Hiina majandus on viimased 30. aastat kasvanud hämmastavad 10%-i aastas. Kas sellist kasvutempot tasub oodata ka edaspidi?
Isegi Hiina enda poliitikud tunnistavad, et senine Deng Xiaopingi reformide järgne kasvutempo ei ole enam reaalne. Sellel nädalal mainis esimest korda ka Hiina peaminister Wen Jiabao, et nüüdsest võib oodata Hiinas 7%-st majanduskasvu aastas. Põhjuseid miks maailma suuruselt teine majandus edaspidi aeglustub on küllaga.
Esiteks ei saa Hiina loota enam nii palju ekspordile. Ühest küljest ei suuda võlakoormust vähendavad lääneriigid enam nõnda palju tarbimist suurendada. Teisest küljest kaotab Hiinast tulev eksport üha rohkem oma konkurentsivõimet, kuna sealsed palgad on kiirelt tõusma hakanud. Näiteks eelmisel aastal kahekordistas tehasetööliste palku maailma suurim elektroonika allhankija Foxconn, kes valmistab muuhulgas ka populaarseid Apple’i nutifone.
Teiseks on Hiinas aeglustunud kinnisvaraarendus, mis ei ole pelgalt lühiajaline nähtus. Viimastel kümnenditel on Hiina linnades nõudlus uute eluasemete järele keskmiselt viiendiku võrra aastas kasvanud. Deutsche Banki Hiina analüütiku Jun Ma hinnangul on suuremates linnades 70-80% elanikest soetanud endale eluaseme. Alles 90ndate lõpus omas eluaset kõigest 20-30%-i linlastest, kusjuures täna on eluaseme soetanute osakaal suurem ka USAst.
Kolmandaks väheneb juba mitu aastat maalt linna liikuvate hiinlaste arv. Seda põhjustab eelkõige ühe lapse poliitika tõttu vähenev tööjõu juurdekasv. Samuti teevad kõrged kinnisvara hinnad maalt linna tuleku üha raskemaks. Chinese Academy of Social Science’i poolt läbi viidud uuringu järgi liigub järgneva kümnendi jooksul igal aastal ca 10 miljonit töölist linnadesse. Eelmisel kümnendil oli linnastumine peaaegu kakskorda kiirem.
Neljandaks saavutab Hiina tööjõupakkumine lähiaastatel tipu. U.S. Census Bureau andmetel hakkab alates järgmisest aastast 15-29. aastaste tööturule sisenejate arv järsult vähenema. Väheneva tööliste arvu puhul hoogustub veelgi palgatõus, mis suurendab küll hiinlaste ostujõudu, kuid vähendab nende eksportijate konkurentsivõimet.
Viiendaks on hiinlaste tootlikkust siiani tõstnud eelkõige tehnoloogia kopeerimine lääneriikidelt. Tootlikkuse edaspidiseks kasvuks tuleb aga rohkem rõhku panna innovatsioonile, mis saab olema märgatavalt raskem. Ebaõnnestumisest on hea näide Brasiilia, kus SKP per capita saavutas Hiina praeguse taseme kolm kümnendit tagasi, mille järel on majanduskasv inimese kohta sisuliselt paigal püsinud.
Kuuendaks on Hiina intressimäärad püsinud liiga madalad. Odav raha hind hoogustub inflatsioon ja mullistab kinnisvaraturgu. Kuigi Hiina Rahvapank alustas eelmise aasta lõpus intressimäärade tõstmist, püsivad reaalintressimäärad jätkuvalt negatiivsed. Liigsete ja spekulatiivsete investeeringute vältimiseks peavad intressimäärad veelgi tõusma.
Arvestades ekspordi, kinnisvarasektori, tööjõu, rahvaarvu ja tootlikkuse aeglasema kasvuga nendib Hiina peaminister Wen Jiabao õigustatult, et edaspidi SKP kasv aeglustub. Hoogustuv inflatsioon ja mullistunud kinnisvara hinnad näitavad, et madalama kasvusihiga oleks võinud juba varem arvestada. Aktiivsemalt hakati kuumenenud Hiina majandust jahutama alles eelmise aasta lõpupoole ja see peaks jätkuma ka sellel aastal.
Hiina börsid on SKP kasvu suhtes samuti väga tundlikud, kuna ettevõtete kasumite beeta SKP kasvu suhtes on erakordselt kõrge. Deutsche Banki hinnangul on varasemalt SKP kasvu aeglustumine protsendi võrra vähendanud börsiettevõtete kasumeid kümnendiku võrra. Võimendatud efekti tekitab tsükliliste pankade ja rasketööstusettevõtete suur osakaal börsiindeksites. Seega tähendab madalam majanduskasv aeglasemat kasumikasvu ka Hiina börsiettevõtetele, mis peaks Hiina aktsiate hinnataseme odavamaks muutma.
Mikk Taras
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
