Dreamstime
Pilk maailma majandusajalukku näitab, et riigid ja regioonid on juba aastasadu püüdnud lihtsustada majandustegevust kasutades ühist valuutat, seega kõnnib eurotsoon hetkel ajaloos varemgi ette võetud rajal. Süüvides lähemalt rahaliitude arengusse saab välja tuua kuus ajaloolist õppetundi, mida tasub tuleviku huvides meenutada. Ajaloopeeglisse vaadates näeme, et kriisid rahaliitude arenguetappides ei ole sugugi haruldased ning tugevad rahaliidud tekivad aastakümneid kestva evolutsiooni tulemusena. Lisaks sõltub kriisist väljatulek liidu liikmetest, eelkõige liidu koalitsiooni moodustavate huvigruppide poliitilisest tahtest, võimekusest järgida rangeid fiskaalreeglid ja moodustada tugev keskpank.
Suurimateks rahvuslikeks rahaliitudeks ajaloos võib lugeda Ameerika Ühendriike, Saksmaad ja Itaaliat, millest kujunesid aastakümnete vältel 20. sajandiks välja tugevad föderatsioonid.
USA rahaliit loodi 1789. aastal samal ajal põhiseadusega, millega osariigid kaotasid metallraha vermimise õiguse. Aastaid 1789-1901 on USA ajaloos nimetatud kaksikföderalismi perioodiks, mida iseloomustas vähene koostöö osariikide ja föderaalvalitsuse vahel. Sellel ajaperioodil kasvas mõõdutundetu kulutamise, lõdva eelarvedistsipliini ja vastutustundetu laenamise tõttu oluliselt osariikide laenukoormus. Uute maksude kehtestamise ja kulutuste kärpimise asemel taotlesid mitmed osariigid viimases hädas föderaalvalitsuselt finantsabi. Kui USA föderaalvalitsus 1840. aastal keeldus osariike finantseerimast olid mitmed osariigid sunnitud välja kuulutama maksejõuetuse ning võtma kasutusele ranged kasinusmeetmed. Suund täieliku rahaliidu suunas võeti USA-s alles 20. sajandi alguses, kui koostöö osariikide ja föderaalvalitsuse vahel süvenes ning kaks osapoolt leppisid kokku konservatiivsemates fiskaalreeglites. Täielikult iseseisev keskpank ehk Föderaalreserv moodustati USA-s pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid alles 1914. aastal, mille järel kujunes USA finantssüsteem üldjoontes selliseks nagu tunneme me seda tänapäeval.
Itaalia rahaliit loodi USA rahaliidust mõnevõrra hiljem. Ühtseks poliitiliseks suurjõuks kujunes mitmete väikeste riikide vahel killustunud Itaalia alles 1861. aastal. Liitumisele järgnenud aastal võeti kasutusele ühine rahaühik liir, mis asendas Apenniini poolsaarel seni 90 erinevat käibel olnud valuutat. Itaalia ühendamisel säilis esialgu mitmetel regionaalsetel pankadel õigus emiteerida nii uut valuutat kui ka täita muid keskpanga funktsioone. Pärast järjekordset tõsist likviidsuskriisi tekkis Itaalia finantssüsteemis vajadus kardinaalseteks muutusteks. Nimelt oli Itaalia keskvalitsuse välisvõlg pärast riigi ühendamist järsult kasvanud ning pideva eelarvedefitsiidi ja riigist raha välja voolu tõttu ei soovinud vähe kapitaliseeritud jaepangad enam valitsusele raha laenata. 1893. aastal loodi Itaalia keskpank. Lisaks keskpanga loomisele aitas kriisi leevendada karm fiskaaldistsipliin, mis tõstis järgnevate aastate jooksul krediiditurgude silmis Itaalia valitsuse usaldusväärsust.
Sarnaselt Itaaliale ja USA-le sündis Saksamaa rahaliit alles pärast riigi poliitilist ühendamist. Saksamaa ühendamine toimus alles 1871. aastal, selle ajani oli igal iseseisval linnal õigus münte ise vermida. Lisaks rohketele erineva kujunduse ja väärtusega saksa müntidele ringles Saksamaal 19. sajandil arvukalt ka Prantsuse päritolu münte, mistõttu igapäevane valuutavahetus oli kaupmeestele tülikas ja kulukas tegevus. Seetõttu hakkas saksa kaupmeeste ja töösturite enamus pooldama lisaks Saksamaa poliitilisele ühendamisele ka ühise majandus- ja rahaliidu ideed. 1871-1873. aastal vahetati kõik riigis käibel olevad mündid samm-sammult Saksa markadeks ning mõned aastad hiljem nimetati endine mõjuvõimas Preisimaa keskpank ümber Saksamaa keskpangaks. Saksa mark seoti tolleaegse maailma reservvaluuta ehk Briti naelaga, mis omakorda põhines kullastandardil.
