Shutterstock
Viimaste nädalate aktsiaturgude suurte kõikumiste taustal on Föderaalreservi Vabaturukomitee eilne monetaarpoliitiline avaldus kui sõõm külma vett. Ja seejuures on see sõõm värskendav, karastav ning tervendav, mitte südamerikkeid põhjustav.
Meenutades natuke ajalugu, on Föderaalreservi avaldusi oodatud pigem hinge kinni hoides. Erandiks polnud seegi kord, kuid tulemus on ootamatu just oma üllatusvõime poolest. Mida siis õieti öeldi?
Esiteks kurdeti, et majanduskasv on käesoleval aastal jäänud oluliselt madalamaks Föderaalreservi ootustest. Ehkki reaalsektori investeeringud suurenevad, siis majapidamiste tarbimine ei kasva, töötus on tõusmas ning olukord kinnisvaraturul on endiselt problemaatiline. Neid sõnaühendeid on Föderaalreserv pidanud viimaste aastate jooksul kasutama korduvalt ja pea alati on vastatud sellele rahandusliku bonanzaga. Esimest korda teatas Föderaalreserv erinevate väärtpaberite soetamisest (ehk raha loomisest) 2008. aasta 25. novembril, mandaati suurendati 2009. aasta märtsis ja 2010. aasta novembris. Käesoleva aasta suve alguseks oli selge, et hoolimata Föderaalreservi jõupingutustest ei ole loodetud paranemist majanduses tulnud. Põhjuseid selleks oli mitu: Euroopa võlakriis, naftahinna tõus, aga osaliselt ka Ühendriikide enda probleemid.
Rahanduspoliitika kaudu saab Föderaalreserv luua ainult eeldused majanduskasvuks, mitte kunagi olla ise selle põhjuseks. Ilma majandusagentideta ei saa majandus paraku toimida. Lihtne tõde, mida kiputi unustama, kuid mis tuletas end meelde läbi raha käibekiiruse languse (tarbija veeretas oma georgewashingtone näppude vahel varasemast kauem) ja kommertspankade soovimatuse vajalikul kiirusel laene väljastada. Viimane on Ühendriikide rahapoliitika valguses eriti tähtis, sest Föderaalreservi programmide õnnestumise seisukohalt on lisaks soetatavate väärtpaberite ostmisele oluline, et ka kommertspangad krediidimahu kasvu kaudu oma panuse annaksid. Kui kompotti lisada veel aktsiaturgude paarinädalane langus ja järsult suurenenud riskikartlikkus, on täiesti arusaadav, miks finantsturgudel hakati üha enam rääkima rahaloomise ehk peenema nimega kvantitatiivse lõdvendamise kolmandast vaatusest (QE3). Ja kas Föderaalreservil oleks selle väljaütlemiseks olnud paremat kohta kui eilne Vabaturukomitee avaldus!?
Ometi said finantsturud Föderaalreservilt vastu näppe ja olid selle üle õnnelikudki. Peale Vabaturukomitee avaldust vajusid USA suurimad börsiindeksid küll korraks miinusesse, kuid lõpetasid päeva ülivõimsalt ligi 5% plussis. Arvestades börside viimase aja kaootilisust, mõjus komitee avaldus oma neutraalsuses ja rahulikkuses kõige parema rohuna. Sisu allutati täielikult toonile - puhas kuld! Kvantitatiivset lõdvendamist mainiti ainult hädavajadusest, korrates eelmise avalduse sõnastust: tulevikus kavatsetakse reinvesteerida soetatud võlakirjade põhiosamaksed. Sisuliselt tagatakse sellega pakkumise-nõudmise tasakaal turutingimustel.
Lisaks teatati komitee avalduses, et intressimäärasid kavatsetakse hoida vahemikus 0-0,25% vähemalt 2013. aasta keskpaigani. Vaevalt, et ükski keskpank on varem nii pikaajalist "lubadust" julgenud välja hõigata. Kui jätta kõrvale need momentaalselt pead tõstvad hääled, mis hakkavad viitama pikaajaliselt madalal hoitavate intressimäärade inflatsioonilisele mõjule ja kaassüüle viimase majandusmulli tekitamisel, siis üldiselt peaks majandusteoreetikutele tunduma taoline veksel küllalt seeditav. Rahandusteooriast on teada, et igasugune intressimäärade retoorika toimib ainult siis, kui turg seda usub. Lühiajalised intressimäärad ei ole kunagi peamine eesmärk, selleks on lühiajaliste intressimäärade kaudu pikaajaliste intressimäärade mõjutamine. Viimane aga ei toimi, kui finantsturud ei usu lühiajaliste intressimäärade "püsivusse". Just seda uskumist soovis Föderaalreserv saavutada. Ning koheselt ka saavutas, arvestades erinevate võlakirjade tulususe langusi. Iroonilisel kombel toimis taoline lähenemine isegi paremini, kui suuresti sama eesmärki kandvad mitmed kvantitatiivset lõdvendamist puudutavad Föderaalreservi varasemad teadaanded.
Seega on lõpuks täitumas paljude majandusvaatlejate lootused. Maailma liberaalseima majanduse tiitliga pärjatud USA muudab tooni, tõmbudes tagasi ajaloo ühest räigemast sekkumisest finantsturgudele (ehkki Föderaalreserv pole riigiasutus...) ning lepib teadmisega, et on olemas protsessid, mida lihtsalt peab tunnistama kõrvalseisjana. Ometi ei ole tegemist alistumise, vaid realismi naasmisega.
Tweet
