LIBORi skandaal on jõudmas kohtuteni

Shutterstock

LIBOR (London InterBank Offered Rate) on intressimäär, millega pangad annavad üksteisele tagatiseta laene Londoni pankadevahelisel turul. LIBORit avaldatakse 10 erineva valuuta kohta 15 erineva tähtaja lõikes (varieerub üleööst kuni 12 kuuni), mis tähendab, et iga päev avalikustatakse 150 erinevat intressimäära. Intresside arvutamiseks  küsitakse pankadelt iga päev, millise intressimääraga oleksid nad antud tähtajaga ja antud valuutat nõus teistele pankadele laenama. Tulemused saadetakse Thomson Reutresile, kes vastutab LIBORi arvutamise eest. LIBOR ei põhine reaalselt toimunud tehingutel. Lisaks pankadevahelise intressimäärana kasutatakse LIBORit ka mitmete laenude intressimäära arvutamise ning finantsinstrumentide väärtuse määramise komponendina.

3-kuu USD LIBOR:

Allikas: Bloomberg

Barclays’le esitatud süüdistuse kohaselt esitasid panga töötajad ajavahemikul 2005-2007 ning pärast seda pisteliselt kuni 2009. aasta lõpuni intressimäärasid, mis soosisid Barclays panga kauplejate varade positsioone. Kusjuures antud kauplejad New Yorgis ja Londonis ise edastasid telefonide ja meilide teel soove, millist intressimäära nad näha tahaksid. Inglismaa finantsinspektsioon määras Barclays’le £59,5 miljoni suuruse trahvi, USA justiitsministeerium trahvis ettevõtet £102 miljoniga ning Commodity Futures Trading Commission £128 miljoniga. Õigupoolest on LIBORi skandaal käärinud juba mõnda aega, kui juba 2008. aastal avaldas New York Fed Inglismaa Keskpangale muret LIBORi manipulatsiooni teemadel. Samas ei ole saaga veel kaugeltki lõppenud, sest peale Barclays on uurimise all ka mitmed teised suurpangad üle kogu maailma.

Finantsinspektsioonid aga pole ainsad, kelle pärast LIBORi määramisega seotud pankadel muretseda tuleb. Nimelt hinnatakse, et LIBORist sõltub ca $360 triljoni ulatuses finantsvarade väärtus, mistõttu tahtlik intressimäärade madalal hoidmine on moonutanud ka antud instrumentide hindasid ja tootlusi. LIBOR mängib keskset rolli väga paljudes finantstehingutes ja –lepingutes ning seega on potentsiaalsete kohtukaebuste arv päris suur. Duke University juuraprofessori James Coxi sõnul võib LIBORi süüdistusest kujuneda sama tõsine kohtuvaidluste jada nagu USAs ajavahemikul 1970-1990 asbestijuhtumite puhul.

Siiamaani on seoses LIBORi manipuleerimisega esitatud kohtutele 28 tõsisemat kaebust, millest ilmselt suurimat tähelepanu on pälvinud väikese panga, Berkshire Banki 25. juulil esitatud süüdistus. Ettevõtte sõnul mõjutas LIBOR perioodil 2007-2010 umbkaudu kümnete, kui mitte sadade miljardite dollarite ulatuses välja antud laenusid. Berkshire Bank sõnul hoidsid pangad LIBROit kunstlikult madalal, mistõttu kujunesid ka laenude intressid madalamaks kui nad tegelikult oleksid olnud ning see mõjutas panga tulusid, mille eest ka kompensatsiooni nõutakse. Kaebuse kohaselt nähakse süüdlastena 16 panka, kes kuulusid antud ajavahemikul USA dollari LIBORi paneeli. Täpset kahjunõude suurust ei avalikustatud.

Sarnase kaebuse esitas mais ka Wisconsini Community Bank & Trust, kes näeb süüdlastena Citigroupi, Bank of Americat ja JPMorgan Chase’i (USA pangad, kes kuuluvad LIBORi määrajate paneeli). Kaebuse kohaselt olid mitmed hüpoteeklaenude ja teiste dollaripõhise LIBORiga seotud laenude intressimäärad kunstlikult madalale surutud. Community Bank & Trust hindab USA 7000 väikepanga aastaseks kaotuseks perioodil 2006 august -2010 mai $300-500 miljonit.

Mõistagi on antud situatsioon vesi juristide veskile, kellest päris paljud juba töötavad tundide viisi, tunnipalga alusel, kaitsetaktika kallal. Barclays süü tunnistamine ning esimeste tõsisemate kaebuste ilmnemine annab alust arvata, et sarnane trend võib jätkuda, eriti, kui kahjunõudeid edu saadab. Enamik kaebusi on esitatud klassihagi vormis, mis tähendab, et ühe kaebuse edu korral hõlmab see automaatselt ka teisi sarnaseid juhtumeid ning panused tõusevad veelgi.

Hoolimata sellest, et LIBORi manipuleerimine on põhimõtteliselt tõestatud, on pankadel, kelle intressitulusid LIBOR mõjutas üsna keeruline kahjunõudeid põhjendada. Põhjus on selles, et LIBOR ise pole veel lõplik laenuhind ning valitsussektori sekkumine pankade finantseerimisse on ka LIBORi tähtsust pankadevahelise laenuindikaatorina vähendanud. LIBOR on seega pankade poolne teoreetiline hinnang sellele, mida nad enda arvates peaksid laenamise eest küsima. Keegi ei ole sunnitud seda kasutama ning need, kes kasutavad, lisavad tavaliselt ka täiendavaid preemiaid (nt riskipreemia). Lisaks on äärmiselt raske kindlaks teha, mis LIBORi määr tegelikult oleks pidanud olema.

Hoolimata sellest on esimesed analüütikud juba kahjutasude prognoosidega väljas. Morgan Stanley hinnangul ulatuvad regulaatorite poolt nõutavad trahvid ca 4-13%-ni pankade käesoleva aasta aktsiapõhisest puhaskasumist. Kuigi kahjunõuetega seotud tasusid on oluliselt raskem prognoosida, üritab MS ka sellele vastata. Analüüs näitab, et iga baaspunkti kohta, mis alahindas LIBORi tegelikku väärtust, tähendab LIBORi paneeli kuuluvate pankade jaoks $6 miljardi suurust nõuet ehk ca $400 miljonit panga kohta. See tähendab mediaani järgi 6,8% suurust mõju järgmise aasta kasumile, kui kahjutasud tuleks maksta ühe aastaga.

Allikas: Morgan Stanley

Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.