Analüütiku või fondijuhi jaoks on üks raskemaid olukordi minna oma veendumustes konsensuse vastu ehk teisisõnu eralduda karjast. Üldjuhul otsustab enamus minna kergema vastupanu teed ning liikuda karjaga koos edasi. Kuid on üksikud, kes jäävad endale kindlaks ja sellel valikul on alati ka oma hind.
Bob Rodriguez on üks neist inimestest, kes on riskinud oma usaldusväärsuse kaotamisega ja jäänud endale kindlaks. Ta on fondijuht, kes on ette ennustanud kaks viimast aktsiaturu krahhi. Kaks korda on ta üritanud maailma hoiatada, kaks korda on tema jutt läinud kurtidele kõrvadele ja kaks korda on kliendid seetõttu ka tema poolt juhitud fondi hüljanud. Nüüd ennustab Rodriguez ette kolmandat krahhi ja teda ei võeta jällegi kuulda.
Sellest erakordsest mehest ilmus CNN Money veebilehel artikkel, millest kokkuvõtva ülevaate ka teieni toon.
Rodriguez on $ 16 miljardi suuruse fondi First Pacific Adviorsi CEO , Wall Street Journali poolt nimetanud krahhikuulutajaks, kel oli õigus ja Barron`s kutsus teda prohvetiks. Ta pole kunagi nautinud oma prohvetirolli ja kui 2009. aasta mais toimus Morningstari konverents, kus oli kohal tuhat fondijuhti ning kriis näitas lõpuks raugemise märke, siis kohale kutsutud Rodriguez lubas endale ainult hetkeks tunnustava õlalepatsutamise, jätkates sealt juba kõigi kriisi põhjustanud osapoolte hurjutamisega. Ta ütles, et tema arvates olid fondijuhid saamatud, valitsuse abipaketid rumalad ja lühinägelikud ning regulatsioonide elluviijad on kaotanud usaldusväärsuse. Kõige hullem oli tema sõnul USA kasvav võlakoorem, mis ajendas teda mitte jätkama saamatu ja vastutustundetu valitsuse käest pikaajaliste võlakirjade ostmist.
Tema tookordne sarjav kõne kestis peaaegu tund aega ja, kui ta lõpetas, siis valitses saalis mõnda aega ebamugav vaikus. Kuid järgmisel hetkel täitis saali mürisev aplaus ja fondijuhid, keda ta oli just hurjutanud, aplodeerisid talle püsti seistes.
Rodriguez on fondide maailmas omamoodi anomaalia, sest valdavas osas on fondijuhid alati optimistlikud ning võtavad kahel käel vastu iga uue investori. Tema on aga nagu oksüümoron: ühest küljest „osta ja hoia“ investor ja teisest küljest külma närviga pessimistlik lühikeseksmüüja. Kui enamus varahaldajaid on keskendunud uute investorite leidmisele, siis tema sulgeb oma fondi (kaasaarvatud täna), kui ta uusi võimalusi ei näe.
Tema järjekindlus mitte investeerida „moodsatesse“ ideedesse on pikas perspektiivis hästi ära tasunud. Tema aktsiafond FPA Capital (FPPTX) on viimased 25 aastat olnud 15%-lise aastatootlusega ja tema võlakirjade fond FPA New Income (FPNIX) pole mitte kunagi teatanud aastakahjumist.
Allikas: CNN Money
Ta on valmis pigem kaotama kliendi kui nende raha positsioonis, mis tundub tema jaoks kohatu. Institutsionaalse uuringute firma MarcoMavensi juht Stephanie Pomboy on öelnud, et kahjuks võib Rodrigueze suguseid mehi ainult ühe käe sõrmedel üles lugeda.
Tihtipeale tundus Rodriguezile, et ta räägiks inimestega nagu seinaga ning 2009. aasta kevadel arvas ta, et lõpuks ometi on inimesed mõistusele tulnud ning turgudele on tagasi naasnud kainus. Tookord otsustas ta võtta puhkuse, millest ta oli kaua unistanud, andis oma fondide juhtimise üle ning sõitis koos oma abikaasaga pikale reisile, mis andis talle ka võimaluse lõppenud kriisist järeldusi teha ning plaanida, kuidas oma firmat muutuva maailmaga kohandada.
Aga, kui Rodriguez tänavu jaanuaris tagasi jõudis, siis avastas ta õudusega, et mitte miski pole muutunud. Riskihimu oli taas moes ja võlakoormus, mis on tema arvates täna kõige suurem oht investorile, oli veelgi suurem kui enne. Ja nüüd on Rodriguez taas häirekella andmas.
Ta ütleb, et kui eelarve parandamiseks midagi varsti ette ei võeta, siis ootab majandust uus katastroof. Ta usub, et kahe kuni viie aasta jooksul ootab meid ees kriis, mis on oma olemuselt sama suur või suuremgi võrreldes sellega, mille me just äsja üle elasime ja seekord saab kriis alguse valitsusest.
Rodriguez on päris Mehhiko immigrandi perest ning tema isa keeldus oma lastele õpetamas hispaania keelt, soovides neist kasvatada tõelised ameeriklased. Raha suhtes oli Rodriguezel kinnisidee juba lapsena. Kuue aastaselt hakkas ta koguma münte ja kui kümne aastaselt anti talle koolist ülesanne kirjutada kellestki tähtsast inimesest, valis ta selleks Föderaalreservi esimehe.
