Shutterstock
Föderaalreserv ja USA suuremad pangad käisid uudisteagentuuriga Bloomberg ligi 2 aastat kohtuid mööda, et hoida ajaloo suurima päästepaketi detailid saladuses. Milleks kõik see vaev?
Kohtuotsusega pidi Föderaalreserv avalikustama dokumendid, mis kajastasid pankadele Föderaalreservi poolt laenatud raha perioodil august 2007 kuni aprill 2010. Dokumente oli kokku üle 29 000 lehekülje, mis kajastasid üle 21 000 toimunud tehingu. Bloombergi poolt on ilmunud 2 artiklit antud teema kohta (kättesaadaval siin ja siin) ning allpool on lühikokkuvõte ehk siiani maailma kõige paremini hoitud saladusest.
Fedi sõnul oleks laenajate avalikustamine põhjustanud laenu võtnud pankadele lisaraskusi ning järgmise kriisi korral ei juletaks enam abi paluda. Fedi ja pankade põhiliseks argumendiks kohtus oligi, et info avalikustamine laenuvõtjate ja laenutingimuste kohta häbistaks pankasid, mõjuks seeläbi hävivalt aktsiahindadele ning viiks hoiuste tühjendamisteni. Suuremad kommertspangad nõudsid USA ülemkohtult, et vähemalt mõnedki dokumendid jääksid salajasteks, kuid antud palvet eirati.
Iseenesest pole selles midagi ebatavalist, et Föderaalreserv laenab pankadele raha, seda on tehtud Fedi asutamisest peale aastast 1913. Kuid tehingute summad ning tingimused olid seekord enneolematud. Üllatusena tulid need ka Föderaalreservi enda töötajatele. Minneapolise Föderaalpanga presidendi Gary H. Sterni sõnul tuli ka talle programmi laiahaardelisus üllatusena. Fedi poolt väljakuulutatud ja eelnevalt avalikkusele teada olnud TARPi, Troubled Asset Relief Program, maht oli $700 miljardit. Kuid nagu avalikustatud dokumentidest selgus, tipnes Fedi poolt väljaantud laenude maht 2008. aasta 5. detsembril $1,2 triljoniga. 2009. aasta märtsiks oli Fedi poolt kõikide väljastatud stiimulite maht kasvanud $7,77 triljonile. Võrdluseks, USA sisemajanduse kogutoodang oli samal aastal ca $14,5 triljonit.
2007. aasta augustis hakati Fedis välja töötama erinevaid mooduseid, kuidas toetada finantsasutusi sularaha või muude likviidsete vahenditega. 2008. aasta lõpuks oli loodud 11 erinevat moodust pankadele, mis olid niivõrd halvas seisus, et tavatingimustel enam laenu poleks saanud ajutiste likviidsusprobleemidega tegelemiseks. Föderaalreservi sõnul olid kõik laenud tagatud vajalikke tagatistega, mingeid kahjusid ei kantud ning perioodil august 2007 kuni detsember 2009 sai New Yorki Föderaalpank $13 miljardit intressi- ja teenustasutulu.
Enamasti on Fed pankadele antud laenudele nõudnud tagatisi, milleks on ajalooliselt olnud keskvalitsuse võlakirjad või ettevõtete omad, mis võla mittemaksmise korral lähevad Föderaalreservi kasutusse ning enamasti maha müüakse. Olukorra süvenedes lasti laenutingimusi lõdvemaks. Kui tavaliselt aktsepteeritakse tagatistena võlakirju kõrgeima AAA-reitinguga, siis 2008. aasta lõppedes lepiti rämps võlakirjadega, mis olid allpool investeerimisreitingut. Tagatiseks võeti isegi aktsiaid, mida üldiselt ei tehta, sest pankroti korral on aktsionäridel alles viimastena järjekorras õigus varale. Kui tavaliselt nõuab Föderaalreserv pankadele laenu andes turu keskmisest kõrgemat intressimäära, siis näiteks 2008. aasta oktoobris anti laenu summas $113,3 miljardit 28 päevaks intressimääraga 1,1%. Keskmiselt nõudsid pangad antud hetkel üksteiselt laenamisel 3,8% intressimäära.
Täpsemalt, kes ja kui palju raha sai, on võimalik uurida siit. Morgan Stanley laenas Fedilt ühe tehingu raames 2008. septembris $61,3 miljardit, milleks anti tagatisi väärtuses $66,5 miljardit. Tagatise mahtudest moodustasid aktsiad ligi kolmandiku, rämps võlakirjad kümnendiku ning veel ühe kolmandiku moodustasid võlakirjad „teadmata reitinguga“. Samas kuus toimunud teine laen Fedilt Morgan Stanley’le oli summas $107,3 miljardit, täpselt nii palju oli tol hetkel Morgan Stanley’l vabu vahendeid. Morgan Stanley esindaja Mark Lake’i sõnul sundis finantskriis neid fundamentaalselt ümber hindama likviidsuse tagamise meetodeid. Millised muutused täpsemalt läbi viidi, ei kommenteeritud. Lisaks kasutasid mitmed pangad ära oma tütarettevõtteid lisaraha saamiseks. Bank of America sai nii läbi oma tütarfirmade ligi $90 miljardi ulatuses vahendeid enda kasutusse.
Laene ei antud ainult Ameerika Ühendriikide enda finantsasutustele, vaid üle kogu maailma. Ligi pooled 30. enam laenanud pangast olid Euroopast. Nende seas olid näiteks Royal Bank of Scotland, mis sai kokku laene $84,5 miljardi eest (suurim välismaine laenaja), ning Šveitsi pank UBS, mis laenas $77,2 miljardit. Saksamaa Hypo Real Estate Holding laenas $28,7 miljardit, mis tegi keskmiselt firma ühe töötaja kohta $21 miljonit. Praeguseks kurikuulus Belgia pank Dexia oli juba siis suurimate laenajate seas. Laenajate seas leidus ka panku, mis ei vajanud otse riikide sekkumist, kuid otsustasid siiski Fedi pakutud abi kasuks, sest programmid lubasid täielikku konfidentsiaalsust. Nii sai Barclays laenudena $64,9 miljardit ning Deutsche Bank $66 miljardit. Väidetavalt said USA keskpangalt abi vähemalt 700 erinevat institutsiooni üle maailma.
Mida arvavad avalikustatud dokumentidest USA endised riigiametnikud või kongresmenid? Endise justiitsministeeriumi ametniku Robert Litani sõnul näitavad avalikustatud dokumendid ilmekalt, kuidas Ameerika Ühendriikide finantssektori koorekihile oleks ilma Fedi rahata lihtsalt vesi peale tõmmatud. Endise Atlanta Föderaalpanga ühe direktori Robert Eisenbeisi arvates anti laene praktiliselt valimatult, ehk ükskõik missuguste tagatiste vastu.
Endine demokraadist senaator Ted Kaufman algatas finantskriisi aastatel seadusemuudatuse pankade suuruse limiteerimiseks. Peamiseks argumendiks oli, et mõned pangad võivad pankrotti minnes tõmmata integreerituse tõttu endaga kaasa ka teised suured pangad. Eelnõu arutamise hetkel ei olnud USA Kongress teadlik Fedi tegudest ning Ted Kaufmanni sõnul võis see saada eelnõule saatuslikuks. Eelnõu lükati praeguse rahandusministri Timothy Geithneri eestvedamisel tagasi häältega 60-31.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet