Dreamstime
Paljuoodatud Ben Bernanke reedel peetud kõne Jackson Hole’is kinnitas, et tingimuste halvenedes pakub keskpank vajadusel majandusele tuge. Võib-olla mõningane pettumus oli küll, et QE3 koheselt välja ei kuulutatud, kuid ootused selleks olid ka mõni nädal enne kõnet korralikult allapoole tulnud. Kuigi Bernanke kiitles Fedi panusega majanduskasvu, sai ta nädalavahetusel hoopis kriitika osaliseks.
Fedi $2,3 triljoni ulatuses võlakirjade ostmist alates 2008. aastast õigustas Bernanke kahe miljoni töökoha loomisega ning SKP kasvu suurendamisega 3 protsendipunkti võrra, mida ilma stiimulprogrammideta poleks olnud. Seega on stiimulmeetmed oluliselt aidanud kaasa majanduslikule taastumisele ning olukorra halvenedes tuleks mehe sõnul kasutada sama „lahendust“. Kuid selle asemel, et keskpanga juhi otsusele takka kiita väljendasid majandusteadlased ja keskpankurid nördimust, et neli aastat ülimadalaid intresse ja erakordset suurt rahatrükki pole aeglaselt kasvavat majandust kuidagi käima tõmmanud. Ühtlasi kaheldi, kas Fedi võimuses üldse ongi vahendeid, millega seda probleemi lahendada saaks.
Bernanke nö kunagine parema käe mees Donald Kohn küsis Jackson Hole’is laupäeval, et miks on USAs nii väike majanduskasv, kuigi rahapoliitika on olnud pikka aega äärmiselt lõdva? Fedi tavaliste põhjendustena toodava Euroopa võlakriisi, USA majapidamiste võlakoormuse vähendamise ja kinnisvaraturu krahhi argumendid jäävad tema sõnul nõrgaks. Ka Inglismaa keskpanga liikme Charles Beani sõnul on praeguses olukorras rahapoliitikal majandusele oluliselt väiksem mõju kui tavaliselt. Samuti kaheldi Fedi panuses majandusse, kuna see arvutati, kasutades samu mudeleid, mis varasemalt ülehindasid majanduse kasvukiirust taastumisperioodil.
Fedi Dallase osakonna koduleheküljelt on kättesaadav huvitav uurimistöö, mis käsitleb lõdva rahanduspoliitikaga kaasnevaid mittesoovitavaid mõjusid. Töö autor William White otsib vastuseid küsimusele, miks pole keskpankade traditsioonilised rahapoliitika instrumendid tulemusi andnud ning milliseid soovimatuid tagajärgi toob endaga kaasa liiga lõdva rahapoliitika.
Pärast Lehman Brothersi pankrotti 2008. aastal tegutsesid arenenud majandustega keskpangad finantssektori stabiilsuse taastamise nimel, kuna pankadevaheline laenuturg oli kokku kuivanud ning valitsesid tõsised mured finantssektori kokkukukkumise kohta, millel oleks olnud hävitav mõju reaalmajandusele. Kui viimane hakkas normaliseeruma, juurdus üha enam arusaamine, et samu vahendeid tuleks kasutada ka kogunõudluse taastamiseks pärast 2009. aasta järsku majanduslangust.
Siitpeale langetasid arenenud majandustega riikide keskpangad intressid nulli ning võtsid kasutusele täiendavaid meetmeid, mille tagajärjel mitte ainult ei paisunud keskpankade bilansid, vaid ka ostetud varade riskitase. Isegi suure depressiooni ajal polnud intressimäärasid nii madalale langetatud. Osaliselt oli niivõrd drastiliste meetmete taga järelkajad, et 1930-ndate majanduslangus poleks nii ränk olnud, kui rahapoliitika veel lõdvem oleks olnud. Teisalt puudus eelarvepoliitika-poolne stiimul, kuna turud muretsesid majanduslanguse ajal suureks paisunud valitsuste võlakoormuste pärast, mistõttu nähti just rahapoliitikas ainsat võimalust.
Keinsistliku vaatenurga kohaselt oli see õige tegevus, sest majanduslike raskuste tingimustes sooviti nõudlust toetada, kuna ilmselgelt tegutsesid arenenud riikide majandused allpool oma potentsiaalset tegutsemisvõimsust. Eksisteerib aga teinegi perspektiiv, mis keskendub pankade poolt loodud krediidi mõjudega majanduse pakkumispoolele. Eriti ilmekalt hoiatas Austria koolkond eesotsas von Misese ja Hayekiga, et see viib ressursside ebaefektiivse jaotuseni, mis lõppeb kriisiga.
