Kas kuld on raha? - Artiklid - Uudised - LHV finantsportaal

Kas kuld on raha?

Rasmus Noormägi

19.08.2011 14:22

Dreamstime

Kuld ja raha on aastatuhandeid inimesi ajendanud igasugusteks tegudeks, nii tarkadeks kui ka vähem läbimõelduteks. Hiljuti möödus kullastandardi lõppemisest 40 aastat ning vaidlus kulla ja raha seotuse vahel paistab kirgi kütvat enam kui kunagi varem, eriti kui kulla untsi hind lööb uusi rekordeid, hetkel üle $1800 untsi kohta. Kui USA Esindajatekoja liige Ron Paul küsis Fedi esimehe Ben Bernanke’i käest, kas kuld on raha, vastas viimane, et ei ole. Järgnenud arutelust võite osa saada allpool.

Üldiselt võib seisukohad jagada hetkel kaheks: on goldbug’id ehk kulla pooldajad ja teised, kes arvavad, et kuld on mull ning mingit väärtust kulla taga ei ole. Ehtsaks näiteks on Jim Rickards, kes avaldas oma arvamust CNBC eetris.

Kui räägitakse rahast, mõeldakse selle all enamasti maksevahendit, mida saab vahetada teiste kaupade vastu. Raha puhul tuuakse välja kolm põhilist omadust, funktsiooni:

1) Vahetusvahend – raha on vahetatav kõikide teiste kaupade ja teenuste vastu, elimineerides seega bartertehingutega kaasnevad ebaefektiivsused.

2) Väärtuse mõõtmine – rahaga saab mõõta teiste kaupade ja teenuste väärtust ning seeläbi neid ka võrrelda.

3) Kogumis- ehk akumulatsioonivahend – rahaga saab teha tehinguid läbi aja (ja ka ruumi), seega tema väärtus püsib ja ei kao kui mööduvad aastad (või kilomeetrid).

Seega võib raha iseloomustada järgmiste sõnadega, nagu Niall Fergusson on välja toonud oma teoses „The Ascent of Money“: saadav, taskukohane (isikud suudavad endale seda lubada), kestev, vastupidav, vahetatav, kaasaskantav, usaldusväärne. Kuna metallid nagu kuld, hõbe, pronks vastavad antud kriteeriumitele väga hästi, võeti neid aastatuhandeid inimeste poolt kui ideaalset raha. Kuid väärismetallide väärtus ei ole absoluutne – raha, kas siis väärismetalli või ükskõik mis muul kujul, on väärt ainult nii palju, kui palju keegi teine on selle eest nõus välja käima. Vähemalt ajalooliselt on rahaga nii olnud.

Tänapäeval mõeldakse raha all üldist seadusliku maksevahendit, mille vastu saab vahetada teisi kaupu suhtega, mille määravad raha ostujõud ja kaupade hinnad. Olulised on siinkohal sõnad üldine seaduslik maksevahend.  Inglise keeles on olemas termin fiat money, mis tähendab, et rahal on väärtus ainult tänu valitsuse regulatsiooni või seadusega jõule. Fiat tuleb ladina keelest ja tähendab „lase seda teha“ või ka „nii olgu“ sõltuvalt kontekstist. Selline raha pärineb XI sajandi Hiinast ja leidis laialdast kasutamist Yuani (XIII-XIV saj) ja Mingi (XIV-XVII saj) dünastiate ajal.

