Eestlase toidukorvi hinnatõusu põhjustab hiinlase tüdimus riisist?

Shutterstock

Graafik 1. Eesti toidu ja mittealkohoolsete jookide indeks. Allikas: Statistikaamet

Praktiliselt igapäevaselt võib lugeda uudiseid Hiina ja ühe rohkem ka India (H&I) esilekerkimise kohta rahvusvahelises majanduses. Tegu on huvitava olukorraga, kus samal ajal kui suurlinnades ehitatakse üha kõrgemaid pilvelõhkujaid ning toimub luksusbrändide võidujooks kasvavale tarbijaskonnale, elab Hiinas endiselt ligi 53% ja Indias koguni 70% elanikest maapiirkondades, kus enamasti viljeletakse traditsioonilisi majandusharusid iidsete harjumuste kohaselt ning hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks pakutakse riisi erinevates variatsioonides. See kõik on kiiresti muutumas.

H&I on SKP suuruse järgi maailmas vastavalt teisel ja neljandal kohal ning kokku elab seal ligi 37% globaalsest rahvastikust. Muljetavaldava majanduskasvu taustal on tegu siiski suhteliselt vaeste riikidega, kus SKP inimese kohta on madal ja suureks probleemiks on rikkuse ebaühtlane jaotumine ühiskonnas. Suur osa H&I inimestest on elanud sisuliselt naturaalmajanduslikel põhimõtetel, kus pisikestel maalappidel toodetakse parasjagu niipalju, et oma pere ära toita. Ülejääk vahetatakse rätsepast naabrimehega mõne muu kauba vastu. Selline majandamine, kus kaubad on mõeldud isetarbimiseks, ei kajastu SKP-s ning on majanduslikus mõttes tähtsusetu ning jätkusuutmatu.

Nende perekondade lapsed liiguvad massiliselt maapiirkondadest linnadesse, omandavad hariduse ning leiavad töö vabrikutes.  Just seetõttu on H&I ühed kiireima urbaniseerumise kasvutempoga riigid maailmas. Rahalisest aspektist on värsked linnaasukad rikkamad kui nende vanemad ealeski on olnud. Sisuliselt esimest korda on neil võimalus midagi tarbida ja oma panus SKP-sse anda. Iseenesest mõistetavalt on esimesed ostud esmatarbekaubad – riisist on saanud neile küllalt, vahelduseks  tahavad nad näiteks liha- ja piimatooteid proovida.

Kui mõelda selle peale, et maapiirkondades elab H&I-s kokku umbes 1,5 miljardit inimest, kellest märkimisväärne osa elab eelpool kirjeldatud mudeli järgi, siis potentsiaalseid toiduainete tarbijaid on tohutult. Tulemuseks on see, et H&I-s jääb puudu tootmisvõimsusest, sest ebaefektiivse majandamise tõttu ei suudeta kasvavat sisenõudlust rahuldada ning neid kaupu asutakse importima.

Rääkides veel globaalsetest trendidest, siis on ÜRO prognoosinud, et 2050. aastal elab maailmas 8,5 miljardit inimest, kusjuures 25% juurdekasvust tuleb H&I-st. Rahvaarvu kasv, kombineeritud ülemaailmse majanduskasvuga, põhjustab nõudluse kasvu toiduainete järele, sest rikkuse suurenedes liiguvad inimesed mitmekesisema ning proteiinirohkema dieedi suunas. Lisaks avaldab põllumajandustoodangu nõudlusele survet biokütuste tootmismahtude hüppeline kasv, kuna tooraineks kasutatakse maisi ja soojaube.

On kaheldav, et toiduainete pakkumine suudab toime tulla kasvava nõudlusega, sest peamised ressursid, maa ja vesi, on piiratud. Graafikult 2. on näha kuidas põllumajanduses kasutatav maa inimese kohta on järjepidevalt vähenenud alates 1965. aastast. Tõsi, ligi kahekordset vähenemist kompenseerib teatud määral efektiivsuse kasv mõningates piirkondades, kuid edaspidine tootmisvõimsuse suurendamine saab olema üha keerulisem, kuna parimad põllulapid on juba kasutusel ning uute rajamine nõuab järjest rohkem niisutamist ja väetamist.   

Graafik 2: Põllumajanduses kasutatav maa-ala inimese kohta. Allikas: Deutsche Bank

Sellises olukorras on loomulik, et globaalse nõudluse kasv toiduainete järele ja pakkumise suutmatus sellega kaasas käia, seab maailmaturu hinnad suure surve alla ning see kandub toidukorvi kallinemise näol edasi ka Eesti majapidamistele. Lähitulevikus saab tõenäoliselt näha veelgi järsemat hinnatõusu, sest proteiinirikast dieeti endale lubada jaksavate hiinlaste ja hindude arv kasvab üha kiirenevas tempos.

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.