1950ndate aastate Los Angeles polnud väga sõbralik koht Mehhiko immigrandi poja jaoks ja Rodriguez meenutab, et tema keskkooli nõustaja oli tema plaani peale kolledžisse minna soovitanud pigem kutsekooli peale mõelda, siis oli ta oma nõustajal soovitanud põrgu minna. Rodriguez jõudis siiski ülikooli ning teenis elamiseks raha ukselt uksele entsüklopeediaid müües.
Peale magistrikraadi omandamist ei õnnestunud tal tööd rahanduses leida ja ta alustas kauplejana Transamericas ning töötas ennast üles analüütikuks, võttes üle kolleegidelt sektoreid, mida nood ei tahtnud katta. Tema sõnul armus ta investeerimisse esimesest silmapilgust, sest see on valdkond, kus edu ei hinnata subjektiivse arvamuse põhjal. Investeerimises hindab sinu idee edukust turg.
Rodrigueze investeerimisstiil kujunes välja 1970ndate alguses, kui turul oli paisumas järjekordne mull ning nii nagu iga teinegi, arvas ka tema, et kelle tootlus on alla 25% aastas, on idioot. Kuid 1974. aastal kukkus turg kokku ja Executive Industries`i aktsia, mis ta sel hetkel omas, kukkus $ 22 pealt alla ühe dollari. Teadmata, mida teha, läks Rodriguez raamatukokku ja luges läbi Graham ja Doddi raamatu „Security analysis“ ja peale firma fundamentaalsete näitajate läbi töötamist otsustas ta aktsiat hoidma jääda, mis lõpuks ka uuesti $ 22 peale tagasi tõusis. Sealt alates sai temast pühendunud väärtusinvestor.
Kümme aastat hiljem liitus ta First Pasific Advisors fondiga ning 1990ndate keskpaigaks oli Rodriguez saavutanud ühe oma eesmärkidest. Tema aktsiafond oli viimase kümne aasta tootlust hindavas paremusnimekirjas esikümnes. Mis on tema teine eesmärk? Selle peale ütles Rodriguez, et see on väga lihtne ja lisas naerdes, et ta tahab saada parimaks pagana fondijuhiks riigis.
Rodriguezele pole mitte kunagi meeldinud internetiaktsiad. Üheksakümnendate lõpus tegid teda kõrgetel kordajatel kauplevad ja raha kaotavad internetifirmad närviliseks ning ta alustas oma tehnoloogiaaktsiate positsioonide vähendamist. Tema fondile tuli see lühemas perspektiivis kahjuks, sest tootlus vähenes ja kliendid olid rahulolematud. Paljud investorid võtsid oma raha fondist välja ja varade maht vähenes $800 miljonilt $ 350 miljonile. Kui mull lõpuks lõhkes, siis alates 2000. aastast kuni 2002. aastani oli tema fondi tootlus 29% versus S&P500 -38%.
Mõned aastad hiljem haistis Rodriguez taas ohtu ja ta otsustas 2006. aastal maha müüa Fannie Mae ja Freddie Maci võlakirjad oma fondis. Kuigi 2007. aastal hakkas eluasemelaenude turg juba vaikselt mõranema, siis paljud fondijuhid olid ikka veel kaelast saadik end sinna sisse investeerinud, aga Rodriguez oli juba 40% oma fondi varadest rahasse viinud ning investeeris nafta-ja gaasifirmadesse. Ning taaskord karistasid investorid teda selle otsuse eest, sest aastatel 2007-2008 vähenes fondi maht $711 miljoni võrra. Nii nagu iga fond 2008. aastal, kukkus ka FPA Capital, aga viimasel oli tohutu rahavaru, mis võimaldas tal aktsiate keskmist hinda alla tuua ning tänu sellele oli fondi tootlus 2009. aastal 54%.
Rodriguez väidab, et USA võla SKT suhet alahinnatakse (hetkel 64%), sest pole arvestatud Medicaid (ravikindlustus) ja Fannie ja Freddie võlaga. Kui ka need arvesse võtta, siis tema sõnul on see suhe 500% ja kasvab pidevalt. USA peaks seda vähendama enne 2012. aastat, sest on vähetõenäoline, et valimisteaastal midagi tehtud saab. Kui muutust ei tule, siis hakkavad investorid muutuma USA võla suhtes närviliseks ning tema sõnul seisab hetkel rahandussüsteem koos ainult usalduse najal ja kui see kaob, siis pääseb põrgu valla.
Rodrigueze arvates pole olukord täiesti lootustetu ja valitsus võib takistada intressimääradel ronimast liiga kõrgele, alustades kärbetega suurusjärgus $ 350-500 miljardit aastas. Kuid ta ei usu, et valitsus on seda valmis tegema ja seetõttu on FPA Rodrigueze eestvedamisel taaskord oma fonde tasakaalustamas. Nad on juba 30% rahas ja 38% on investeeritud energiaaktsiatesse, kuna ta usub, et maailma naftavarud on vähenemas. Antud hetkel Rodriguez rohkem võimalusi ei näegi ja jällegi on tema klientidelt kuulda nurinat.
Raske on karjast eralduda ja selleks on vaja ülimat põhimõttekindlust. Rodriguez on harjunud sellega, et investorid temasse usu kaotavad, kuid ta tundub olevat sellest väsinud. Rodriguez ei usu, et selles äris saab keegi premeeritud selle eest, et teeb õiget asja. Tema sõnul on see nagu armastav-vihkav suhe ja kuigi teeb meele vahel mõruks, siis kõige olulisem on, et sa saad endaga edasi elada. Tema jaoks on lahendus lihtne- ta jääb endale kindlaks, aga keerulisem osa on teiste veenmine.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