Münte, mis tehti väärtuslikest metallidest, on kasutatud rahana aastatuhandeid. Kuid paberraha juured ulatuvad aga 7. sajandisse jällegi Hiinas, kus kaupmehed lihtsalt ei tahtnud kanda kaasas endaga suurt mündikogu, mida oli vaja näiteks suuremate tehingute tegemiseks. Nii andsid kaupmehed oma mündid kellegi usaldusväärse juurde hoiule (tänapäeva mõistes oli see isik panga rollis) ja kauba müüjale anti paber, millel oli kirjas, et temal on õigus sellisele osale selle inimese varast. Kui antud paberit näidati antud usaldusväärsele inimesele, kelle käes olid mündid, pidi müntide haldaja paberi omanikule paberil kirjas oleva müntide koguse andma. Tegu oli nii-öelda lubadusega maksta, inglise keeles on tolle aja pabertähtede kohta kasutusel termin promissory note.  Sealt hakkasid välja kujunema Hiinasisesed kohalikud pabervaluutad, mille väljaandjaks oli siis juba kohalik võim. Olukord jõudis nii kaugele, et kogu Mongoli impeeriumis (mille alla ka Hiina tol hetkel kuulus) hakati XIII sajandi teisel poolel välja andma paberraha, mida lõpuks lihtsalt ilma piiranguteta juurde prinditi, sest valitsemise finantseerimiseks ei olnud ressursse mujalt võtta.

Mongoli impeeriumiga tihedas kaubavahetuses olnud Veneetsia kaupmehed olid aga üllatunud, et paberraha oli tagatud riigi poolt, sest Euroopas käisid asjad teisiti: pannes panka kuld- ja hõbemündid hoiule, saadi vastu rahatäht (inglise keeles banknote) mis andis õiguse omanikule kuld- ja hõbemündid pangast välja võtta. Enne 1862. aastat ei olnud näiteks Ameerika Ühendriikidel oma valuutat, vaid süsteem toimis pankade poolt välja antud tähtede alusel, mille võis iga hetk kulla või hõbeda vastu välja vahetada. Paberraha taga mingit reaalset väärtust ei ole, nad on lihtsalt lubadused maksta, sealt ka algupärane mõiste inglise keeles (promissory note). Dollarid, eurod, rublad, frangid on kõik fiat raha, ehk teisisõnu nad on lihtsalt üks paberileht, millel on väärtus ainult tänu seadusele ja mitte millelegi muule. Veel tänapäevalgi on Suurbritannia naelsterlingi paberrahatähtedel sõnad „I promise to pay the bearer on demand the sum of ...“ (lubatakse maksta paberrahatähe esitajale vastav summa).

KULD

Võib öelda, et kuld on üks suur vastuoluline metall. Kulla kõige suurem müstika peitub metallis endas. Kuld on tihe, pehme, läikiv ja teadaolevalt kõige paremini sepistatav metall. Seda ei saa füüsiliselt ära kaotada, kuigi mõnede hapetega reageerimisel ta lahustub. Ühest troy untsist (31.1034768 grammi) kullast võib teha 80 kilomeetri pikkuse juhtme või katta 9 m2 suuruse põranda pinna. Huvitav on, et näiteks terasest saab ehitada kõrghooneid, autosid, mida iganes, kuid kullast ei saa suurt midagi teha. Kulda kasutatakse küll elektroonikatööstuses ja ka meditsiinis, kuid rohkem väga praktilisi kasutusvaldkondi ei ole. Ja ometi kulla hind tõuseb. Aga kui teras on roostes ja kasutuskõlbmatu, läigib kuld ikka edasi nagu varem. „Kuld on kui pikaealisuse ja surematuse sümbol, millest me unistame“ kirjutab Peter L. Bernstein kirjutab raamatus „The Power of Gold“.

Kuld on olnud aktsepteeritud maksevahend mitmeid aastatuhandeid. Nagu eelnevalt mainitud, tuli paberraha Euroopas ringlusesse, sest inimesed viisid oma kulla ja hõbeda panka ning said vastu pangarahatähed, mis põhimõtteliselt ei kujutanud endast muud, kui kinnitust, et nad on enda kulla ja hõbeda kellegi juurde hoiule andnud.  Kuni 15.08.1971 sai ametlikult veel vahetada paberraha, täpsemalt dollareid, kulla vastu fikseeritud kursiga $35 untsi kohta. Siis lasti kulla kurss vabaks ja tulemus on näha. Ka täna saab paberraha vahetada kulla vastu, kuid hetke seisuga tuleb sama koguse kulla eest käia iga päeva möödudes ainult rohkem.

Graafik 1: Aasta keskmine kulla hind 1900-2010. Allikas: World Gold Council.

