Shutterstock
Veel 10-15 aasta eest loodeti maailma kasvavale energiatarbimisele lahendust taastuv energiaallikatest: maapõuest, tuulest, päikesest, lainetest, tõusudest ja mõõnadest. Paljuski rajanes antud lootus ja helge tulevikuväljavaade tuuleenergiasektoris riigipoolsetele toetustele, mis viimase poole aasta jooksul näiteks Hispaanias, USAs, Indias jt riikides aga haamri alla läinud. Nii on ka Euroopa tuuleturbiinide tootjate (näiteks Vestas, Gamesa, Nordex) aktsiahinnad olnud alates 2009. aastast langustrendis ning ega Aasia tootjatel ka palju paremini ei lähe. Kuid tuuleenergia sektoris tegutsevate ettevõtete arvates on parimad ajad alles ees. Kas tõesti?
Graafik: Vestase (valge), Gamesa (roheline) ja Nordexi (kollane) aktsiate normaliseeritud tootlus alates 2006. aastast. Allikas: Bloomberg.
Nagu järgnevate aastate majanduskasvu põhilised ootused on seotud Aasiaga, näeb ka GWEC, Global Wind Energy Council, 2011. aastat kokkuvõtvas raportis järgneval 5 aastal tuuleenergia sektorile peamist tõuget idapoolkeralt. Allolevalt graafikult on näha, et 2009. aastat võib pidada murranguks – veel 2008 oli uute tuuleturbiinide poolt lisandunud võimsus Aasias ja Euroopas võrdne, kuid järgnevatel aastatel on tuuleturbiinide lisandunud võimsusest ca 50% tulnud Aasiast.
Graafik: 2003-2011 aasta jooksul tuuleturbiinide lisandunud võimsus regioonide lõikes. Allikas: GWEC.
Paratamatult kaasneb regioonides kodutootjate eelistamine, mis ei ole Euroopa ettevõtetele parimaks endeks. USA näiteks kehtestas hiljuti tollid riigitoetusi nautivatele Hiina tootjatele eelkõige Euroopa ettevõtete nõudmisel. Pole midagi imeks pandavat, et Taani, kus tuuleenergia moodustab viiendiku toodetud elektrist, on koduks maailma kümnest suurimast tuuleturbiinide tootjast kahele: Vestasele ja Siemensi tütarettevõttele Siemens Wind Power. Näiteks Jaapanis käesoleval aastal valmivate projektide tuuleturbiinid on toodetud Mitsubishi Heavy Industries ja Fuji Heavy Industries (nüüdseks antud üksus Hitachile müüdud)poolt, kes ei ole antud valdkonnas kõige tuntumate tegijate hulgas.
Kuid turgu on ka mujal peale Aasia – Prantsuse konglomeraadi Alstomi taastuvenergia üksuse ülem Jerome Pecresse leiab, et käesolev aasta saab Lõuna-Ameerikas olema huvitav, kui Uruguais ja Argentiinas toimuvad riigihanked ning Brasiiliast oodatakse tugevat kasvu. Alstom sisenes tuuleturbiinide turule 2007. aastal pärast Hispaania tootja Ecotecnia omandamist, kuid siiani pole jõutud 10 suurima tootja hulka. Ameerika Ühendriikide suhtes ollakse äraootaval seisukohal – kõik sõltub tuuleenergia maksuvabastuse pikendamisest, mis on lõppemas 2013. aastal.
Graafik: 2011-2016 tuuleturbiinide koguvõimsus. Allikas: GWEC.
Entusiastlikumaks paistavad aga tuuleturbiinide tootjad minema, kui jututeema läheb avamere ehk offshore tuuleenergiale, siiani on enamus tuuleparkidest rajatud maismaale (onshore tuulepargid). EWEA, European Wind Energy Association, andmetele tuginedes moodustasid uutest lisandunud tuulegeneraatoritest Euroopa Liidus avamere tuulepargid 2008. aastal vaid 5%, 2011. aastal juba 10%. Maailma mastaabis on antud näitajad siiski nutusemad: eelmisel aastal olid 2,5% kõikidest tuuleturbiinidest avamerel kasutamiseks ning kõige optimistlikumate prognooside järgi võiks maailm jõuda 10% tähiseni 2020. aastaks. Millest siis nii suur elevus?
