Suurvõistluste mõjud majandusele

Dreamstime

Ilmselgelt peavad suurvõistluste võõrustajad tegema ettevalmistusi nagu näiteks ehitama väga kõrgetele standarditele vastavaid staadione, sportlaste majutusruume ning parendama infrastruktuuri. Praegu asetleidvat jalgpalli EMi korraldavad Poola ja Ukraina on kokku võistlustele kulutanud $39 miljardit, millest $25 miljardit on Poola ning $14 miljardit Ukraina kanda. Peale ca 1 miljoni jalgpallifänni majutamisest tulenevat kasu, loodavad mõlemad riigid, et suurprojekt annab tõuke ka riikide majandustele ja kohalikele ettevõtetele.

Siiamaani pole see kahjuks realiseerunud. Kurioossel kombel on just ehitajad, kes intuitsiooni põhjal võiksid olla suurimad kasulõikajad ettevalmistustöödest, ühed suurimad kaotajad. Nimelt on viimastel nädalatel pankrotikaitset otsinud kolm suurt Poola ehitusfirmat – PBG, Aprivia ja Hydrobudowa, just seoses Euro 2012 projektidega. Viimast kahte kontrollib PBG. PBG on Poola suuruselt kolmas ehitaja, kes andis oma panuse kolme staadioni valmimisse Poolas. Nüüd soovib ettevõte restruktureerida oma $427 miljoni suurust võlga. Poola ehitajad sattusid raskustesse, kui tiheda võitluse tingimustes lepingute pärast kujunesid projektide maksumused valitsuse prognoositust koguni 40% madalamaks. Viimase nelja aasta jooksul tõusnud sisendihinnad on aga ehitajate kasumi enda alla neelanud ning viinud ettevõtted võlgadesse.

Ukraina bilansist võib laenukohustuste realt meistrivõistluste tõttu leida täiendavad $6-$8 miljardit, mida on isegi rohkem kui $4 miljardit kui Kreeka pidas 2004. aastal oma kahjumlikke olümpiamänge. Vastupidiselt Poolale, kus Euroopa Liidu abi kattis enam kui poole kuludest, pidid Ukrainas kahe kolmandiku ulatuses arve maksma valitsus või kohalikud omavalitsused. Vaadates kulusid ühe istekohta kohta staadionil, olid Ukraina kulud pea kaks korda suuremad kui Poola vastav näitaja. Samuti ületas Ukraina kulu ühe istekohta kohta staadionil Lõuna-Aafrika Vabariigis 2010. aastal toimunud jalgpalli MMi tarbeks tehtud kulutusi.

Kuigi Ukraina ametnikud ütlevad, et paranenud infrastruktuur aitab ligi meelitada uusi välisinvesteeringuid, arvatakse, et suurim takistus riiki investeerimiseks pole mitte infrastruktuur, vaid korruptsioon. Selles valguses võib pigem Poola loota investeeringute suurenemist. Eriti arvestades, et 90% Euro 2012 kuludest läks transpordisektorisse, kui sadade kilomeetrite ulatuses ehitati ja parandati maanteid ning renoveeriti lennujaamu.

Kui London 1948. aastal olümpiamänge võõrustas oli rahaline olukord nii halb, et sportlased pidid ise kaasa võtma oma rätikud ja toidu ning magamisasemed asusuid sõjaväekasarmutes. £760 000 suuruse eelarve võtsid enda kanda sponsorid. Sellest lähtuvalt teeb inglasi murelikuks käesoleva aasta olümpiamängudega seotud algselt $5 miljardi suuruse kulude tõusmine $15 miljardini. Erilist usku ei süsti ka ajaloolised andmed, kus näiteks Barcelonale jäi pärast 1992. aasta olümpiat $6.1 miljardi võlg ning Motreal suutis oma olümpiamängude võla ära maksta alles 2005. aastal ehk peaaegu 30 aastat pärast suurvõistluse toimumist.

Kuigi suurvõistluste majanduslik pool tundub eeltoodu põhjal kahjumlik, meelitavad promootorid linnasid just jutuga, et suurvõistlused toovad kaasa endaga suure rahasüsti turistide hordide näol, kes peatuvad kohalikes hotellides, poodides, restoranides jne. Tavaliselt koostavad majandusliku mõju analüüsi samad inimesed, mistõttu ülehinnatakse tihtipeale külastajate arvu ja kulutuste summat ühe inimese kohta. Mitmed akadeemilised uuringud on kinnitanud, et tegelikkuses osutuvad sissetulekud ja uute loodud töökohtade arv oodatust väiksemaks. Veebruaris tegi üsna ebatavalise otsuse Itaalia peaminister Mario Monti, kes eemaldas Rooma kandidatuuri 2020. aasta olümpiamängude võõrustajana, ilmselt tingituna riigi majanduslikust seisust. Madriid seevastu kavatseb aga samade olümpiamängude võõrustajakoha eest edasi võidelda.

Et näidata, et suurvõistlustega võib ka plussi jääda, võib eeskujuks tuua Los Angelese, kes suutis ettevalmistuskulusid minimeerides 1984. aastal korraldada olümpiamängud $1 miljardi eest, teenides $200 miljonit kasumit. Linna olümpiakomitee suutis sellise tulemuseni jõuda, kasutades linnas ning lähiümbruses olevaid spordirajatisi, mistõttu polnud vajadust uute ehitiste järele.

Muidugi ei oska keegi arvestada suurvõistlustega kaasnevate immateriaalsete mõjudega nagu näiteks rahvusvaheline kuulsus. Väidetakse, et kui fännidel jääb võõrustuskohast hea mulje, suunduvad nad ikka ja jälle sinna tagasi, telepildis võistluspaika näinud inimesed võivad leida korraldajamaas või –linnas huvitava sihtkoha jne. Muidugi võib immateriaalne mõju olla ka negatiivne kui peaksid tekkima rahutused või kaklused.

Tony Travers London School of Economicsist ütles, et enne paikapanevate järelduste tegemist olümpiamängude mõju kohta võib kuluda aastakümneid. Tuues Londoni näite, leiab Travers, et ühes suurimaks plussiks on kindlasti Ida-Londonis asuvate suurte, mahajäetud maa-aladele kasutusotstarbe leidmine. Samuti viitas Travers ülikõrgele efektiivsusele planeerimisel ja ehitamisel. Tegu on reklaamiga eelkõige Suurbritannia ehitus-, planeerimis-, arhitektuuri- ja disainisektorile, mis saadavad maailmale signaali, et inglased suudavad suurte projektidega tähtaegselt maha saada.

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.