1985. aasta 22. septembril otsustasid USA, Jaapani, Lääne-Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia rahandusministrid, et USA dollar peab nõrgenema. New Yorgis asuvas Plaza Hotellis sõlmitud kokkuleppele järgnenud aastatel kukkus dollar jeeni ja saksa marga suhtes ca 50%.
Varsti pärast Plaza Accordi sõlmimist hakkasid Jaapani majanduses ilmnema probleemid, milles on tihti süüdistatud just kallimat jeeni (mis toetas ekspansiivset rahapoliitikat, millega kaasnes erinevate varaklassides mullistumise). Enne mulli lõhkemist tuli Jaapani aktsiate eest välja käia 5.5x raamatupidamislikku väärtust ja 70x kasumit aktsia kohta. Aktsiaturud saavutasid tipu 1989. aastal ja kinnisvara hinnad hakkasid kukkuma 1991. aastal. Paberil kadus mulli lõhkemisega Jaapani rikkusest $16 triljonit (suhtena SKPsse oluliselt rohkem võrreldes viimase kriisiga). Samuti tasub tähele panna, et Nikkei indeks kaupleb jätkuvalt 75% madalamal 1989. aasta tipust (loe: Jaapan - keinsianismi ebaõnnestunud eksperiment).
Paljud analüütikud kardavad, et äsja toimunud G20 kohtumisel tahab USA ajalugu korrata. Jeeni asemel on sihikule võetud hiina jüaan. USA süüdistab Hiinat odava jüaani kursiga manipuleerimises, mis suurendab Hiina eksporti USAsse, kuid vähendab Hiina importi USAst. Äsja avaldatud statistika järgi kasvas Hiina kaubandusbilansi ülejääk oktoobris $27 miljardi peale (märgatavalt rohkem viimaste aastate kuisest keskmisest ülejäägist). Hiinlased on ka ise nõus, et jüaani kurss tuleb muuta paindlikumaks (ajalukku vaadates on kallima jüaani kursi mõju kaubandusbilansi vähenemisele muidugi küsitav). Samas ei soovi Hiina USA survele alluda. Hiina peaminister on korduvalt rõhutanud, et Hiina majandus on jätkuvalt ebakindel, koordineerimata ja ebastabiilne (link), mistõttu võib jüaani suurem revalveerimine Hiina eksportijatele probleeme tekitada. Alates suvest on Hiina jüaani kurssi samm-sammu haaval dollari suhtes kallimaks muutunud, kuid siiani on sammud olnud rohkem sümboolsed.
Nobeli majanduspreemia laureaat R. Mundell ei soovita Hiinal USA nõudmistele alluda, öeldes: "China should learn from Japan's experience and prevent its currency from rising too fast," (link)
Sarnasusi Hiina ja Jaapani Teise maailmasõja järgse majanduskasvu vahel on esmapilgul palju. Mõlema arengumudeli puhul toetab kasvu ekspordile, valuutakurss püsib odav, välisvaluutareservid suurenevad, säästetakse palju ja kapitaliinvesteeringute suhe SKPsse püsib kõrge.
Samas tasub enne Hiina ja Jaapani võrdlust küsida, miks tekkisid Jaapanis pärast Plaza Accordiga kaasnenud jeeni kallinemist nõnda suured probleemid, kuid Saksamaal, kus kallines mark, suudeti probleeme vältida?
Üks seletus Jaapani probleemidele on 80ndatel toimunud finantssektori dereguleerimine. Suuremad Jaapani ettevõtted kasutasid tol ajal finantsvahendite saamiseks üha rohkem võlakirjade ja aktsiate väljastamist. Pangad otsisid aga uusi kliente väiksemate ettevõtete seast. Väljastatud laenude tagatiseks oli kinnisvara. Kui kinnisvara hinnad hakkasid kukkuma ja ettevõtted sattusid makseraskustesse, kandusid probleemid kiirelt üle ka pangandussektorisse.
Teiseks toetas Jaapani mullistumist 80ndatel liiga lõdva rahapoliitika. Jeeni esialgse kallinemise peale tekkinud nõrkusmärkide järel otsustas Jaapani keskpank langetada baasintressimäära. See aitas majanduse kiirelt jalule, kuid keskpank venitas liiga pikalt intressimäärade tõstmisega. Keskpankurid keskendusid madalale inflatsioonile, jättes tagaplaanile rahapakkumise kiire kasvu ja erinevate varaklasside hinnatõusu. 80ndate lõpuks olid reaalintressimäärad negatiivsed ja kui neid lõpuks tõstma hakati, olid erinevad varaklassid juba lootusetult mullistunud. Siinkohal tasub mõelda ka tänasele USA Föderaalreservi finantskriisijärgsele tegevusele.
Kuigi Hiina ja 80ndate Jaapani vahel leidub sarnasusi, saab kahte olukorda selgelt eristada.
Esiteks on Hiina linnastumise tase märgatavalt madalam Jaapani 80ndate lõpust. Hinnanguliselt liigub Hiinas järgnevate kümnendite jooksul linnadesse jätkuvalt sadu miljoneid elanikke, kes toetavad majanduskasvu. Teiseks on Hiina sisetarbimise osakaal jätkuvalt erakordselt madala, seda ka võrreldes 80ndate lõpu Jaapaniga. Kolmandaks ei ole Hiina aktsiaturg sarnaselt Jaapanile ülekuumenenud (H-aktsiad kauplevad Hongkongis ca 14x hinna ja kasumi suhtarvu juures). Neljandaks on Hiina pangad parandanud oma kapitalipositsiooni (hiljutise kiire laenukasvu tõttu oodatakse hapude laenude kasvu). Suuremate probleemide korral loodavad pangad valitsuse abile, kes kontrollib jätkuvalt laenukvootidega pankade tegevust.
Lisaks saab valitsus laenukvootidega ka laiemalt likviidsust majanduses juhtida. Kuid reeglina on valitsusel stiimulitega majandust kergem toetada, kui jahutada. Seda kinnitab ka Hiina kiire taastumine finantskriisist, mida on raske jahutada. Kuid nagu Jaapani kogemus näitab, et ei tasu lõdva rahapoliitika koomale tõmbamisega viivitada.
Üks Hiina ülekuumenemise ohumärk on sellel nädalal avaldatud 4.4% yoy hinnatõus oktoobris, mis on märgatavalt kõrgem valitsuse poolt soovitud 3%-st. Hoogustuv inflatsioon teeb närviliseks ka investorid. Paljud kardavad, et Hiina keskpank tõstab juba sellel nädalavahetusel intressimäära, mistõttu tegi Shanghai börsiindeks reedel viimaste 14. kuu suurima 5.2%’i kukkumise.
Shanghai Composite, Hang Seng (HKHS-X) ja S&P 500 (SP-500) indeksite tootlused alates aasta algusest:
Mikk Taras
| Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid. |
 |
Tweet
