Pensionifondid ja väärtpaberiturud: 2010 kokkuvõte

Kuigi ametlikult on Eesti Euroopa Valuutaliidu seitsmeteistkümnes liige alates 1. jaanuarist 2011, toimus minu jaoks eurole üleminek juba läinud aasta suvel. Lahendus oli küll plaanipärane, kuid tee euroni närvesööv ja pingeline. Pean tunnistama, et ma ise olin seda protsessi jälgides kaunis skeptiline ning valmis ka teistsuguseks lahenduseks. Aga nüüd, kui see suur asi on tehtud, võtan mütsi maha kõigi nende ees, kelle töö ja meelekindluse toel see saavutus tuli. Samas oli see aga ainult sisseastumiseksam ning nüüd, kus me oleme suurte ja (eeldatavasti) tugevatega samas klubis, hakkavad meie eelised ja puudused alles välja tulema.

Kui Eesti majanduses saabus lahendus ja mõningane pingelangus aasta keskel, siis rahvusvahelised väärtpaberiturud hoidsid pinget üleval läbi terve möödunud aasta. Kui 2009. aastal oldi mures Ameerika Ühendriikide ja Euroopa suurpankade finantstervise pärast, siis 2010. aastal sai mureallikaks mitte enam üksikute ettevõtete vaid lausa riikide finantstugevus ja valitsuste võime tulla toime kasvava võlakoormusega. Erasektori probleemid oli kasvanud avaliku sektori probleemiks.

Läinud aasta kevadel pidid Euroopa riigid koos Rahvusvahelise Valuutafondiga panema seljad kokku, et aidata Kreeka valitsusel oma finantskohustustega toime tulla. See oli siis pärast 34 aastast vaheaega, mil abivajajaks oli taas arenenud riik. (1976. aastal palus Inglismaa IMF-lt abi 2,3 miljardit naela.) Mõneks ajaks turud rahunesid. Üheks põhjuseks oli ka see, et suvel läbiviidud Euroopa 91 panga finantstugevuse analüüs (nn stress test) näitas, et kõik suuremad pangad suudavad ka võimalikus raskemas majanduskeskkonnas vastu pidada. Vaid seitsmelt Euroopa mastaabis väikeselt pangalt nõuti kapitali suurenemist. Ühe kriteeriumina testiti ka pankade suutlikust vastu panna Euroopa võlakirjakriisile. Kinnitus sellele, et stress test piisavalt stressirohke ei olnud, tuli juba kahe nädala pärast testi tulemuste avaldamist - Anglo Irish Bank vajas tegevuse jätkamiseks riigi tuge.

Iirimaast saigi detsembri alguses järgmine Euroopa rahaliidu liige, kes vajas välist abi, et oma finantsidega hakkama saada. Kui Kreekat on lihtne süüdistada finantsdistsipliini puudumises ning probleemidele lahenduse otsimise edasilükkamises, siis Iirimaa teekond tänasesse olukorda on mõtlemapanevam, eriti just meile eestlastele, kes me pidasime pikka aega iirlasi omale eeskujuks. Iirimaal sai saatuslikuks just erasektori suur võlakoormus. Pangad sattusid halbade laenude tõttu raskusse ning seejärel valitsus, mis pankadele appi läks.

Aktsiaturud tõusid aga vaatamata ajutistele tagasilangustele peaaegu kõikjal maailmas. Need ettevõtted, mis olid kriisi algfaasis kiiresti reageerinud ning kulusid (nii tööjõu kui arendus) kärpinud, raporteerisid 2010. a. jooksul, kui nõudlus nende toodete ja teenuste järgi taastus, rekordilisi kasumeid. Analüütikud ekstrapoleerisid trendi ning aktsiahinnad kasvasid vastavalt. Ameerika 500 suurima ettevõtte aktsiahinna liikumisi kajastav S&P500 indeks jõudis aasta lõpuks nn "Lehmani lõpu" eelsele tasemele. Aktsiahindasid toetas suuresti ka USA keskpanga sõnad ja teod. Ben Bernanke (USA keskpanga president) teatas augusti lõpus, et tema eesmärkideks on inflatsiooniga korrigeerimata rahvusliku kogutoodangu kasv ja tööpuuduse alandamine ning selle eesmärgi saavutamiseks on ta valmis tegema kõik mis võimalik. Novembri alguses teataski keskpank, et järgmise kaheksa kuu jooksul ollakse valmis paiskama ringlusse täiendavalt 600 miljardit dollarit ostes turult kokku USA valitsuse võlakirju. Alates Bernanke kõnest kuni aasta lõpuni tõusis S&P500 21% ja Euroopa suurettevõtete aktsiahindu jälgiv Stoxx50 13%.

