatuks, samal ajal kui seitsme eelmise kriisi jooksul on sama näitaja teinud keskmiselt 2.3% pp suuruse tõusu. Töötusmäär oli eelmise sajandi Teisele maailmasõjale järgnenud perioodil kõrgem vaid 1980ndate alguses. Kui võtta kriteeriumiks tööturu olukorra taastumine kriisieelsete tippude tasemele, siis võtab praegune kriis endale esikoha ning praegu ei olda veel kaugeltki 2007. aasta tippude lähedal. All toodud graafikult on hästi näha, kuidas viimatise kriisi jooksul kaotatud töökohtade taastamine on võtnud oluliselt rohkem aega kui varasematel langustel. Võrdlusena võiks praegune olukord sarnaneda vaid Suure depressiooniga, mida ei ole käesoleval graafikul välja toodud.
Allikas: CalculatedRiskBlog.com
Mis aga põhjustab sellist pikaajalist tööjõuturu nõrkust? Morgan Stanley analüütikud on sellega seoses välja toonud paar tegurit, mida nad kõige olulisemaks on pidanud. Analüütikud usuvad, et töökohtade aeglase taastumise taga on töötajatele fikseeritud tervishoiukulude suurus. Nimelt arvestatakse tervishoiu kulutusi iga töötaja kohta ja seejuures ei mängi töökoormus mingit rolli. Seepärast on praeguses olukorras tööpakkujal mõistlikum jätta töötajate arv samaks ning tõsta olemasolevate töötajate efektiivsust ja pakkuda neile suuremat töökoormust. Kulud tervishoiule on viimasel kümnendil hakanud muutuma järjest olulisemaks faktoriks, moodustades palkadest ca 8% ja erasektoris rohkemgi. Tervishoiu kulutused on 2008. aastale eelnenud kümnendi jooksul kasvanud kiirusega 6.9% aastas. Samal perioodil on palkade suurused keskmiselt kasvanud 4.5% aastas.
Eelmise nädala lõpus avalikustatud tööjõuturu raport kinnitab samuti üldist suunda olemasoleva tööjõu efektiivsuse kasvule. Nimelt jäi töötusmäär juulis eelmise kuuga võrreldes samale tasemele ehk 9.5% peale. Põllumajandusväliste töökohtade arv üllatas negatiivselt kui vähenes oodatud 87 tuhande asemel 131 tuhande võrra ning eelmise kuu näitaja kohaldati poole võrra nõrgemaks. Seevastu tõusis keskmine töönädala pikkus 0.1 tunni võrra 34.2 tunni peale. Selline nädalaste töötundide arvu kasv ei aita aga kaasa töötute olukorra parandamisele ja ei suuda tarbijatesse sisendada vajalikku enesekindlust. Kuna töötusmäär on majanduse üldise olukorra juhtivaks indikaatoriks, siis on praegune tendents ja väga pikaajaliselt veniv taastumine nõrgaks märgiks majanduse üldise tervise kohta.
Lisaks tervishoiuga seotud kulutustele on tööturul toodud välja veel kolm tegurit, mis taastumise tempot tugevalt aeglustavad. Esimese põhjusena ei ole tööandjad võimelised leidma töötajaid, kelle oskused vastaksid ootustele. Põhjuseks on tööjõu halb jaotumine enne kriisi, mistõttu on varasemalt populaarsetes valdkondades tegutsenud inimestel keeruline uut töökohta leida. Samuti mõjutab sobivate töötajate valikut USA tööturu süsteem, mis ei soodusta võõrtööjõu kasutamist. Teiseks probleemiks on tööjõu mobiilsuse langus seoses kinnisvaramulli lõhkemisega. Suure depressiooni päevil olid inimesed avatud peaaegu kõikidele töökohtadele, mis saadaval olid. Tänapäeval on aga iga neljas majaomanik oma majas lõksus. Paljud tööealised inimesed võlgnevad rohkem, kui nende maja väärt on ning sellest tulenevalt ei ole neil võimalik uut töökohta leida enne, kuni nad ei ole oma maja ära müünud ja kohustustest vabanenud. Uuringute põhjal on suure võlakoormaga majaomanikud teistest kolmandiku võrra vähem mobiilsed. Kolmandaks teguriks on asjaolu, et poliitiline ebastabiilsus mõjub majandusele ja turgudele negatiivselt. Seejuures toovad küsimused tervishoiu, eelarve, maksude, pensionide ja palju muu kohta kaasa nõrkuse turgudel, sest inimesed väldivad ebakindlas olukorras kulutusi ja suuremaid otsuseid.
Kindlasti tuleks aga märkida, et USA tööjõuturu nõrkus ei ole ainult viimatise kriisi kaasnähuks, vaid on näidanud negatiivsust juba pikema perioodi jooksul. Näiteks aastatel 1989 kuni 1999 tekkis USA majanduses 21.7 miljonit uut töökohta. Selle sajandi alguses ajavahemikul 1999 kuni 2009 on seevastu kadunud 944 tuhat töökohta. Sarnast võrdlust jätkates tekkis 1990. aastale järgnenud 8 aasta jooksul 16 miljonit uut töökohta ning 2000. aastale järgnenud 8 aasta jooksul natuke vähem kui 7.5 miljonit uut töökohta. Tööturu laiematest probleemidest annab märku ka pikaajaliste töötute (üle 27 nädala) 45.2% suurune osakaal kõikidest töötutest.
Samas on taastumiseni veel väga pikk tee käia. USA vajab iga kuu keskmiselt 125 tuhat uut töökohta, et pidada sammu kasvava rahvaarvuga. Alles pärast seda, kui sisuliselt suudetakse nulli jääda, on võimalik tegutseda kriisi ajal kaotatud 8.8 miljoni töökoha taastamise ja 3 miljoni töökohaga, mis oleksid muidu pidanud viimaste aastate jooksul tekkima. Kiiret taastumist ei ole kindlasti mõtet oodata, kuna töötusmäära langemine tagasi 2007. aasta tasemeteni võtaks vähemalt kuus aastat isegi juhul, kui iga kuu tekiks keskmiselt pidevalt 290 tuhat uut töökohta. Enam ei kõla nii ebareaalselt ka võimalus, et praegune tööturg teeb üle Suure depressiooni 25 aasta pikkuse taastumise rekordi. Nimelt on sama skaala järgi hinnatuna töötuse tase alustanud oma langust juba 2000. aasta alguses tehtud tippudest. Kui töökohtade taastumisel ei teki suuri muutusi ja aktiivsus jääb endiselt madalaks, siis on võimalik, et töötusmäärad ei jõua lähikümnenditelgi kriisieelsete tasemeteni.
Allikas: SeekingAlpha.com
| Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid. |
 |
Tweet
