Kaugelt vaadates tunduvad asjad üksteisele alati lähemal seisvat, kui nad seda tegelikult on. Just nii saab lühidalt kokku võtta ka Egiptuses toimuvad rahutused ja nende seosed mitmete teiste Lähis-Ida riikidega.
Näiteks kui 2009. aastal levisid üle maailma jutud Läti võimalikust pankrotistumisest, siis saatis seda väga tihti fraas, et „kõik Balti riigid seisavad kuristiku äärel, eurost võib vaid und näha ning ainukeseks pääseteeks on raha devalveerimine“. Vähem kui kaks aastat hiljem astus aga fikseeritud kursiga Eesti eurotsooni liikmeks. Selle asemel, et erinevate riikide ja nende iseärasuste vahele piire tõmmata, vaadatakse kahjuks kaugemalt ühte regiooni ikka reeglina tervikliku kompotina.
Kahtlemata on Tuneesiast jaanuari keskel alguse saanud ja sealt Egiptusesse ja Jeemenisse edasi levinud rahutused kogu Lähis-Ida regiooni stabiilsuse jaoks lühemaajaliselt negatiivsed ning rahva pahameele kiiret raugemist loota ei tasu. Samas, kui investorid käsitlevad kogu Lähis-Ida regiooni ühtse tervikuna ja müüvad mõtlematult kõikide Lähis-Ida regiooni kuuluvate ettevõtete aktsiaid, loob see mõningates kiiresti arenevates riikides häid investeerimisvõimalusi. Tegelikkus on see, et Lähis-Idast leiab mitmesuguseid riike – nii rikkaid kui vaeseid; kiire kui ka madala majanduskasvuga; kõrge kui ka madala tööpuudusega; nii rahulolevaid kui rahulolematuid rahvaid.
Oluline on siinkohal see, et paljud omistavad ekslikult rahutuste suurimaks põhjuseks ainult seda, et Lähis-Ida regioonis on võimul inimesed, kes on samal ametikohal püsinud juba mitmeid aastakümneid. Tegelikult ei ole demokraatia aga protestijate jaoks eesmärk omaette. Kõigepealt tuleks vastata ühele lihtsale küsimusele – mida inimesed elult tahavad? Üldjuhul on vastuseks, et head elu, korralikku haridust, tööd ja sissetulekut, turvatunnet, madalat tööpuudust ja kiiret majanduskasvu – kui seda suudetakse pakkuda ka ühe valitseja käe all, ei ole reeglina inimestel motivatsiooni ega põhjust protestima hakata. Ehk rahvale tuleb pakkuda „leiba ja tsirkust“ nagu oli teada juba vanal Rooma ajal. Egiptus ja Tuneesia on „rahvale leiva pakkumisega“ aga hätta jäänud ning maailm tunneb neid kui vaeseid ja kõrge tööpuudusega odavaid turismisihtpunkti. Eks sellepärast käivad ka eestlased tihti just neis riikides meil harvaesinevat sooja nautimas. Veel näiteks sellised Lähis-Ida riigid nagu Jeemen, Süüria ja Jordaania on need, kus samuti inimeste elujärg kõige parem ei ole. Näiteks Süürias jäi 2010. aastal keskmine palk €200 ja €250 vahele.
Egiptuse, Tuneesia ja Jeemeni liigitamine ühte patta koos teiste Lähis-Ida riikidega oleks aga viga. Egiptuses elab iga viies alla vaesuspiiri ning tööpuudus on ca 10%. Tuneesia ametlik tööpuudusmäär on ligi 14% ning noorte seas on kogunisti pea iga kolmas tööta. Palju ei ole Tuneesias abi olnud ka kõrgemast haridusest, sest ülikooli lõpetanutest on ikkagi iga neljas tööta. Jeemenis ei suuda üks inimene kümnest soetada endale piisavas koguses eluks hädavajalikku toitu.
Samal ajal on aga Lähis-Ida täis riike, kus nafta- ja gaasitulude toel on riigi võimukandjad seda heldelt oma elanikega jagamas. Üheks näiteks on Kuveidi jaanuarikuu keskpaiga teade, kus emiir Sheikh Sabah al-Ahmad al-Sabah otsustas kõigile Kuveidi kodanikele jagada ühekordset preemiat 1000 dinaari ehk ligi $3570 (mis on muide sealse riigiametniku keskmine kuupalk) ning tagada tasuta põhilised toiduained järgnevaks 14ks kuuks ehk kuni 2012. aasta märtsikuu lõpuni (link loole siin). Teiseks näiteks on Katar, mille majandus kasvas 2010. aastal IMFi hinnangul ligi 16% ning mis peaks 2011. aastal kasvama lausa 19%. Kiire kasv loob hulgaliselt uusi töökohti ja parandab sealsete inimeste elujärge – Katari passi hoidvate inimeste tööpuudus on sealsete tööturukvootide tõttu olnud juba aastaid pea olematu. Hiljutine FIFA otsus korraldada 2022. aasta jalgpalli MM Kataris aitab riigi kiiret arengut järgneval kümnel aastal vaid tiivustada. Kolmandaks võime vaadata Araabia Ühendemiraatide poole, mis küll kannatas tugevalt globaalse finantskriisi ja kinnisvaramulli lõhkemise pärast, kuid kus alles selle aasta alguses tõsteti miinimumpalkasid – ülikooli lõpetanud ja kõrghariduse omandanud töötajate miinimumpalgaks on alates selle aasta algusest 12 000 dirhami ehk ligi €2360 (link siin).
Nii nagu hirmud 2009. aastal võimalikust kogu Baltikumi tabavast devalveerimiselainest pakkus Eestisse investeerimiseks väga häid võimalusi, võivad ka Egiptuse praegused rahutused pakkuda Lähis-Ida regioonis olevatesse Egiptuse naaberriikidesse investeerimiseks pikaajaliselt huvitavaid võimalusi. LHV Pärsia Lahe Fond on eestlastele mugavaimaks viisiks Lähis-Ida regioonis GCC-riikide (Lähis-Ida koostöö nõukogu) nimekirja kuuluvatesse riikidesse (sh Katar, Araabia Ühendemiraadid, Omaan, Kuveit ja Bahrein) investeerimiseks.
LHV Pärsia Lahe Fondi kohta on võimalik lisamaterjali, kaasaarvatud eestikeelseid kuuülevaateid, lugeda LHV Panga finantsportaali fondide sektsiooni alt (link). Inglise keeles on fondile pühendatud aga eraldi lehekülg aadressil www.persiangulffund.com, kust on võimalik vaadata ka regioonile pühendatud videomaterjali.
Joel Kukemelk
LHV Pärsia Lahe Fondi fondijuhi abi
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