Kuigi vastava infrastruktuuri arendamine merealadele võtab aega ning kogu tegevus on suhteliselt kapitalimahukas keerukamate tehnoloogiliste lahenduste tõttu, näevad ettevõtted läbi mastaabiefekti märkimisväärseid võimalusi kulude vähendamiseks ning tehnoloogia valdkonnas on arendajate arvates veel küllalt ruumi innovatsiooniks. Vahest ehk kõige olulisema tegurina on enamus maapealsetest sobilikest aladest tuuleparkide jaoks juba kasutuses, kuid merel, kus tuul üldjuhul puhub stabiilsemalt, on ruumi küllaga. Lisaks on võimalik merele paigutada suuremaid turbiine, logistiliselt on tuulikute transport lihtsam ning paljud suured linnad (ehk tarbijad) paiknevad mereäärsetel aladel. Maapealsete tuuleparkide rajamisel esinev kohalikke elanikke vastuseis ei tohiks enam samuti olla takistavaks asjaoluks, kuivõrd EWEA andmetel on Euroopas kaugeimad tuulepargid rajatud 100 km kaugusele kaldast ning keskmiseks kauguseks on hetkel 23,4 km, ehitusjärgus olevate parkide keskmine kaugus on 33,2 km rannikupiirist.
2020. aastaks võiks EWEA nägemuse järgi ca 17% Euroopa tuuleturbiinide tootmisvõimsusest asuda merel, kui 2010. aastal oli vastavaks protsendiks 3,4%. Tänu merel valitsevatele stabiilsematele tuuleoludele võiksid 8 aasta pärast Euroopas avamere tuulepargid toota energiat kokku 148,2 TWh eest, mis tähendaks ca 24% kogu toodetud tuuleenergiast, võrdluseks: 2010 tuli merelt 6% tuuleenergiast ehk 10,6 TWh. Hetkel on Euroopa suurimateks avamere tuuleparkidega riikideks Suurbritannia (2094 MW), Taani (857 MW), Holland (247 MW) ja Saksamaa (200 MW). GWEC andmetel on Saksamaal luba antud 25 avamere tuulepargi projekti ehitamiseks, mis kasvataks nende võimsuse praeguselt 200-lt MW-lt 8500-le MW-le.
Graafik: Tuulegeneraatorite koguvõimus ja toodetud elekter Euroopas maismaa ja avamere tuuleparkide poolt. Allikas: EWEA.
Ja muu maailm eesotsas Aasiaga liigub samuti kaasa. Hiina asub avamere tuuleparkide koguvõimsuselt Suurbritannia ja Taani järel kolmandal kohal 258 megavatiga, kuid järgneva nelja aastaga peaks lisanduma esialgsete plaanide järgi 5 GW (5000 MW) ja 2020. aastaks 30 GW (30 000 MW) võrra võimsust. Eelmisel aastal avati Hiinas mitmeid demonstratsioon projekte: näiteks Jiangsu Rudongi park ja Shanghai Donghai silla läheduses asuv tuulepark. Jaapani ja Lõuna-Korea valitsused toetavad samuti aktiivselt avamere tuuleparkide rajamist.
Graafik: Vasakpoolsel sektoril tuuleturbiini tootjate turuosa maailmaturul, parempoolsel turuosa Euroopa avamere tuuleturbiinide turul. Allikad: IHS-EER, EWEA.
Tuuleturbiinide tootjate ja energiafirmade sõnul on aga viimasel ajal ühe raskemaks muutunud projektide rahastamiseks, kuivõrd pangad on muutunud ettevaatlikumateks. Siemens Wind Poweri avamere üksuse juhataja Michael Hannibal tõdeb, et pankade asemele on uute investoritena ilmunud pensionifondid ning kindlustusettevõtted, kes mõistavad, et tegu ei ole päris müstilise tegevusalaga.
Vaatamata võimalikule turu stagneerumisele Euroopas valitsuspoolsete toetuste kärpimiste tõttu, on turuosalised lähituleviku osas siiski optimistlikud. Peamise põhjusena tuuakse siin esile eelmise aasta märtsis toimunud Jaapani maavärinat ja ärevust tekitanud õnnetust Fukushima tuumajaamas. Nii keelustas eelmise aasta juunis Itaalia rahvahääletusel tuumaenergia ning Saksamaa otsustas 2022. aastaks sulgeda kõik tuumareaktorid. Lisaks peavad Euroopa energiastarteegia kohaselt taastuvenergia allikad 2020. aastaks andma viiendiku kasutatavast energiast ning tuuleenergiat nähakse siin ühe olulise panustajana.
EWEA juhataja Christian Kjaer toob välja, et kuigi uute tuuleparkide arendus on kallim söe kaevandamisest, siis lisavõimsuse kohapealt on uue tuulepargi rajamine tunduvalt odavam uuest söekaevandusest. Vägevaid tulevikuplaane oskavad muidugi kõik teha, kuid suurte tööstusettevõtete nagu Siemensi, Alstomi, General Electricu poolt on huvi tuuleturbiinide tootmise vastu olemas, lisaks tegelevad tuuleparkide rajamisega aktiivselt suured energiahiiud nagu E.On, EDF (Électricité de France) ja vaevalt nende huvi pelgalt ühiskonnapoolse surve tõttu eksisteerib.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
