Shutterstock
Kapitalism, see inimese omandil, huvil ja vastutusel põhinev tootmisviis ei saa ilma kapitalistideta normaalselt eksisteerida. Tõeliste kapitalistide puudumist pole võimalik asendada ei koolituse ega ka palgaliste pensioni- ja teiste fondide juhtidega, sest nende ajahorisont ja vastutus jäävad liiga kasinaks. Eestimaa on selles mõttes veel keerulisemas olukorras, kui seda on võlgades Lääne-Euroopa. Meil pole kuigi palju ettevõtjaid, kes tõsise kapitalisti nime igakülgselt välja kannataks, rääkimata siis nende dünastiatest või vanast tõsisest ärikultuurist ja eetikast, mis hoiaks nende õigusi ja kohustusi tasakaalus. Ilmekaks näiteks, et see tõepoolest nii on, on meie arvukad JOKK-asjad.
Kuid põhiline takistus paistab siin siiski olevat rahvusliku ärimeeskonna ja tema mõjukuse vähesus. Kuivõrd aga arengutingimuste loomine sõltub suurimal määral meist endist, hakakem siis ükskord tõsisemalt mõtlema ka sellele, kuidas Eestimaal võiks välja kujuneda selline vastutustundlik kapitalistide kiht, kes tahaks ja suudaks üheskoos intelligentsiga võtta endale vastutuse rahvuse tuleviku pärast, ja saagem aru, et selle töö vedamine on meie endi, mitte välisinvestorite ülesanne.
On üldiselt aktsepteeritud, et filosoofid ja kirjanikud tunnevad inimest paremini kui ökonomistid. Samas ei ole majandusinimesed eriti tihti tahtnud tunnistada seda, et mõni kirjanik oskab palju paremini tajuda ka seda, mida inimese ja ühiskonna muutumine majanduse käekäigule kaasa toob. Nii näiteks ütles Aleksander Solženitsen oma esimesel suurel esinemisel vabas maailmas, Harvardis 1978. aastal, et ta on küll õnnelik vabasse maailma jõudmise pärast, aga ei taha, et ka tema kodumaast saaks koht, kus inimestel on ainult õigused, kuid pole kohustusi. Ta väitis, et vabadus iseenesest ei lahenda kõiki elus üleskerkivaid probleeme ja meie ajastu häda on, et koos vabaduse suurenemisega on järjest enam kaduma läinud see, mis tasakaalustas inimese vabadusi selliselt, et need ei saaks tekitada kahju.
Ta rääkis vabadustest süsteemis usu, vastutuse ja kohustustega. Sedasama rääkis ta ka perestroika päevil kodumaale naasmisel, kuid pean tunnistama, et siis ta jutt mulle mingit erilist muljet ei avaldanud. Taipasin tema sõnade sügavat mõtet alles hiljaaegu Rothschildi Banque Privee endise tegevdirektori G.C. Karlweisi mõtisklusi lugedes. Samas sain aru ka sellest, et ei Karlweis ega ka mina polnud ainukesed, kes Solženitseni sõnumi lahti mõtestamata jätsid.
Maailmas ei arvestatud ju eelnenud kümnenditel sellega, et tulevikukriisid ei ole enam puhtalt kas majandus-, finants-, ega ka võlakriisid, vaid eelkõige moraalikriisid. Kriisid, mida olulisel määral hakkab võimendama tõsiasi, et ettevõtete juhtimine on läinud omanikelt üle palgatöötajatele. Olukord, kus anonüümne pangandus- ja muu personal saab teha teiste inimeste rahaga, olgu nendeks hoiustajad või aktsionärid, mida tahes. Mängida järjest riskantsemaid mänge raha- ja väärtpaberiturul ning seda sellistel tingimustel, kus riskijaks on need, kes oma raha ühel või teisel kombel nende kätte on usaldanud, aga mitte mängijad ise. Ja seda just neil põhjustel, millest rääkis Solženitsen üle 30 aasta tagasi.
Oli ju pangandus ja muu ettevõtlus püsinud sajandeid nimedel ja nimede reputatsioonil. Pankurid vastutasid viimase sendini oma tegude eest ja oli arusaadav, et sellises olukorras toimisid nad ääretult ettevaatlikult. Nad olid kapitalistid selle sõna kõige ulatuslikumas tähenduses.