I õppetund – rahaliit peab olema ka tugev poliitiline liit
Kolme eduka rahaliidu arengulugu annab eurotsoonile kuus olulist õppetundi. Esimene õppetund seisneb selles, et USA, Itaalia ja Saksamaa rahaliidud said tekkida pärast riikide poliitilist ühendamist – alles poliitilisele liidule sai järgneda ühine rahaliit. Just nimelt poliitiline ühtsus oli see nähtamatu võluvits, mis esialgu niivõrd erinevaid piirkondi üheks ühtseks rahaliiduks liituma meelitas. Euroopa rahaliitu on investeeritud tohutu hulk poliitilist kapitali, mistõttu hoolimata sellest, et vormilt on tegemist rahaliiduga, on eurotsoonil olemas ka olulised poliitilise liidu tunnused. Pikaajaliseks jätkusuutlikuks püsimiseks tuleb Euroopa rahaliit veelgi tugevamalt põimida ka poliitilise liiduga, sest eurotsooni areng on võrreldes ajalooliste rahaliitudega toimunud vastupidises järjekorras: esimesena loodi Euroopas ühine majandus- ja rahaliit ning alles praegu astutakse esimesi samme tugevama poliitilise liidu moodustamiseks.
II õppetund – rahaliite tabavad arengu algetapis tihti mitmed kriisid
Teiseks õpetab 19. sajandi rahaliitude ajalugu, et ajutised kriisid rahaliidu varajastes arenguetappides on tavapärased, võib isegi öelda, et möödapääsmatud, sest ideaalse rahaliidu loomine piiratud ajaperioodi jooksul on võimatu. Kriisides paljastuvad rahaliitude nõrkused, mis tekitavad lisaks pingetele ka suurepäraseid võimalusi ühisliitude konarlike kohti siluda ja aluskonstruktsioone tugevamaks muuta. Eurotsooni võlakriisi kestus ja lahendus sõltub esmajärjekorras sellest, kas Euroopa riikidel on piisavalt motivatsiooni ühisvaluuta säilitamise nimel tehtud vigasid parandada. Sellel põhjusel on sügavalt ennatlik järeldada eurotsooni esimese tõsise kriisi katsumustest, et rahaliidu tulevik on hukule määratud. Eurotsoon on oma eluea poolest alles lapsekingades, mistõttu finantskriisid, reeglite rikkumised ja regulatsioonide tõhustamised on paratamatud.
III õppetund – võlakriisi jätkusuutlikuks ravimiks on ranged fiskaalreeglid
Kolmas õppetund ajaloolistest rahaliitude kriisidest on, et lühiajalised majandust stimuleerivad meetmed kriise ei lahenda – majanduspoliitilised muutused peavad olema fundamentaalsed. Näiteks üle-eelmisel sajandil likviidsuskriisis vaevelnud Itaalia püüdis esialgu rahasüsteemis pingeid vähendada pankade kohustuslikke kapitalimäärasid langetades, kuid antud meede suutis pakkuda vaid ajutist hingetõmbeperioodi. Finantskriiside lahendajaks on ajalooliselt olnud fundamentaalsete põhireeglite järgmine, milleks rahaliidus on kõikidele kohustuslikus korras kehtivad fiskaalreeglid. Et rahaliit ei kalduks kreeni, peavad kõik liikmesriigid hoidma riigieelarvet võimalikult tasakaalus ja vältima võlakoormuse kontrollimatut suurenemist. Ajalooliselt on selleks, et üksikud rahaliidu liikmesriigid ühisvaluutat ohtu ei seaks (nagu juhtus 19. sajandil Itaalia või USA rahaliidus) raha- ja poliitilise liidu kõrvale sõlmitud ka liikmesriike rangele finantsdistsipliinile allutav tugev fiskaalliit. Ajaloolisele kogemusele toetudes võib kokkuvõttes järeldada, et Euroopa Keskpanga aktiivne sekkumine finantsturgude tegevusse aitab tõenäoliselt eurotsooni kriisi leevendada vaid lühiajalises perspektiivis – pikaajaliselt jätkusuutlik lahendus peitub ikkagi kõigi liikmesriikide rangetele fiskaalreeglitele toetumises.