Oleme me tõesti globaalse finantskriisi seljataha jätnud ja seilame uuel tõusulainel või on tegu vaid ajutise hingetõmbehetkega? Kui teaks vaid vastust. Ma olin 2010. aastal finantsturgude väljavaadete suhtes kahjuks liiga skeptiline. Ja vaatamata tõusule (või seda enam) olen ettevaatlik ka käesoleval hetkel. Omades keskmisest mõnevõrra skeptilisemat meelelaadi olen ma nn. enesekindluse kordaja (Confidence Multiplier) suhtes vähem tundlik. USA valitsus ja keskpank usuvad, et järjekordsed ja järjekordsed valitsuse stiimulprogrammid annavad ettevõtetele ja tarbijatele kindlustunde, et riik ja valitsus teevad endast kõik, et aidata majandused uude kasvutsüklisse ja et see neil ka õnnestub. Kuid mis saab siis, kui valitsusel endal on selg vastu seina, näiteks põhjusel, et seadusega on kehtestatud ülempiir riigivõlale nagu USA's või siis finantsturud pakuvad finantseerimist ainult tingimustel, mis ei ole vastuvõetavad. Ma ei ole saanud siiani üle kartusest, et süsteem on endiselt korrast ära, kuigi ta saadi tänu suurtele pingutustele taas käima ning hetkel siiski kuidagi töötab.

Vaatamata sellele, et me olime suure osa aastast aktsiates alakaalutud, õnnestus meil siiski saavutada aasta arvestuses korralikud tootlused.

* Tutvu LHV pensionifondide prospektiga lhv.ee/pension ning vajadusel konsulteeri investeerimisnõustajaga. Investeerimisfondi eelmiste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet investeerimisfondi järgmiste perioodide tootluste kohta.

Meie müügid olid hästi ajastatud, kuid minu eelpool kirjeldatud kõhklustest tulenevalt olime aeglased tagasiostjad.

Korralikud aastatootlused aga saavutasime tänu sellele, et need investeeringud, mida me tegime, pakkusid keskmisest oluliselt kõrgemat tootlust.

Aktsiaportfellides kasvatasime läbi aasta Balti riikide aktsiate osakaalu ja seda isegi olukorras, kus me müüsime teiste regioonide aktsiaid. Ma usun, et meie koduturgudel on ettevõtted alles jõudnud uuesti kasumisse ja ruumi majandustulemuste parandamiseks on veelgi. 2010. aasta lõpu seisuga oli Balti aktsiate osakaal pensionifondis „XL“ 21,9 %-i ning pensionifondis „L“ 17,3 %. Tallinna börsiindeks tõusis 2010. aastal 72,6%.

Võlakirjaportfelli kõrget tootlust 2010. aastal seletavad aasta esimesel poolel tehtud suured panused arenevate riikide võlakirjadesse, millest me juuni lõpus suures osas väljusime, kuna intressitasemed olid oluliselt langenud ja võlakirjade hinnad vastavalt tõusnud. Läinud aasta viimastel kuudel, kui intressimäärad oli taas mõnevõrra tõusnud, kasvatasime taas arenevate turgude võlakirjade osakaalu.

Eurotsooni valitsuste võlakirjadesse, ei nõrgemate ega tugevamate riikide omadesse, me 2010. aastal ei investeerinud. Samuti ei investeerinud LHV fondid läinud aastal USA valitsuse võlakirjadesse. Eurotsooni tugevamate riikide võlakirjadesse ei ole me investeerinud seetõttu, et nende riskisus võib nõrgemaid riike aidates ainult tõusta ning nõrgematesse investeerides on jälle määramatus tuleviku suhtes liiga kõrge. Selle kokkuvõtte kirjutamise ajal on Kreeka 10-aastaste võlakirjade oodatav tulususe määr 12,6%, Iirimaa võlakirjadel 9,1%, Portugali võlakirjadel 7,1%, Hispaania võlakirjadel 5,6% ja Itaalia võlakirjadel 4,8%. Saksamaa 10-aastased võlakirjad pakuvad samas 2,87%-st aastatootlust.

Vaatamata sellele, et pea kõikide varade (nii finants- kui reaalvarade) hinnad kerkivad, ei tohi ka käesoleval aastal ettevaatust kaotada, seda nii kodu- kui ka välisturgudele investeerides, ning pigem tuleks valmistuda keerulisemateks oludeks kui läinud aastal.

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.