Shutterstock
Kuigi valimismöll USAs on juba läbi, jagub käesolevasse aastase veelgi tähtsaid võimuvõitlusi. Juba järgmiseks neljapäevaks peaks selguma maailma suuruselt teise majandusega Hiina uue valitsuse koosseis, ning kuigi seal ei saa rääkida valimistest, oodatakse siiski ametisse asuvalt võimuladvikult uuendusi väga kaua püsinud poliitsüsteemi osas ning tegevuskava majanduse kasvu taastumise osas.
Eile algas kord kümne aasta jooksul esinev nähtus ehk Kommunistliku Partei Kongress, kus viiakse läbi võimu ülekandmine uuele valitsusele. Kulminatsioon peaks saabuma tuleval neljapäeval, kui uued Poliitbüroo Alalise Komitee liikmed astuvad tähtsuse järjekorras Suure Rahvamaja tulipunasele poodiumile. Usutakse, et esimesena astub antud poodiumile praegune Hiina Rahvavabariigi asepresident Xi Jinping, kes on üks kahest liikmest, kes säilitavad oma koha uues komitees. Teine kindel Alalise Komitee liige on Li Keqiang, kellest saab suure tõenäosusega uus peaminister ehk isik, kes hakkab vastutama majanduse juhtimise eest.
Uue komitee suurus ja koosseis on kiivalt kaitstud saladus, kuid partei liikmed on öelnud, et uus Kommunistliku Partei juhtorgan saab olema praeguse üheksa asemel seitsmeliikmeline. Muuhulgas kavatsetakse kaotada sisejulgeoleku juhi koht, kes kontrollib politsei, prokuröride, kohtunike ja spioonide tegevust. Piltlikult öeldes ei taheta, et mõni otsustaja tuleks koosolekutele relvaga, kuna siiamaani antud kohal tegutsenud Zhou Yongkang on läbi oma positsiooni saanud märkimisväärset mõjuvõimu. Ühtlasi usutakse, et alates eelmisest võimuvahetusest 2002. aastal, mil komitee liikmete arvu suurendati seitsme pealt üheksale, on antud institutsioon muutunud otsustusvõimetumaks.
Xi seisab silmitsi aga paljude väljakutsetega nagu näiteks aeglustuv majanduskasv, sotsiaalsed rahulolematused, mis tulenevad ebavõrdsuse kasvust ning linnas elavad noored, kes on üha enam võimelisemad läbi sotsiaalmeedia organiseerima opositsiooni. Ajaloolane Zhang Lifan ütleb, et praegu valitseb ka parteisiseselt kõikidel tasanditel arusaam, et uus valitsus ei saa käia sama rada pidi nagu eelkäijad.
Sellega seoses on paljudel meeles mõlkumas küsimus, kaua suudab Hiina Kommunistlik Partei üldse veel võimu juures püsida. Olles Hiinat valitsenud 63 aastat, lahutab parteid 10 aastat teistest võimulpüsinud ainuparteide vanusest, näiteks NL Kommunistlik partei elas 74 aastaseks, Kuomintang 73 aastaseks ja Mehhiko Revolutsiooniline Partei 71 aastaseks. Lisaks on Hiina majanduslikult juba piisavalt arenenud ning möödunud juba niinimetatud demokraatiale ülemineku tsoonist, milleks loetakse olukorda, kui riigi SKP elaniku kohta ostujõu pariteedi alusel on $1000-$6000. Hiina vastav näitaja on juba kerkinud $8500 peale. Poliitikateadlased on leidnud, et tõenäosus, et autokraatlik režiim vahetub, muutub järjest suuremaks sissetulekute tõustes.
Avaliku sektori professorina Claremont McKenna ülikoolis töötav Minxin Pei sõnul on ajaloo põhjal Hiina Kommunistlikule Parteile kaks võimalikku suunda - Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ennasthävitav teekond või Taiwani ja Mehhiko suund muutuste ja uuenduste poole. Mõistagi soovitakse vältida Nõukogude Liidu teekonda, kuid Pei kardab, et kommunistliku partei liikmed on ajalugu valesti tõlgendanud, arvates, et Gorbatšovi reformid põhjustasid partei hävingu, kuigi tegelikult olid Brežnevi tegemata reformid need, mis tee hukule määrasid. Nagu Nõukogude Liidu puhul, peaksid Hiina Kommunistliku Partei juhid teadma, et hoolimata 80 miljoni suurusest liikmete arvust, on paljud liitunud ainult selleks, et saada mingeid hüvesid ning kriisi tekkides on ilmselt palju uppuvalt laevalt lahkujaid.
Selleks, et Hiina Kommunistlikul Parteil oleks helgemaid väljavaateid, võiks lähtuda Taiwani ja Mehhiko eeskujudest. Nemad on viimase veerandsaja aasta jooksul väga head näited, kuidas üheparteiliselt režiimilt minnakse üle mitmepartei süsteemile. Kuigi mõlema riigi puhul oli areng sinnamaani jõudmiseks erinev ja keerukas, näeb Pei siiski sarnasusi.
Esiteks saadi mõlemas riigis aru, et ühepartei süsteemiga ei saa enam jätkata, kuna see viiks lõppude lõpuks kriisini. Teiseks tegutseti enne, kui ainupartei oli veel tugevam kui opositsioon, mistõttu sai just võimupartei korraldada üleminekut. Mõlemal juhul kasutasid parteide juhid opositsiooni võitmiseks parteisisest diktatuuri, kuna parteisisene demokraatia oleks arvatavasti erakonna lõhki ajanud. Samas muudeti üleüldine poliitiline süsteem demokraatlikumaks. Kokkuvõttes olid tulemused Kuomintangi ja Mehhiko Revolutsioonilise Partei jaoks head. Ühtegi varasemat juhti ei mõistetud vangi ja ning mõlemad erakonnad suutsid jõuda tagasi valitsuse etteotsa pärast kahte ametiaega opositsioonis.
Kuid HKP jaoks ei pruugi asi nii lihtne olla. Jättes tahtmise Mehhiko ja Taiwani eeskuju järgida kõrvale, on HKP puhul tegu totalitaarse parteiga, mitte autoritaarse parteiga. Nende vahe seisneb peamiselt selles, et esimene on palju sügavamalt ja laiahaardelisemalt seotud riigi ja majandusega. HKP kontrollib oluliselt suuremal määral sõjaväge, kohtusüsteemi ja bürokraatiat kui Mehhiko või Taiwani ainuparteid seda tegid. Ajaloos pole veel suudetud totalitaarse partei ja riigi sidemeid edukalt lõhkuda, mistõttu seisab Hiina uue valitsuse ees kõva pähkel. Ilmselt ei tohikski esimeseks eesmärgiks seada Gorbatšovi sarnaste reformide ettevõtmist, vaid kõigepealt peaks üritama oma integreeritust riigiga vähendama, et liikuda autokraatliku partei suunas.
Artikkel on informatiivse eesmärgiga ja ei ole mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
Tweet