IV õppetund – rahaliit püsib tänu tugevale kesksele majandusjõule
Varasem rahaliitude majanduspoliitika ajalugu õpetab neljandaks, et rahaliidu kandvaks teljeks osutuvad tavaliselt üks või kaks liidu südames paiknevat juhtivat majandusjõudu. Rahaliidu perifeeriaalal paiknenud jõud osutusid ajalooliselt võrdlemisi marginaalseks. Nii on näiteks ajalooliselt USA Föderaalreservi süsteemis juhtrolli mänginud New Yorgi keskpank, Itaalias oli keskpanga eelkäiaks ja Apenniini poolsaare rahaliidu kujundajaks Sardiinia keskpank ning tugev Saksamaa keskpank kasvas välja mõjuvõimsast Preisimaa keskpangast. Kui võtta taas eeskujuks ajalugu, siis võib öelda, et eurotsoonis paiknevad rahaliidu juhtivad jõujooned Prantsusmaa-Saksamaa teljel. Ajaloolisele kogemusele tuginedes võib eeldada, et kui nimetatud riikide kasu ühisest valuutast ja majandusruumist ületab rahvusvaluutast saadavat tulu ning, kui säilib poliitiline tahe euro säilitamiseks, ei ole eurotsooni lagunemine tõenäoline. Seda isegi siis, kui mõni väiksem otsustuskeskmest kaugemale jääv riik otsustab rahaliidust tulevikus eemalduda.
V õppetund – rahaliidul peab olema mõjuvõimas keskpank
Viiendaks õpetavad USA, Itaalia ja Saksamaa rahaliidu algusaastad, et rahaliidus on väga tähtis roll keskpangal. Keskpank on institutsioon, kes kontrollib rahapakkumise ja intressimäärade abil hinnataset ning tagab rahasüsteemis stabiilsuse. Ajalugu on näidanud, et keskpank peab olema valitsusest täielikult sõltumatu, tagama hinnastabiilsuse ja piisava likviidsuse. Eelkõige on keskpanga sõltumatuse nõue tähtis tänapäeva eurotsoonis, kus valuutad ei ole enam tagatud kullaga vaid on nö ujuvad ehk vahetuskursi määravad valuutaturgudel nõudlus ja pakkumine. Ujuvavahetuskursi tagatiseks ongi suuresti keskpanga sõltumatus, mida EKP-l on hinnastabiilsuse mandaadi raskel rikkumisel võimatu taastada. Kuigi Euroopa Keskpank on piisava likviidsuse tagamiseks käivitanud pankade pikemaajaliste refinantseerimistehingute (LTRO) programmi, ei ole ta veel viimase instantsi laenaja (lender of last resort) ning sellest tulenevalt ei ole eurotsooni keskpank veel niivõrd mõjuvõimas asutus kui näiteks Föderaalreserv USAs.
VI õppetund – tugeva rahaliidu väljakujunemine on aeganõudev protsess
Viimase õppetunnina peaks eurotsoon ajaloost õppima seda, et rahaliitude areng on pikk ja keeruline protsess, mis kestab aastakümneid. Kui näiteks USA rahaliit loodi 1789. aastal ehk 18. sajandi lõpus, siis rahaliidu „valmimiseni“ kulus veel üle saja aasta. Rahaliidud tekivad ja muutuvad koos ühiskonna arenguga pika aja vältel, nende kestvus ja paindlikkus sõltub poliitikakujundajate ja ühiskonna küpsusest. Ka Rooma linna ei ehitatud ühe päevaga.
Pilguheidust rahaliitude ajaloo peeglisse saab järeldada, et hoolimata inimkonna ja tehnoloogia pidevast kiirest arengust kipub ajalugu end siiski kordama. See ei toimu alati samal kujul, vaid pigem mõnes teises vormis, kuid põhimõttelised probleemid ja valikud, mis ikka ja jälle ühiskonnas esile kerkivad, jäävad samaks. Lihtsaim viis eurotsooni võlakriisile lahendus leida ja olukorraga kohaneda on õppida ajaloos korduvalt läbi mängitud õppetundidest.
Tweet