Tänapäeval võivad aga teiste inimeste rahaga spekuleerinud suured krediidiasutused liiga tihti minna allavett, kõhud ülespidi, aga nende juhid, nagu kriis on näidanud, võivad võtta töölepingus ettenähtud boonuseid ka siis, kusjuures viimaste maksmise allikas on riigi rahakotist panga päästmiseks antud toetus.
Kaotajaks on aga anonüümsed maksumaksjad ja peaaegu sama tundmatud omanikud. Kuigi veel aastat 50 tagasi rahamaailmas asjad nii ei käinud, hakkasid selle aja tundlikumad ajud juba siis alanud muutuste pärast muret tundma. Nii mäletab E.G. Karlweis, kuidas Edmond Rothschild juba möödunud sajandi 60ndate alguses tundis tõsist muret pankade vastutuse ja moraali hajumise pärast.
Vana parun oli leidnud, et ärikoolid ei kasvata ega saagi kasvatada vastutustundlikke pankureid, vaid et seal koolitatakse müügimehi, juhte ja halvemal juhul isegi avantüriste. Et palgatud ja teiste inimeste rahaga opereeriv inimene on väga erinev oma rahaga vastutavast inimesest. Et inimest ei saa kapitalistiks koolitada, vaid selleks tuleb teda kasvatada. Tagasi vaadates tuleb tunnistada, et tal oli paljuski õigus.
Praegu seisame vastamisi kahe tõsiasjaga. Esiteks, et kaks inimpõlve palgatud ja koolitatud juhte, kes on käsutanud teiste inimeste raha, on suutnud maailma äratundmatuseni muuta. Praegune elustandard pole võrreldav poole sajandi tagusega. Kogu elu on muutunud: inimesed reisivad, spordivad, puhkavad, tarbivad enam kui kunagi varem; nad vahetavad oma töö ja elukohti, ameteid, elukaaslasi jne. Perekondlikud sidemed on asendunud huvitavamate ja kasulikumatega.
Teiseks on koos sellise arenguga lagunenud ka moraal. Asi, mis seni oli hoidnud inimeste vabadust ja kohustusi tasakaalus. Näiteks 1872. Aastal Saksamaal, kui Alfred Krupp oli 12 nädalat kaevurite streigi üle mõelnud ja andnud välja firma edasise arengu kindlustamiseks oma kuulsa Generalregulatiivi. Dokumendi, kus samaaegselt firma töötajate kohustuste ja õigustega olid fikseeritud ka firma kohustused. Tõtt öelda ei pidanud Saksamaa esitööstur õigeks võtta endale piiratumaid kohustusi, kui tänapäeva heaoluriik endale on võtnud. Pigem vastupidi, lisaks pensioni-, haigus- ja elukindlustusele, töötuse abirahadele, koolide, lasteaedade ja haiglate jne ehitamisele ehitas ta ka kirikuid. Muu seas tuli firmal aeg-ajalt ka nende kohustuste täitmiseks raha laenata, kuid elu näitas, et see polnud asjatu.
Kuid tänapäeval nii enam ei mõelda. Karlsweis igatahes väidab igasuguse kõhkluseta, et ainukeseks asjaks, mis nüüd loeb, on jäänud raha tegemine. Hulga raha tegemine, sõltumata tegemise meetodist. Mul pole alust arvata, et endise pankurina ta asja ei tunneks. Liiatigi toetab sellist vaatenurka vaoshoitud moel ka Alan Greenspan, kes luges üheks oma kahest suurimast eksitusest seda, et ta ei osanud oma ametisolemise ajal palgaliste pangajuhtide vastutustunnet õigesti hinnata. Et ta oli uskunud, et kasutuseloleva pangajuhtide tasustamise süsteemi puhul on aktsionäride huvid kõige paremini kaitstud.
Ning järsku tundus see kõik mingil imelikul kombel natuke tuttav olevat. Midagi taolist võisime ju kohata ka kuulsusrikkusetult ajalukku läinud töörahva riigis, kus sisuline ja moraalne vastutus oli mitmesugustel põhjustel sootuks kadunud ning igasugused asjapulgad said neile käsutada antud varaga vastutustundetult manipuleerida, toota rämpsu või simuleerida tootmist, hoida pabereid ja näitajaid sellisena kui vaja, trikitada nendega maksimaalse kasu saamiseks.
Heido Vitsur,
LHV majandusekspert
Artikkel ilmus 17. oktoobril Äripäevas (www.ap3.ee)
Tweet
