Riiklikud investeerimisfondid taas tagasi

Kriisi käigus olid Aasia ja Lähis-Ida riiklikud investeerimisfondid (sovereign-wealth funds) vähesed, kes julgesid paigutada raha probleemides lääneriikide pankadesse. Riiklikel fondidel oli piisavalt vaba raha ja investeerimisotsused tehti sageli vajaliku kiirusega pankade päästmiseks. Kokku haldasid Merrill Lynchi hinnangul erinevad valitsused ca $9.5 triljoni eest varasid, millest umbes veerand oli riiklike investeerimisfondide käsutuses.

Kriisi süvenedes ei osutunud riiklike investeerimisfondide raha paigutsed lääneriikide finantssektorisse esialgu aga edukaks. Väidetavalt kaotasid näiteks Lähis-Ida valuutareserve haldavad fondid kriisi käigus ca 350 miljardit dollarit. Lisaks tuli osadel riikidel nagu Venemaal kasutada reserve oma valuutakursi stabiliseerimiseks. Kuna suurimad riiklikud investeerimisfondid kuuluvad suurte nafta- ja gaasivarudega Abu Dhabile, Kuveidile ja Norrale, sundis energia hindade kokkukukkumine mitmeid fonde investeeringuid külmutama.

Kuigi viimastel aastatel on riiklike investeerimisfondide aktiivsus olnud madal, on lähiaastatel oodata selle taastumist. Esiteks läheneb nafta hind taas 100 dollarile, mis kasvatab Lähis-Ida valuutareserve. Teiseks suurenevad taas jooksevkonto ülejäägid Aasias, mis kasvatab sealseid välisvaluutareserve. Kasvavad välisvaluutareservid sunnivad Lähis-Ida ja Aasia riike otsima tootlust aga varasemast erinevalt. Nomura analüüsimaja hinnangul on riiklike investeerimisfondide kriisijärgsetes rahapaigutustes näha järgnevaid trende:

• Rohkem investeeringuid arenevatele turgudele (eriti Ladina-Ameerikasse). Viimasel ajal on hea näide arenevate turgude atraktiivsusest olnud Brasiilia, kus Qatar Holding otsis 5%-i osaluse riigi ühes suurimas pangas Banco Santander Brazilis ja Temaseks soetas 14% osaluse tööstusettevõttes Odebrecht Oil and Gas.

• Suurem tähelepanu toorainesektorile. Kuigi riiklikud investeerimisfondid pärinevad tihti maavarade poolest rikastest riikidest, investeeritakse üha enam toorainetesse ja nendega tegelevatesse ettevõtetesse. Enim investeeringuid on tehtud energia- ja toiduainesektorisse.

• Eemaldumine finantssektorist. Kriisi käigus tehtud investeeringud lääneriikide finantssektorisse ei ole paljudel juhtudel ennast siiani ära tasunud ja poliitilise surve all on mitmed riiklikud investeerimisfondid otsustanud osalusi USA ja Euroopa pankades ja kindlustusettevõtetes müüa.

• Võimendusega tehingud. Üks kõige huvitavam nähtus on mitmete riiklike investeerimisfondide laenutegevus. Näiteks on Temasek (Singapur), Mubadala (UAE), Mumtalakat (Bahrain) ja Khazanah (Malaisia) investeeringutesse kaasanud erakapitali, mis peaks aitama parandada fondide efektiivsust.

• Uued võimalused kinnisvaras. Pärast kinnisvara hindade kokku kukkumist on riiklikud investeerimisfondid hakanud taas rohkesti raha kinnisvarasektorisse paigutama. Kui varasemalt on kinnisvarainvesteeringute poolest olnud tundud Lähis-Ida riiklikud investeerimisfondid, siis hiljuti tegi näiteks Norra riiklik investeerimisfond esimese investeeringud ärikinnisvarasse Londonis.

• Euroopat nähakse riskantsena. Mitmed riiklikud investeerimisfondid (nt Venemaa) on keelanud investeeringud probleemsete eurotsooni ääreala valitsuste võlakirjadesse. Samas ei välistata riiklikud investeerimisfondid osalemist euroala ühises päästeplaanis.

• Dollari languse vastu otsitakse kaitset. Kuna Lähis-Ida riikide valuutad on fikseeritud dollari kursiga ja eksporditavate toorainete hinnad on samuti dollarites, otsitavad fondid jätkuvalt võimalusi dollari languse vastu riski maandamiseks. Euroala probleemide tõttu suureneb fondide investeeringutes üha rohkem arenguriikide valuutade osakaal.

Riiklike investeerimisfondide kriisijärgsed trendid on omased ka paljudele teistele fondijuhtidele. Paljude investeeringute näol on tegu megatrendidega, nagu arenevate turgude kasvav osakaal, mis peaks uuel aastal hoogu juurde saama. 

Mikk Taras