Niisiis, kuigi majanduslanguse alguses 2007. aasta suvel tegutsesid arenenud riikide keskpanga üsna erinevalt (ECB keskendus inflatsiooni ohjamisele, Fed langetas kiiresti intressimäärasid), siis pärast Lehman Brothersit olid intressimäärad sisuliselt kõigil nullilähedased. Ühelt poolt näitas see, kuivõrd palju on keskpangad nõus tegutsema, teisalt suruti enda selg vastu seina ning täiendava lõdvendamise jaoks tuli kasutusele võtta juba erakordsed meetmed (QE).
Miks aga traditsiooniline rahapoliitika vahend ehk intressimäära alandamine seekord loodetud tulemust ei andnud? Kuigi madalamad lühiajalised intressimäärad tõid rekordmadalatele tasemetele ka valitsuste pikaajalise võla hinna (välja arvatud muidugi eurotsoonis), siis erasektori pikaajalise võla hind nii suurt langust ei näidanud. Näiteks 30-aastase hüpoteeklaenu intress ei reageerinud Fedi järsule intressialandusele märkimisväärselt. Samuti langesid ettevõtete ja valitsuse võlakirjade tulususte vahed (spread) oodatust vähem, isegi kui absoluutne tulususe langus on olnud märkimisväärne. Arvestades riikide fiskaalseisu võib spreadide tõus olla isegi tõenäolisem stsenaarium tulevasi maksutõuse silmas pidades.
Samuti mõjutab majapidamiste otsuseid säästmine. Kuigi tavapärase intuitsiooni kohaselt stimuleerivad madalad intressimäärad tarbimist, siis teatud juhtudel ei pruugi see nii olla. Oletades, et majapidamine soovib pensioniks säästa mingi miinimumsumma, ei pruugi madalamad intressid teda tarbima panna, sest kõrgem tarbimine tähendab vähem säästmist. Lisaks majapidamistele ei ole lõdva rahapoliitika suurendanud ka ettevõtete investeeringuid, kuigi kasumid on rekordilised ning bilansid tugevad. Ühelt poolt on selle põhjuseks ebakindlus majandusolukorra ja maksupoliitika suhtes, teisalt on poliitilised trendid liikumas üha ekstremistlikumaks. Lisaks vähendavad madalamad intressimäärad pensionifondide sissetulekuid, mistõttu peavad ettevõtted ise katma puudujäägi.
Siit järeldub, et traditsioonilised kanalid monetaarpoliitika jõudmiseks reaalmajandusse ei tööta praeguses olukorras hästi või töötavad ainult osaliselt, mistõttu ongi pöördutud erakordsete meetmete poole. Kuid ülilõdval monetaarpoliitikal on (eriti pikemas perspektiivis) oma varjuküljed. Lisaks igasugustele teistele negatiivsetele aspektidele, kahjustab see finantsasutuste ja –turgude toimimist.
Odav raha mitte ainult ei tekita mõtlematut laenamist, vaid ka mõtlematut laenuandmist pankade poolt, kes olukorra halvaks muutudes kahjumeid saavad ning krediidikraanid kokku tõmbavad, mis reaalamajandusele väga tugeva jälje jätab. Samuti soodustab see niinimetatud „shadow banking’u“ tekkimist, mis oma olemuselt on laenude väärtpaberistamine, nende müümine ja kindlustamine ning aktiivne kauplemine. Kuigi see võimaldab finantsinstitutsioonidel riskantsed varad bilansist maha kirjutada ning teenida tasusid kauplemisest, on antud tegevusel mitmed negatiivsed välismõjud nagu näiteks liigne keerukus ja läbipaistmatus (sellest ka nimi „shadow banking“).
Peale pankade on puudutatud ka näiteks futuuride maaklerid, kes klientidelt saadud tagatisi väikese riskiga varadesse edasi investeerivad, kuid madalamad intressimäärad vähendavad ka nende tulusid. Samuti kannatavad madalate intresside käes ka kindlustusettevõtted. Näiteks Ernst & Youngi hinnangul väheneksid kindlustusettevõtete tulud investeeringutelt 51 baaspunkti kui intressid püsiksid 2011. aasta oktoobri tasemetel veel kolm aastat.
Lõppkokkuvõttes aga ei taha White öelda, et lõdva rahapoliitika oleks üdini halb. Tema sõnul oli õigus nii Keynesil kui Haykeil, lihtsalt erinevates ajahorisontides. Pigem on lõdva rahapoliitika moodus võita lühiajaliselt poliitikutele aega reformide tegemiseks, mis tagaks jätkusuutliku kasvu. Probleemiks ongi see, et poliitikud ei näeks keskpankade stiimulprogramme lahendustena, vaid antud meetmete rakendamisel otsiksid pikaajalisi lahendusi, sest nagu varasemast selgus, on ka lõdval rahapoliitikal omad varjuküljed. Ka Marc Faber kritiseeris hiljuti ühes oma esinemises keskpanku, öeldes et pikaajalisi struktuurseid probleeme püütakse lahendada lühiajaliste meetoditega. Seega ei saa lõdva rahapoliitika üksinda lahendada majanduskriise, sest ka selle puhul pole tegu tasuta lõunaga.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
