$447 miljardit tööpuuduse alandamiseks

Dreamstime

Nagu reedesest tööjõuraportist selgus, ei ole olukord tööturul sugugi kerge. $447 miljardit töökohtade loomiseks läbi maksude alandamise, infrastruktuurikulutuste ja otsese abi on vägagi suur summa. Siiamaani on valitsus sarnaseid programme ka varem proovinud. Alates palgamaksude alandamisest, töötuskindlustuse pikendamisest kuni $787 miljardi suuruse abipaketini 2009. aastal. Küsimus on aga selles, kas need stiimulprogrammid ka reaalselt töötavad?

Sellele küsimusele usaldusväärse vastuse saamine on äärmiselt raske, sest ei eksisteeri paralleelselt samasugust maailma, kus stiimulprogrammid puuduksid. Seega on keeruline välja tuua täpset mõju ning hinnata, kas olukord ilma stiimulita oleks veelgi hullem või puudub sellel mõju sootuks.

Hoolimata nendest takistustest proovisid teadlased Garett Jones ja Daniel M. Rotschild George Masoni ülikoolist uurida, milline oli 2009. aastal väljakuulutatud stiimulpaketi mõju töötajate palkamisele ja majandusele üldiselt. Uuringuid saab lugeda siit ja siit (mõlemad PDF formaadis). Nad intervjueerisid 85 ettevõtet, kes said stiimulraha ning küsisid, kuidas see mõjutas nende palkamisotsuseid, kas nad lisasid töötajaid ja kust need töötajad tulid.

Tulemused olid üsnagi valgustavad selles osas, kui raske ikka tegelikult on koostada edukat töökohtade programmi. Esimene peamine tulemus milleni jõuti oli vägagi positiivne. Nimelt, tõepoolest, tänu stiimulprogrammist saadud rahadele suutsid ettevõtted hoida olemasolevaid töötajaid ja palgata ka uusi. Raha ei kasutatud mitte ainult likviidsuse tagamiseks, vaid see täitis ka oma sihipärast eesmärki, milleks oli töökohtade loomine.

Teine järeldus oli aga rohkem kurvavõitu. Nimelt enamikel uutest töötajatest keda ettevõtted palkasid oli eelnevalt töökoht olemas või tulid pensionilt tööle tagasi. Kõigest 42% juhtudest said stiimulprogrammi raames tööd töötud, palju tõenäolisem oli abiprogrammi kohtadele saamine juba töötavatel inimestel. Selles mõttes ei suutnud stiimul oma eesmärki täita. Uuringu autorid leidsid ka, et  kõigest 47% vastanutest ütlesid, et majanduslanguse ajal oli kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid lihtsam leida kui buumi ajal. Seega hoolimata suurest arvust töötutest, kelle hulgast valida, lõikasid stiimulprogrammidest kasu suurema kvalifikatsiooniga töötajad, kelle käekäik oli niigi heal järjel. Allpool on toodud joonis sellest, mis staatuses olid töölised hetkel, mil nad võeti tööle stiimulprogrammist raha saanud ettevõttesse.

Allikas: G.Jones ja D.M.Rotschild

See klapib ka tööjõuturu andmetega, millest selgub, et kõrgharidusega inimeste hulgas on tööpuudus märkimisväärselt madalam. Üle 25 aastaste, vähemalt bakalaureusekraadiga inimeste töötuse määr on ca 4.3%, eelmine aasta oli see näitaja 4.6%. Üle 25 aastaste ja ilma keskhariduseta töötuse määr on aga seevastu püsinud suhteliselt samal tasemel, eelmise aasta 14.2% pealt on näitaja tõusnud 14.3% peale. Seega on võimalik, et stiimulprogrammil polnud erilist mõju kõrge tööpuudusega demograafilisele segmendile.

Allikas: Bureau of Labor Statistics

Muidugi mõista on see kõigest üks uuring, mis ei anna lõplikku vastust. Näiteks Congressional Budget Office jõudis 2010. aasta teise kvartali andmetele tuginedes palju positiivsemale tulemusele. Selle põhjal alanes tänu $787 miljardi suurusele stiimulprogrammile töötuse määr 0.7-1.8 protsendipunkti ning töötajate arv suurenes 1.4-3.3 miljoni võrra. Antud uuringut võib täies mahus lugeda siit (PDF). See näitab, et ühest ja kindlat vastust, milline mõju stiimulprogrammil oli, on raske öelda ja samas, kui keeruline on välja töötada programmi, mis tagaks töötute töölesaamise.

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.