20. sajandi alguses oli üpriski tavaline, et lepingutesse kirjutati sisse kullaklausel. Selle alusel võis võlausaldaja nõuda võla tagasimakset kullas, mis oli suureks kasuks just pikaajalisemate lepingute puhul, kus valuuta tulevik oli suure küsimärgi all ebakindlates majandus- ja poliitikaoludes.

Graafik 2: Kulla hind inflatsiooniga kohandatuna aastatel 1975-2011. Allikas: Bloomberg.

Kuid 1934. aastal keelati kullaklausli kasutamine Ameerika Ühendriikides ära Gold Reserve Act-ga. Sellele aktile eelnes Executive Order 6102 1933. aastal, millega USA president Franklin D. Roosevelt keelustas igasuguse kulla (ja ka hõbeda) omamise USAs nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele. Põhjenduseks toodi, et rasketel aegadel hakkavad inimesed kulda ostma ning hoiavad seda, pidurdades nii majandusliku arengut, läbi mille surutis ainult süveneb. Seaduse vastu eksijat karistati kas $10 000 trahvi või 10-aastase vangistuse või mõlemaga. Küll oli seadusega lubatud kulla omamine praktilise kasutuse eesmärgil (nt spetsiifilised kasutusalad tööstuses,kunstis, meditsiinis, juveleelitööstuses) ja ka numismaatilise väärtuse tõttu. Paljud kullaomanikud lasid kulla näiteks Šveitsi toimetada. Seaduse järgi võis iga isik omada kuni $100 väärtuses kuldmünte, mis tol hetkel vastas ligi 5 untsile kullale. Alles 1964. aastal võisid erainvestorid uuesti kullatsertifikaate omada, kuigi kulda neile välja ei antud. 10 aasta pärast võisid ameeriklased jällegi kulda vabalt omada ja kaubelda.

Graafik 3: Kulla untsi hind USA dollarites aastal 2011. Allikas: Bloomberg.

Kas kuld on siis raha? Kuld on vahetusvahend, temaga saab väärtust mõõta ja ta on ka akumulatsioonivahend – kõik kolm raha funktsiooni täidetud. Seega miks ei peaks olema? Dr. Doom’na tuntud Marc Faber usub, et kulla hind jätkab tõusulainel ning iga hetkeline langus, mis peaks osaks saama, on ostukoht. Marc Faber näeb kulda kui valuutat, kui alternatiivi dollarile, mida ainult juurde prinditakse, kui selleks vajadus tekib. Paberraha küll lihtsustab kaupade ja teenuste vahetust, aitab väärtust mõõta ja on kogumisvahend, kuid Faberi arvates kukub näiteks USA dollar kõigis kolmes kategoorias läbi. „Miks peaks hoidma raha USA dollarites 0% intressimääraga, kui võiks raha hoida kullas ja hõbedas?“  küsib Dr. Doom.

Graafik 4: Dollari ostujõud alates 1920. aastast, baasaastaks 1967. Allikas: Bloomberg.

Vaatamata sellele, et viimase 90 aasta jooksul on näiteks dollari ja teiste olulisemate valuutade ostujõud oluliselt langenud, on inimesed ikkagi vähem või rohkem rahul paberraha ja müntidega, mis on valmistatud väärtusetust metallist. Akumulatsioonivahendid nad ei ole, kui tema väärtus kaob. Rahana võib kasutada seega mida iganes, millel on mingigi väärtus, kas siis seaduse jõuga või antud objekti, eseme omadustest tulenevalt. Niall Fergusson kirjutab, et raha ei ole metall, vaid usaldus, mis inimestel metalli vastu on. Rahana võiks kasutada seega ükskõik mida – uskumise, usalduse ja kokkuleppe asi.

Kulla untsi hinna muutused valitud valuutades viimase viie aasta jooksul:

Allikas: Gold Price PTY.

 

Rasmus Noormägi




Küpsised

Et pakkuda sulle parimat kasutajakogemust, kasutame LHV veebilehel küpsiseid. Valides "Nõustun", annad nõusoleku kõikide küpsiste kasutamiseks. Tutvu küpsiste kasutamise põhimõtetega.

pirukas_icon